Robert Hossein - igavene rännumees

Prantsuse ajakiri "Le Journal du Dimanche" korraldas mõned aastad tagasi oma lugejate seas küsitluse: keda kaasmaalastest armastate kõige enam? Viiendal kohal seisis näitleja ja lavastaja, stsenarist ja luuletaja Robert Hossein, keda mujal maailmas tuntakse enim krahv de Peyraci osast ülimenukas "Angélique'i"-seerias ning Marina Vlady kunagise abikaasana. Prantslaste jaoks on ta juba aastaid tunnustatud teatrilavastaja. Hariduselt ja kasvatuselt on ta ehtne prantslane, kuid tema ema oli Kiievist pärit venelanna ja isa vene päritoluga pärslane. Hossein valdab veel nüüdki päris hästi vene keelt, ent häbeneb kõnelda, kuna ilma praktikata keel ununeb. Robert'i ema sündis Peterburgis, isa - Samarkandis, mis kuulus tollal Venemaa koosseisu. Tema vanaisa oli pankur, kes revolutsiooni eel aitas vaeseid üliõpilasi. Hiljem aitasid noodsamad tudengid pankuril ja tema tütrel maalt pageda. Võltsitud dokumentidega põgenesid nad Rumeeniasse, sealt edasi Saksamaale. Hosseini isa Andrei omandas Samarkandis meditsiinilist haridust. Kui vanemad saatsid poisi edasi õppima Saksamaale, eelistas too meditsiinile muusikukarjääri. Sellest teada saades, keeldusid vanemad poega edaspidi materiaalselt toetamast. Ent noormees jätkas muusikaga, kirjutades valmis balleti, mis sai ära märgitud preemiaga. Ta kohtus poeesia-ja muusikalembelise neiuga, ja abiellus temaga. Peagi saabus kutse Pariisi Grand Operast ning õnnelik noorpaar sõitis Prantsusmaale. Robert Hossein (õieti Hosseinhoff) sündis 30.detsembril 1927. aastal Pariisis, vädetavasti hotellitoas. Vanemad tutvustasid poisile juba varakult vene klassikat: Lermontov, Dostojevski, Tolstoi, Puškin... Perekond elas küllaltki vaestes oludes. Kord kingiti isale šokolaadist viiul. "Esimest korda muusika toidab mind," naljatas ta. Aastaid hiljem kirjutas André Hossein mitmele poja filmile muusika, lõi sümfooniaid ja kontsertprogramme, aga tema balletti "Šeherezade" on lavastatud kõikjal maailmas. Teise maailmasõja puhkedes läks Robert koos kooliga jalgsi lõunasse, kus sakslased polnud jõudnud veel oma jõudu kehtestada. Mitmed Hosseini sugulased hukkusid fašistide käe läbi ja gestaapo kimbutas tihtilugu tema ema partisanide varjamise eest. Peale sõda kirjutas noormees luuletusi mehistest vastupanuvõitlejatest, kelle murdumatu vaim ja kangelaslikkus andsid talle hiljem ainet ka mitme võitlejakuju loomisel ekraanil. 18aastasena otsustas Robert Hossein näitlejaks hakata ning astus Rene Simoni teatrikooli. "Noh, kui näitlejaks, siis näitlejaks. Raske on ainult esimesed 50 aastat, küll siis ära harjud," muigas selle peale isa. Kooli lõpetamise järel liitus Robert Grande Guignole näitetrupiga, mille koosseisus mängis oma filmikarjääri alguseni ("Blondiinide kaldapealne", 1954). Kaks aastat hiljem debüteeris Hossein juba ise režissöörina filmiga "Kaabakad lähevad põrgusse" (1956). Süngevõitu silmad, raskepärane profiil, madal hääl... Kõik see ärgitas režissööre näitlejat kasutama peamiselt kahtlase minevikuga