"Stseenis, kus mul tuli armatseda oma filmi-abikaasaga, ei tohtinud meil olla aluspesu. Meie intiimsed kehaosad kaeti teibiga, et "juhuslikku ühet" vältida. Seejärel ronisin oma partnerile otsa ja hakkasin "ratsutama". See stseen meeldis kõige enam jaapanlastele, nad tõusid kinosaalis püsti ja aplodeerisid, kuna nende jaoks sümboliseeris see naise võimu mehe üle," meenutab hollandlanna Sylvia Kristel, maailma jaoks ainult Emmanuelle. "Kust võisid aga vaesd jaapanlased teada, et meie kehad olid parima esteetilisuse saavutamiseks kaetud jumestuskreemiga, mis siis prožektorite kuumusest oranžide ojadena voolasid linadele, tekitades plärtsuvaid helisid," naerab Kristel.
Seda ei oleks Lõuna-Hollandi ühe tütarlastepansionaadi vagad õed uneski osanud näha, et nende väikeste kasvandike seast sirgub näitsik, kes saavutab kord ülemaailmse kuulsuse soft-porno kuningannana. Kuni 16nda eluaastani "nautis" Utrechti hotelliperemehe tütar Sylvia Kristel raudset ja range moraaliga kasvatust.
"Ma tahtsin kogu aeg põgeneda," meenutas ta ühes intervjuus, "sest isegi sõna "naerma" polnud sealkandis veel keegi kuulnud..."
Pärast pansionaati lõpetas Sylvia pedagoogilise kõrgkooli inglise keele õpetajana. Siis töötas ta aga ettekandjana, meditsiiniõe, müüjanna, sekretäri ja isegi autopesijana ühes Amsterdami tanklas, kuna tema ilu olevat suhteid tööandjatega komplitseerinud. "Mul polnud töökoha saamisel mingeid raskusi," tunnistas Kristel, "ent ma mõistsin väga ruttu, et see polnud niivõrd minu masinakirjutaja oskuse tõttu..."
Kui sõbrad soovitasid talle modellina õnne katsuda, nõustus ta pikemalt mõtlemata. Edu ei lasknudki end kaua oodata. Peagi võitis ta kohaliku telekanali missivõistluse. "Ma olin muide ainus, kes keeldus osalemast trikoovoorus," meenutab Sylvia. Auhinnaks sai neiu veidi raha ning "Mercedese", mille ta aga kohe maha müüs, kuna tal polnud lube. Modellitöö tuli asjale kasuks, reklaamiklippide kaudu jõudis ta peagi ka filmimeeste huviorbiiti.
Esimeseks rolliks oli ettekandja hollandi detektiivfilmis "Kasside pärast" (1972). See polnud küll suuremat väärt asi, aga Sylviale tähendas see pealekauba lühikest - või nagu ta ise nimetas "pikaleveninud" - abielu stsenaristi Hugo Klausiga, kellega Sylvia sai poja Arturi. Ka järgmine linateos, samasugune lihtlabane komöödia, ei tõotanud mingit läbimurret (muuseas, tolles filmis riietus ta esimest korda lahti!). Siis aga juhtus Kristeli fotot nägema režissöör Just Jaeckin, kes kaunitari oma filmi kutsus ja ta hetkega kuulsaks tegi.
Loomulikult oli see "Emmanuelle" (1973), mida inglise ajakiri "Monthly Film Bulletin" iseloomustas lühidalt: "Kõige menukam soft-pornotükk kogu filmiajaloos." Või veel! Jõudes Pariisi ekraanidele 10. detsembril 1973. aastal, jäi ta sinna ilma vaheajata kuni 14. aprillini 1981, s.o. 355 nädalaks. Selle aja jooksul käis filmi ainuüksi Pariisis vaatamas 2 820 000 inimest. See on üks omalaadseid rekordeid kino ajaloos. Naiskirjaniku Emmanuelle Arsani autobiograafilise kõmuromaani põhjal vändatud film murdis kõik senised tabud - esimest korda jõudis erootiline film suurele kinoekraanile... Need olid ju ikkagi veel seitsmekümnendad, tänapäeval ei ärataks taoline linateos mingit furoori, suurelt ekraanilt on juba nähtud peaaegu hard-pornolikke tükke à la "RomanceX", "Intiimsus" või "Kepi mind", mis meiegi kino- ja videolevisse jõudnud.