tüüpide, psühhopaatide, mõrtsukate ja gangsterite rollides. "Hirmus mõeldagi. Ise ma küll selline ei ole," kostis selle peale nördinud Hossein. "Olen vaga ja järeleandlik. Terve maailm on näinud minu grandioosset teatrietendust evangeeliumi teemadel." Hiljem, kui ta hakkas ise filme lavastama, rollide ampluaa laienes. Kriitikud väitsid tollal, et näitlejana "päästis" ta mitmed oma filmid ja et paremad filmid, kus ta mängis, olid siiski teiste lavastajate tehtud. Robert Hosseini loomingu kõrgperiood leidis aset 60ndail aastail. Aastas tegi ta vähemalt 3-4 filmi. Ta mängis paljude nimekate režissööride juures, partneriteks alati kuulsad tähed (Jean Gabin, Brigitte Bardot, Lino Ventura, Claudia Cardinale, Omar Sharif, Sophia Loren, Annie Girardot, Anouk Aimee jne.). Neil aastail valmis ka ülipopulaarne "Angélique'i"-seeria, mille nimiosatäitja Michèle Mercier'ga moodustas Hossein suurepärase näitlejadueti ka filmides "Teine tõde" (1966) ja "Üks nöör, üks kolt" (1969). Viimane oli Hosseini enda lavastatud vestern. Siis äkki, oma karjääri tipul, jättis mees kõik sinnapaika ja asus elama Reimsi, kus filmidest saadud honoraridega rajas oma näitlejakooli, mille õpilasteks on muuhulgas olnud ka Isabelle Adjani ja Isabelle Huppert ning oma teatri "Theatre Populaire de Reims". Kui ekraanil osales Hossein peamiselt meelelahutuslikes filmides, siis teatris tõi ta lavale klassika (ise selles mängimata): "Kuritöö ja karistus", "Cyrano de Bergerac", "Hüljatud", "Jumalaema kirik Pariisis", "Danton ja Robespierre" jne. Hosseini teene on osalt ka see, et kuulus filmistaar Jean-Paul Belmondo aastakümnete möödudes taas teatrilaval üles astus ja hiljem ise endale teatri ostis. Millest oli tingitud selline järsk murrang Robert Hosseini elus? "Mõistsin äkki, et polnud valinud õiget teed. 20 aastat teenisin raha ja sain kuulsaks, siis aga otsustasin kõike otsast alustada. Kahetsesin vaid seda, et ma varem selle peale ei tulnud. Ainus võimalus näha enda arengut on kõik mängu panna. Selleks läheb vaja mitte ainult annet ja tahet, vaid ka edu." Filmikunstiga ta siiski lõpparvet ei teinud. Aeg-ajalt tegi ta kaasa ("rahateenimise eesmärgil," nagu ta kinnitas) kommertsfilmides, kuid lavastas ka ise 4-seerialise (kino-ja tele) versiooni Victor Hugo "Hüljatutest". ""Hüljatud" on üks silmapaistvamaid romaane. Hugol on hiilgav maailmatunnetus ja ta jääb alati kaasaegseks. Tema loomingus, nagu ka Shakespeare'i või Dostojevski omas, hindan ma eelkõige kõrget humaansust ja aktuaalsust, inimese paatoslikku võitlust kurjaga." Kinnitades, et näitlejana ta endale ei meeldi, andis Hossein Jean Valjeani rolli Lino Venturale. Kes aga on Hosseini mõistes hea näitleja? "Eelkõige aus inimene. Tark, intelligentne, täielikult tasakaalukas. Lihtne ja loomulik nagu elu ise. Ma ei armasta hiilgavaid näitlejaid, nad "mängivad" liiga palju. Pigem meeldib mulle, kui näitleja on veidi kohmakas, kuid loomulik." "Võtteplatsil on Hossein-režissöör tõeline türann, kes piinab näitlejaid ja piinleb ise. Kuid temaga töötada on nauding, sest ta nõuab teistelt seda, mida ka ise oskab. Aga ta oskab kõike!" kinnitab Roberti praegune naine, näitlejatar Candice Patou, kes on mänginud mitmes Hosseini filmi- ja teatrilavastuses. Robert Hossein ei armasta suuri sõnu teha, ka ei võta ta enesele õigust kolleegide töid kritiseerida; jäägu see ajakirjanike hooleks, arvab ta. "Peamine on ausalt teha seda, mida ei saa tegemata jätta." 1996. aasta suvel tõi Hossein lavale grandioosse showetenduse "Angélique, inglite markiis", milles ta taas salapärast krahv Joffrey de Peyraci kehastas. "Keegi ei söandanud seda rolli võtta. Nii jäigi see mulle," selgitas Hossein. Nimiosa mängis aga mitte enam Michèle Mercier, vaid noor näitlejatar Cécile Bois. Aasta hiljem sai lavaküpseks Monaco printsi Alberti tellimusel ja finantseerimisel samuti pompöösne lavastus Pablo Picasso elust "La vie en bleu", millega tähistati Grimaldide vürstiriigi 700. sünnipäeva. Muuseas, endine Monaco vürstinna, traagiliselt hukkunud Grace Kelly, oli omal ajal suur Robert Hosseini austaja. Vaatamata vanusele, ei kavatse Hossein loorberitele puhkama jääda. Ta ootab üha uusi saatuse väljakutseid, tema hing ihkab seiklusi. Igavene rännumees - sellisena näeb ta end elus. "Mul on alati kohver käeulatuses," räägib ta, lisades, et sooviks kunagi surra nagu Tolstoi - kusagil väikeses jaamas...
Copyright © 2007 Ivar Kümnik

Montgomery Clift - siit igavikku

Nimi: Edward Montgomery Clift
Sündinud: 17.oktoobril 1920 Omaha, Nebraska
Surnud: 23.juulil 1966 New York

Montgomery Clift olnuks tõeline 50ndate kultustäht, kui teda poleks varjutama hakanud need, kellele ta õigupoolest teed oli sillutanud - Marlon Brando ja James Dean. Cliftil olid kõik eeldused: suurepärane näitleja, kes kunsti nimel oli valmis ohverdusteks; meeldiv staarivälimus ja kõige tipuks, sobivalt möllune eraelu. Ning tõele au andes, tegi Clift palju paremaid filme ja rolle kui Brando ja Dean. Ent tal puudus mässaja imidz, millega viimased kuulsaks said - ta ei mänginud üheski kultuslikus noorsoofilmis nagu "The Wild One" (1954) või "Rebel Without a Cause" (1955). Rollidest nendes filmides, muide, ütles ta ära. Sellegipoolest on pea kõik Clifti filmid tõeline klassika. Miskipärast kiputakse aga 1950ndate tippstaaridest kõneldes Monty Clifti unustama... Hetkest, mil kinokülastaja Montgomery Cliftiga esmakordselt kohtus, oli temast saanud legend. Surres oli staar oma staatusest palju juba kaotanud. Kui paradoksaalselt see ka ei kõla: ilmselt on parem lavalt lahkuda siis, kui publik sinult ikka veel midagi ootab, mitte aga siis, kui vaevalt ehk keegi sind üldse mäletab. Näiteks James Deani pärand elab jõudsalt edasi, kuna ta suri noorena, oma karjääri tipul. Clift oli siit ilmast lahkudes keskeas, tema nooruslik värskus ammu kadunud ning korralikest filmirollidestki tundis ta viimastel aastatel kibedasti puudust. Edward Montgomery Clift sündis 17.oktoobril 1920.aastal Omahas Nebraskas. Tal oli ka mõni tund vanem kaksikõde Roberta ning poolteist aastat vanem