Filmi nimikangelannana näitas Sylvia Kristel end kõgis armastuskunstides igakülgselt kogenuna. Miljonid austajad kogu maailmas nõudsid ikka ja jälle taaskohtmist oma lemmikuga, ja nii vorbiti valmis veel mitmed seeriad Emmanuelle'i uskumatutest seksiseiklustest - kuni neljanda filmini Kristeliga, hiljem tulid mängu uued näitsikud - ja mida aeg edasi, seda julgemaks, kuid samas sisuvaesemaks need muutusid.
Sylvia püüdis Emmanuelle'i imidžist vabaneda, otsides teistsuguseid rolle ja nimekaid režissööre, aga ikka ujus kaunis hollandlanna erootikalainetel - Alain Robbe-Grillet ("Mäng tulega", 1975), Walerian Borowczyk ("La Marge", 1976), Roger Vadim ("Truu naine", 1976), Claude Chabrol ("Alice ehk viimane põgenemine", 1977) ja veel mitmed pakkusid talle ainult sedalaadi osi. Luigi Zampa episoodfilmis "Pöörased voodid" (1979) esines Sylvia Kristel täiusliku naise ja emana, kes ühel heal päeval ei lase oma mehel end enam türanniseerida, vaid seob ta lihtsalt voodi külge kinni ja läheb kogu täiega oma teed. Oma kehavõlusid demonstreeris sekstäht veel abikaasale sarvi tegeva Leedi Chatterleyna ning erootilise ja mõistatusliku Mata Harina. Ja siis hakkas teda jälle kummitama Emmanuelle...
Näitlejatari igapäevaelu kulges igatahes vähem frivoolselt ja meeleliselt, kui uskuda tema tolleaegseid intervjuusid: "Mul on soliidne perekond, kellele ma võin loota. Vaimne armastus on minu elus tähtsam kui kehaline armastus. Üldiselt ei tunne ma end erootiliselt. Ja, nagu ma olen kuulnud, naeravad pornostaarid mu üle ja võrdlevad mind külmkapiga." Tulevastes filmides lootis Sylvia Kristel vähem oma keha demonstreerida ja see-eest rohkem oma nägu näidata. Ta unistas sellest, et mängida tõsiseid rolle, erootikale selg pöörata ja ka näiteks komöödiates esineda. Goodbye, Emmanuelle? Seda vaevalt. "Kristel ei oska näidelda," väitsid kõrgelaubalised kriitikud ühest suust, "kuid ta oskab väga hästi mehi võrgutada."
Sylvia Kristelil on loomingulises mõttes peaaegu samasugune saatus kui näiteks prantsuse filmitähel Michèle Mercier'l. Kui viimane esines korra Angélique'i rollis, siis selleks ta ka jäi. Režissöörid panid näitlejatarile "sildi" külge ega soovinud teda enam teistsuguses ampluaas kasutada. Mõlemad staarid proovisid tulutult õnne ka Ameerikas, ning pikapeale tüütasid ära nii vaatajad kui lavastajad. Michèle Mercier jättis 1980ndail aastail filmitöö, Sylvia Kristel aga üritas vahelduva eduga aina edasi.
Filmis "Airport 79: Concorde" (1979) kehastas ta stjuuardessi, partneriks prantsuse superstaar Alain Delon. "Ta oli väga ebameeldiv, külm, ebasõbralik ja küüniline. Ma lausa kartsin teda. Ka filmi režissöör David Lowell Rich oli suur sitapea. See polnud just meeldiv kogemus," meenutas Kristel.
Seiklusfilmi "Viies musketär" (1979) oli tema partneriks filmiveteran Rex Harrison. "Minust ja Rexist said joomakaaslased, kuigi ta oli nii tobe ja suur hädaldaja. Ta ütles, et ma meenutan talle tema endist naist Kay Kendalli, ning ühel purjus hommikupoolikul tegi mulle isegi abieluettepaneku..."