vend Brooks. Monty ja tema pere rändas tihti ringi, kui ta veel laps oli. 12aastaselt seisis ta esimest korda amatöörteatri laval, tükis "Fly Away Home". Kriitikud ja sõbrad tunnistasid tema silmapaistvat annet, mis pidi talle peagi avama tee suurele lavale. Seitse kuud hiljem esineski noormees sama tükiga juba suure eduga Broadwayl. Teatris vabanes Monty lõpuks oma võimuka ema Etheli mõju alt. Ehkki ta oli tolle aja kohta küllaltki avalikult homo, oli tal mitmeid lähedasi suhteid ka vastassugupoolega, peamiselt teatrikolleegidega. Filmistuudiod saatsid Cliftile pidevalt ahvatlevaid kutseid Hollywoodi, ent ta ütles neist kõigist ära. Kümme aastat hiljem, peale kiidutormi, mis sai näitlejale osaks rolli eest Tennessee Williamsi näidendis "You Touched Me", lasi ta Howard Hawksil end meelitada John Wayne'i partneriks klassikalises westernis "Red River" (1946). Kuid kohe algusest peale keeldus Montgomery Clift mängimast stuudioreeglite järgi: ta ei kirjutanud ühelegi pikaajalisele lepingule alla ning võttis vastu vaid need rollid, mis teda tõsiselt intrigeerisid. Kuna vesterni linalelaskmisega tekkis viivitus, jõudis mõned kuud varem ekraanile Monty järgmine film, Fred Zinnemanni lavastatud "The Search" (1948), milles mängitud osaga kandideeris Clift Oscarile. Uus täht oli sündinud. Monty nõustus mängima kolmes Paramounti filmis (tegi ainult kaks): William Wyleri Henry Jamesi adaptsioonis "The Heiress" (1949), millele pidi kohe järgnema Billy Wilderi "Sunset Boulevard", kuid viimasel hetkel ütles Clift rollist ära, et mängida 20th Century Foxi sõjadraamas "The Big Lift" (1950). 
Naasnud Paramounti, alustas ta tööd rezissöör George Stevensi juures. Theodore Dreiseri "Ameerika tragöödia" järgi vändatud melodraamas "A Place in the Sun" (1951) kehastatud Clyde Griffithsi rolliga kandideeris Clift juba teist korda Oscari auhinnale. Filmivõtted viisid Clifti kokku Elizabeth Tayloriga, kes armus kummmalisse, alati enesessetõmbunud, kõige üle pingsalt juurdlevasse filmipartnerisse esimesest pilgust. Liz ei eita tänini, et see on olnud tema eluaegne armastus. Clift vastas talle samaga, aga paraku ainult platooniliselt. Temale omase otsekohesusega selgitas Clift vastuolu, mis ta tundeelu keeruliseks muudab: "Voodis armastan ma mehi, aga mu tõeline armastus kuulub ainult naistele...". Elizabeth Taylor teadis vist ainsana, mis mees Clift eraelus oli. Mehe hiilgava välimuse taga peitus kompleksidega introvert, kes jõi meeletult ja neelas peotäiteviisi barbituraate. Hollywoodi poolt peale surutud seksiidoli imidz oli vastuolus mehe tegelike kalduvustega ning tal oli aina raskem sellele võltspildile truuks jääda. Klatšimoorid on õelutsenud, et Tayloril oli kombeks võrgutada Hollywoodi kauneimaid meesnäitlejaid, kes sealjuures olid homoseksualistid (Clift, Rock Hudson, James Dean jne.).

Filmi järel nimetati Montgomery Clifti Hollywoodi kuumimaks ja jumadatuimaks staariks. Clifti ainus arvestatav rivaal tollal oli Marlon Brando, kelle karjäär alles hakkas ilmet võtma.

Peale poolteist aastat väldanud vabatahtlikku filmipausi, mängis Monty Alfred Hitchcocki thrilleris "I Confess" (1953) mõrvari pihtimist kuulnud katoliku preestrit, keda ennast toimepandud kuriteos süüdistama hakatakse. Clifti karjääri vaieldamatuks tipuks sai aga Fred Zinnemanni jõulises James Jonesi ekraniseeringus "From Here to Eternity" (1953) mängitud patsifistist poksija-trompetisti Robert E. Lee Prewitti, kes asub oma surnud sõbra eest kätte maksma. Taaskord nomineeriti ta Filmiakadeemia auhinnale, mida ta ei saanud. Muuseas, nimetatud roll oleks äärepealt läinud Columbia lepingulisele näitlejale Aldo Rayle, kuid õnneks suutis rezissöör oma valikus kindlaks jääda. Vittorio de Sica ebaõnnetunud linateose "Stazione Termini" (1953) järel naasis näitleja taas Broadwayle, et mängida Tšehhovi "Kajakas", öeldes ära mitmest ahvatlevast filmipakkumisest, sealhulgas rollidest Elia Kazani kultusfilmides "On the Waterfront" (see läks Marlon Brandole) ja "East of Eden" (selle sai James Dean). Professionaalsele edule kontrastiks oli Monty eraelu. Füüsiliselt oli Clift nõrk; kroonilise kõhulahtisuse tõttu vabastati ta isegi sõjaväeteenistusest. Monty kannatas pidevalt emotsionaalsete pingete ja hingehädade käes ning kulutas palju aega ja suuri summasid psühhiaatrite peale. Kui tohtritest abi ei näinud olevat, alustas Clift tablettide neelamist ja joomist, et sel moel oma meelerahu tagasi saada. Filmitähe vaimsed ja mõnuainete tarvitamisest tekkinud probleemid takistasid tal tipus püsida. Viinalembus hakkas oluliselt mõjutama tema näitlemist ja kahandas tema väärtus stuudiote silmis.
Monty hiilgavalt kulgenud karjäär aeglustus 1950ndate keskel, mil ta näitlemise hoopis katki jättis, veetes järgnevad aastad täielikus eraldatuses. Lõppkokkuvõttes viibis ta filmimaailmast eemal ligi neli aastat, mis Hollywoodi seaduste järgi ei ole kasuks kellelegi. Siis hakkasid meest kimbutama finantsprobleemid ning ta nõustus osaga Edward Dmytryki eepilises kodusõjadraamas "Raintree County" (1957), millega loodeti korrata "Tuulest viidute" (1939) hiigelmenu. Filmipartneriks oli taas hea sõber Elizabeth Taylor. 12.mail 1956, filmi võtteperioodil, lahkus Monty Taylori häärberis peetud olengult ning sõitis Beverly Hillsi künklikul teel vastu telefoniposti. Näitleja jäi küll ellu, kuid vigastused olid kohutavad. Kahest kohast murtud lõualuu, vigastatud selgroog, näo keskpaik sisse muljutud, ülahuul klaasikildudest läbi lõigatud, purustatud ninakont. Eest läinud kaks esihammast urgitses mehe kurgust välja sündmuskohale sööstnud Liz, päästes nii kannatanu lämbumissurmast. (Hiljem valmistas Clift Taylorile kingiks kaelakee nende kahe hambaga.)

Näitleja suurepärane välimus oli igaveseks ajaks kadunud, kogu ravile vaatamata jäi mehe näo vasak pool halvatuks. Monty fännid oskasid filmi linale jõudes täpselt öelda, millised stseenid on filmitud enne, millised peale avariid... Pärast paranemist näitlejakarjäär jätkus, mõnede kriitikute meelest esitas ta oma rolle veelgi suurema sügavuse ja paatosega kui enne, kuid enesekindluse oli näitleja kaotanud juba lõplikult ning jällegi tulid mängu tabletid ja alkohol. See, mis nüüd järgnes, on nimetatud showmaailma ajaloo pikimaks enesetapuks. Traagiline autoõnnetus ei muutnud Clifti mitte ainult väliselt, ka sisemiselt oli ta murtud mees. Igaveseks oli kadunud ta näo tundlik ja väljendusrikas miimika; ta hakkas üha sagedamini kahtlema oma näitlejavõimetes, kaotas usu ellu. Ajapikku hakkas ta aina rohkem tarvitama tablette, et valusid leevendada, mis pärast avariid teda alatasa vaevasid. Aga tugevad valuvaigistid mõjusid nagu narkootikumid - Clift jäi neist üha suuremasse sõltuvusse. Siis tulid ka uimastid, alkohol, koos kõigega lugematu arv meesarmukesi, kelle seltsis näitleja oma meeleheidet vaigistas... 1958.aastal esines Monty koos Marlon Brando ja Dean Martiniga Dmytryki sõjaeeposes "Noored lõvid", järgnevalt mängis ta koos Liziga Joseph L.Mankiewiczi psühhodraamas "Äkitselt, möödunud suvel" (1959, Tennessee Williamsi näidendi äärmiselt kroogitud versioon). Kuigi ekraanil tundus näitleja igati vormis olevat, oli isiklikus plaanis iga hetk krahhi oodata. Monty alkoholism muutus üha hirmuäratavamaks. Sageli hilines või ilmus ta stuudiosse ettevalmistamata ja joobnuna, võtetel ajas teksti segi (tänu heale improvisatsiooniandele suutis ta vahel kitsikusest pääseda), kutsudes esile kaasnäitlejate ja rezissööride õigustatud pahameele. John Hustoni "Kokkusobimatud" (1961) jäi Montgomery Clifti viimaseks suureks filmiks, millest kandus ilu ja melanhooolia aurat. Selles filmis tegid oma viimase etteaste Hollywoodi legendid Marilyn Monroe (1926-1962) ja Clark Gable (1901-1960).  