Üldiselt oli Hollywoodi-periood Sylvia jaoks õnnetu: üksnes viletsad filmid, äpardunud romaan näitleja Ian McShane'iga ning narkootikumidest tingitud allakäik.
"Mulle meeldis kokaiin, sest see hoidis mind kainena. Ma võisin ära juua terve pudeli vodkat, kuid olin ikkagi veel tipp-topp vormis. Lõpuks tundsin end väga haiglasena, olin nädalaid voodis ja püüdsin end koguda, kuid psüühikahäired kestsid veel palju aastaid."
Et vabaneda täielikult uimastisõltuvusest, tuli Kristelil lahkuda Ameerikast.
Eraelus, mida Sylvia veel varem taevani kiitis, tulid omad põntsud. Mees, kellega ta neli aastat koos elas - filmioperaator Philippe Blot - oskas naise teenitud miljonid läbi lüüa ja tegi nende asemele mõned miljonid veel võlgu. Sunnitud loobuma oma Vahemere-äärsest villast, otsustas Kristel vabaneda ka raiskajast abikaasast.
Veidi end kogunud, astus Sylvia taas stuudiote ustest sisse ning sõlmis televisiooniga lepingu uuteks ... Emmanuelle'i seeriateks. Kuigi ta polnud enam esimeses nooruses, uskus kangekaelne hollandlanna, et suudab televaatajatele veel teatud silmarõõmu pakkuda... Siiski oli tegu üsnagi kehvapoolse seriaaliga, milles Sylvial polnudki vaja end lahti koorida, küll tegid seda aga teised, paljud nooremad tähekesed
Praegu elab Sylvia Kristel Amsterdamis, tal on boyfriend ja lisaks ka armuke. "Nemad hoiavad mind füüsiliselt aktiivsena ja vormis. Üldiselt armastan ma mugavust ning seksin meelsamini voodis. Ma ei tahaks olla seotud mingi redeli või toolijala külge. Ent fantaseerida võib ju alati..."
Sylviale meeldisid "Emmanuelle'is" kõige enam need stseenid, kus on mängus kaks naist: "Näiteks see, kus mina ja Marianne'i nimeline neiu istume korvtoolidel. Marianne'il on ajakiri põlvedel ja Paul Newman selle esikaanel piilub hüpnotiseeritult tema jalgevahesse. Ja siis hakkab Marianne end aeglaselt hellitama. See oli nii erootiline ja paljulubav. Kui ma "Emmanuelle'i" vaatan, valmistab see mind alati ette kuumaks kireööks. See film erutab mind ikka veel, pärast kõiki neid aastaid."
"Mul on olnud kaks armuafääri naistega," intrigeerib Sylvia. "Teine neist oli väga seksuaalne... peaaegu selline kui "Emmanuelle'is"."
Ajast, mil esimene "Emmanuelle" kinolinale jõudis, on Sylvia lahutanud kahest mehest, elanud üle kokaiinisõltuvuse ning joonud kolme aasta vältel iga päev vähemalt ühe pudeli viina. Viimasel ajal on käinud jutud, et endine näitlejatar on surmavalt haige. Kui õige see asi tegelikult oli või kui suureks puhuti, igatahes saabus proua Kristel haiglast omal jalal edukalt tagasi. Sylvia ei mängi juba ammu enam filmides ning seetõttu elab üsna tagasihoidlikult. Tema täiskasvanud poeg elab omaette, tema vennad ja õed on läinud isa jälgedes ning neist on saanud väikeste hotellide, restoranide ja kohvikute omanikud. Üldiselt läheb neil praegu palju paremini, kui endisel filmistaaril. Peale nurjunud abielu ja laastavat lahutust kaotas ta ju olulise osa oma kunagisest suurest varandusest.
Siiski vaatab proua Kristel asjadele optimistlikult ja ootab uusi pakkumisi, nii tööalaseid, kui ka armurindel. Kaamerate ees nõustub ta lahti riietuma ehk vaid suure kunsti (ja priske tšeki?) nimel. Ta ei ole kunagi põhimõtteliselt tunnistanud iluoperatsioone ja seepärast ei näe enam kaugeltki nii ahvatlev kui oma hiilgeaegadel.