Neljandat korda, seekord parima kõrvalosatäitja kategoorias, nomineeriti Clifti koonduslaagri endise vangi seitsmeminutilise episoodi eest Stanley Krameri "Nürnbergi protsessis" (1962). John Hustoni pisut veniv ja jaheda vastuvõtu leidnud biograafiline film "Freud" (1963) põhjustas niigi rohkesti sekeldusi, millele lisandus Clifti paaniline hirm pimedaksjäämise ees. Vahetult peale võtteid tehti talle mõlema silma läätsekae operatsioon. Samaaegselt algas Clifti vägikaikavedu stuudio Universaliga, mis näitleja niigi kustuma hakanud mainele kasuks ei tulnud. Monty võitles oma deemonitega ning ei mänginud mitu aastat ei teatris ega filmis. (Ilmus vaid korra - Raoul Levy läbikukkunud thrilleris "Ülejooksik", 1966). Ainult Elizabeth Taylori pealekäimisel nõustusid produtsendid andma Cliftile meespeaosa Lizi uues linateoses "Heiastused kuldses silmas" (1967, roll läks hiljem Brandole), kuid paar kuud enne võtete algust... 45aastasena oli Montgomery Clift kaotanud nii oma ilu, ande, kui ka sõbrad. Alatasa purjus ja barbituraate täis kaanituna vähkres ta krampides ja valuhoogude käes oma New Yorgi korteris. Tema ainsateks külalisteks olid odavad meesprostituudid ja hoolimatud lakekrantsid, kes endist staari igati lüpsid. 22.juuni õhtul 1966 istus endine seksisümbol oma elutoas koos oma mustanahalise hooldaja Lorenzo Jamesiga. Kui viimane avastas, et televiisorist näidatakse õhtul "Kokkusobimatuid", küsis ta, kas Monty soovib ehk seda vaadata. "Kindlasti mitte!" lausus selle peale Clift ning suundus magamistuppa.
Keset ööd, pärast aastaid kestnud ahastusi ja piinu, mehe süda seiskus. Montgomery Clifti elutu keha, mis viimaks oli rahu leidnud, leiti hommikul. Ta oli surnud südameataki tagajärjel.