Avastades tosina aasta eest endas kunstnikuande, hakkas ta elatist teenima maalimisega. Pildid alasti naisfiguuridest ja signeeritud "tollesama Emmanuelle'i" enda käega ostetakse õige meelsasti.
Ivar Kümnik
Seda ei oleks Lõuna-Hollandi ühe tütarlastepansionaadi vagad õed uneski osanud näha, et nende väikeste kasvandike seast sirgub näitsik, kes saavutab kord ülemaailmse kuulsuse soft-porno kuningannana. Kuni 16nda eluaastani "nautis" Utrechti hotelliperemehe tütar Sylvia Kristel raudset ja range moraaliga kasvatust.
"Ma tahtsin kogu aeg põgeneda," meenutas ta ühes intervjuus, "sest isegi sõna "naerma" polnud sealkandis veel keegi kuulnud..."
Pärast pansionaati lõpetas Sylvia pedagoogilise kõrgkooli inglise keele õpetajana. Siis töötas ta aga ettekandjana, meditsiiniõe, müüjanna, sekretäri ja isegi autopesijana ühes Amsterdami tanklas, kuna tema ilu olevat suhteid tööandjatega komplitseerinud. "Mul polnud töökoha saamisel mingeid raskusi," tunnistas Kristel, "ent ma mõistsin väga ruttu, et see polnud niivõrd minu masinakirjutaja oskuse tõttu..."
Kui sõbrad soovitasid talle modellina õnne katsuda, nõustus ta pikemalt mõtlemata. Edu ei lasknudki end kaua oodata. Peagi võitis ta kohaliku telekanali missivõistluse. "Ma olin muide ainus, kes keeldus osalemast trikoovoorus," meenutab Sylvia. Auhinnaks sai neiu veidi raha ning "Mercedese", mille ta aga kohe maha müüs, kuna tal polnud lube. Modellitöö tuli asjale kasuks, reklaamiklippide kaudu jõudis ta peagi ka filmimeeste huviorbiiti.
Esimeseks rolliks oli ettekandja hollandi detektiivfilmis "Kasside pärast" (1972). See polnud küll suuremat väärt asi, aga Sylviale tähendas see pealekauba lühikest - või nagu ta ise nimetas "pikaleveninud" - abielu stsenaristi Hugo Klausiga, kellega Sylvia sai poja Arturi. Ka järgmine linateos, samasugune lihtlabane komöödia, ei tõotanud mingit läbimurret (muuseas, tolles filmis riietus ta esimest korda lahti!). Siis aga juhtus Kristeli fotot nägema režissöör Just Jaeckin, kes kaunitari oma filmi kutsus ja ta hetkega kuulsaks tegi.
Loomulikult oli see "Emmanuelle" (1973), mida inglise ajakiri "Monthly Film Bulletin" iseloomustas lühidalt: "Kõige menukam soft-pornotükk kogu filmiajaloos." Või veel! Jõudes Pariisi ekraanidele 10. detsembril 1973. aastal, jäi ta sinna ilma vaheajata kuni 14. aprillini 1981, s.o. 355 nädalaks. Selle aja jooksul käis filmi ainuüksi Pariisis vaatamas 2 820 000 inimest. See on üks omalaadseid rekordeid kino ajaloos. Naiskirjaniku Emmanuelle Arsani autobiograafilise kõmuromaani põhjal vändatud film murdis kõik senised tabud - esimest korda jõudis erootiline film suurele kinoekraanile... Need olid ju ikkagi veel seitsmekümnendad, tänapäeval ei ärataks taoline linateos mingit furoori, suurelt ekraanilt on juba nähtud peaaegu hard-pornolikke tükke à la "RomanceX", "Intiimsus" või "Kepi mind", mis meiegi kino- ja videolevisse jõudnud.
Filmi nimikangelannana näitas Sylvia Kristel end kõgis armastuskunstides igakülgselt kogenuna. Miljonid austajad kogu maailmas nõudsid ikka ja jälle taaskohtmist oma lemmikuga, ja nii vorbiti valmis veel mitmed seeriad Emmanuelle'i uskumatutest seksiseiklustest - kuni neljanda filmini Kristeliga, hiljem tulid mängu uued näitsikud - ja mida aeg edasi, seda julgemaks, kuid samas sisuvaesemaks need muutusid.
Sylvia püüdis Emmanuelle'i imidžist vabaneda, otsides teistsuguseid rolle ja nimekaid režissööre, aga ikka ujus kaunis hollandlanna erootikalainetel - Alain Robbe-Grillet ("Mäng tulega", 1975), Walerian Borowczyk ("La Marge", 1976), Roger Vadim ("Truu naine", 1976), Claude Chabrol ("Alice ehk viimane põgenemine", 1977) ja veel mitmed pakkusid talle ainult sedalaadi osi. Luigi Zampa episoodfilmis "Pöörased voodid" (1979) esines Sylvia Kristel täiusliku naise ja emana, kes ühel heal päeval ei lase oma mehel end enam türanniseerida, vaid seob ta lihtsalt voodi külge kinni ja läheb kogu täiega oma teed. Oma kehavõlusid demonstreeris sekstäht veel abikaasale sarvi tegeva Leedi Chatterleyna ning erootilise ja mõistatusliku Mata Harina. Ja siis hakkas teda jälle kummitama Emmanuelle...
Näitlejatari igapäevaelu kulges igatahes vähem frivoolselt ja meeleliselt, kui uskuda tema tolleaegseid intervjuusid: "Mul on soliidne perekond, kellele ma võin loota. Vaimne armastus on minu elus tähtsam kui kehaline armastus. Üldiselt ei tunne ma end erootiliselt. Ja, nagu ma olen kuulnud, naeravad pornostaarid mu üle ja võrdlevad mind külmkapiga." Tulevastes filmides lootis Sylvia Kristel vähem oma keha demonstreerida ja see-eest rohkem oma nägu näidata. Ta unistas sellest, et mängida tõsiseid rolle, erootikale selg pöörata ja ka näiteks komöödiates esineda. Goodbye, Emmanuelle? Seda vaevalt. "Kristel ei oska näidelda," väitsid kõrgelaubalised kriitikud ühest suust, "kuid ta oskab väga hästi mehi võrgutada."
Sylvia Kristelil on loomingulises mõttes peaaegu samasugune saatus kui näiteks prantsuse filmitähel Michèle Mercier'l. Kui viimane esines korra Angélique'i rollis, siis selleks ta ka jäi. Režissöörid panid näitlejatarile "sildi" külge ega soovinud teda enam teistsuguses ampluaas kasutada. Mõlemad staarid proovisid tulutult õnne ka Ameerikas, ning pikapeale tüütasid ära nii vaatajad kui lavastajad. Michèle Mercier jättis 1980ndail aastail filmitöö, Sylvia Kristel aga üritas vahelduva eduga aina edasi.
Filmis "Airport 79: Concorde" (1979) kehastas ta stjuuardessi, partneriks prantsuse superstaar Alain Delon. "Ta oli väga ebameeldiv, külm, ebasõbralik ja küüniline. Ma lausa kartsin teda. Ka filmi režissöör David Lowell Rich oli suur sitapea. See polnud just meeldiv kogemus," meenutas Kristel.
Seiklusfilmi "Viies musketär" (1979) oli tema partneriks filmiveteran Rex Harrison. "Minust ja Rexist said joomakaaslased, kuigi ta oli nii tobe ja suur hädaldaja. Ta ütles, et ma meenutan talle tema endist naist Kay Kendalli, ning ühel purjus hommikupoolikul tegi mulle isegi abieluettepaneku..."
Üldiselt oli Hollywoodi-periood Sylvia jaoks õnnetu: üksnes viletsad filmid, äpardunud romaan näitleja Ian McShane'iga ning narkootikumidest tingitud allakäik.
"Mulle meeldis kokaiin, sest see hoidis mind kainena. Ma võisin ära juua terve pudeli vodkat, kuid olin ikkagi veel tipp-topp vormis. Lõpuks tundsin end väga haiglasena, olin nädalaid voodis ja püüdsin end koguda, kuid psüühikahäired kestsid veel palju aastaid."
Et vabaneda täielikult uimastisõltuvusest, tuli Kristelil lahkuda Ameerikast.
Eraelus, mida Sylvia veel varem taevani kiitis, tulid omad põntsud. Mees, kellega ta neli aastat koos elas - filmioperaator Philippe Blot - oskas naise teenitud miljonid läbi lüüa ja tegi nende asemele mõned miljonid veel võlgu. Sunnitud loobuma oma Vahemere-äärsest villast, otsustas Kristel vabaneda ka raiskajast abikaasast.
Veidi end kogunud, astus Sylvia taas stuudiote ustest sisse ning sõlmis televisiooniga lepingu uuteks ... Emmanuelle'i seeriateks. Kuigi ta polnud enam esimeses nooruses, uskus kangekaelne hollandlanna, et suudab televaatajatele veel teatud silmarõõmu pakkuda... Siiski oli tegu üsnagi kehvapoolse seriaaliga, milles Sylvial polnudki vaja end lahti koorida, küll tegid seda aga teised, paljud nooremad tähekesed
Praegu elab Sylvia Kristel Amsterdamis, tal on boyfriend ja lisaks ka armuke. "Nemad hoiavad mind füüsiliselt aktiivsena ja vormis. Üldiselt armastan ma mugavust ning seksin meelsamini voodis. Ma ei tahaks olla seotud mingi redeli või toolijala külge. Ent fantaseerida võib ju alati..."
Sylviale meeldisid "Emmanuelle'is" kõige enam need stseenid, kus on mängus kaks naist: "Näiteks see, kus mina ja Marianne'i nimeline neiu istume korvtoolidel. Marianne'il on ajakiri põlvedel ja Paul Newman selle esikaanel piilub hüpnotiseeritult tema jalgevahesse. Ja siis hakkab Marianne end aeglaselt hellitama. See oli nii erootiline ja paljulubav. Kui ma "Emmanuelle'i" vaatan, valmistab see mind alati ette kuumaks kireööks. See film erutab mind ikka veel, pärast kõiki neid aastaid."
"Mul on olnud kaks armuafääri naistega," intrigeerib Sylvia. "Teine neist oli väga seksuaalne... peaaegu selline kui "Emmanuelle'is"."
Ajast, mil esimene "Emmanuelle" kinolinale jõudis, on Sylvia lahutanud kahest mehest, elanud üle kokaiinisõltuvuse ning joonud kolme aasta vältel iga päev vähemalt ühe pudeli viina. Viimasel ajal on käinud jutud, et endine näitlejatar on surmavalt haige. Kui õige see asi tegelikult oli või kui suureks puhuti, igatahes saabus proua Kristel haiglast omal jalal edukalt tagasi. Sylvia ei mängi juba ammu enam filmides ning seetõttu elab üsna tagasihoidlikult. Tema täiskasvanud poeg elab omaette, tema vennad ja õed on läinud isa jälgedes ning neist on saanud väikeste hotellide, restoranide ja kohvikute omanikud. Üldiselt läheb neil praegu palju paremini, kui endisel filmistaaril. Peale nurjunud abielu ja laastavat lahutust kaotas ta ju olulise osa oma kunagisest suurest varandusest.
Siiski vaatab proua Kristel asjadele optimistlikult ja ootab uusi pakkumisi, nii tööalaseid, kui ka armurindel. Kaamerate ees nõustub ta lahti riietuma ehk vaid suure kunsti (ja priske tšeki?) nimel. Ta ei ole kunagi põhimõtteliselt tunnistanud iluoperatsioone ja seepärast ei näe enam kaugeltki nii ahvatlev kui oma hiilgeaegadel.
Avastades tosina aasta eest endas kunstnikuande, hakkas ta elatist teenima maalimisega. Pildid alasti naisfiguuridest ja signeeritud "tollesama Emmanuelle'i" enda käega ostetakse õige meelsasti.
Ivar Kümnik