Ivar Kümnik

Brad Davis - "Kesköise ekspressi" traagiline kangelane

Brad Davis (Robert Creel Davis, sünd. 6. novembril 1949 Tallahassees, Florida; surnud 8. septembril 1991 Studio Citys, California) elas elu, mida peegeldas ka tema jõuline täheroll filmis "Midnight Express". Olles lootustest tulvil pärast ülesaamist alkoholi ja uimastisõltuvusest, mis oleks äärepealt maksma läinud tema paljutõotava näitlejakarjääri, oli ta muserdatud saades teada, et on HIV-positiivne. Peagi avastas mees, et Hollywoodi "punaste lindikeste" taga pesitseb halastamatu maailm, ja taipas irooniat selles, mida tal tuleb näitlejana püsida soovides teha: tal tuleb edasi elada valetades. "Kõik me lahkume kord siit ilmast. Mõni kergelt - vabalt ja väärikalt, mõni aga traagiliselt piineldes. Pole meile antud otsustada, veel vähem ette aimata, kuidas see meiega juhtub..." Oma elu viimase kuue aasta jooksul kirjutas ta üles kõik, mis temaga juhtus, mis temaga tehti. Mis siis juhtus Brad Davisega? Kas tõesti üks edukamaid filminäitlejaid, jäi kaitsetuks saatuselöökide ees? Algus oli kõik ilus. Juba 5aastaselt teadis ta kindlalt, et tahab saada näitlejaks. Ema oli väikese Bradi viinud kinno "Pinocchiot" vaatama. Niipea, kui saal peale seanssi taas valgeks läks, teadis poiss, et tal tuleb "rinda pista" Pinocchioga, veel enam: tal tuli saada kellekski enamaks kui Pinocchio. Aga veel enne seda... Brad sai omal nahal tunda insesti, teenis elatist meesprostituudina, tarvitas ohtralt narkootikume, 2000 dollari eest nädalas. Bradi hinge ja vaimu piinati juba lapsepõlves - ema sundis poega temaga alasti magama, et sel moel kätte maksta Bradi joodikust isale. Hommikuti võis isa oma korda tasuda: lohistades alasti poja oma tuppa, nüpeldas ta teda jämeda rihmaga kuni nõrkemiseni. 16aastasena julges ta viimaks ema haiglastele nõudmistele vastu hakata, viimane sai sellest närvivapustuse. Töötu näitlejana New Yorgis hulkudes elas ka Davis üle närvivapustuse ning tegeles prostitutsiooniga. Perioodiliselt tekkisid tal enesetapumõtted, lõigates neil tundidel ziletiteraga oma veene. Bradist sai seksmaniakk. Tema arvukate voodipartnerite seas olid ka mitmed kuulsused: Rue McClanahan, Jill Clayburgh... Oma väidetavaid homovahekordi on mees aga alati eitanud. Harva joonistub kellegile selline sirge tee filmi. Üks roll teise järel. Võit võidu järel. Brad Davise tipphetkeks sai Alan Parkeri "Midnight Express" (1978). Tõusuks ja... loojanguks. Read päevikust: "Et vältida stressi, valisin algul alkoholi, seejärel kokaiini. Rahustasin oma närve lõbustustega elu ja surma piiril. Kihutasin autoga 150 km tunnis... Arvatavasti olnuks parem, kui oleksin end tollal puruks sõitnud..." Näitleja ei kannatanud loorberite raskust - küllaltki banaalne olukord. Selge, miks ta oma ellujäämist kahetses - filmi jaoks oli ta niikuinii juba surnud. Peale Fassbinderi "Querelle'i" (1982), Hudsoni "Tulevankreid" (1981) ja Edleri "Rosalie läheb sisseoste tegema" (1988) lakkas Brad Davis rezissööride jaoks eksisteerimast. Davis sai oma elu taas rööpasse 1981, mil ta sai võitu narkootikumidest ja käis regulaarselt Anonüümsete Alkohoolikute loengutel. Mõni aastat hiljem avastati tal HIV-viirus. "Esimest korda kuulsin AIDSist 1982.aastal. See oli siis veel laiemale inimkonnale tundmatu haigus. Üks mu sõpru, Larry Kramer, tunnistas mulle , et on sellesse hirmsasse tõppe nakatunud ja lisas nagu muuseas, et jutt käib "homode vähist". Viimane vihje andis mulle kindlust, et mina ei nakatu sellesse jäledusse mitte kunagi... Ma pole ju homo!" Paraku oli Brad Davis sel hetkel juba viiruse kandja. "Narkootikume süstisin vahel, millega juhtus. Ka oli mul hulgaliselt juhuslikke vahekordi. Ma ei tunne ühtki narkomaani, kes nii poleks toiminud." Brad sai tõe teada pärast seda, kui kerge gripi järel vereanalüüsi käis andmas. "Viibisin Roomas võtetel, kui mu naine mulle helistas, et seda kohutavat uudist teatada. Kui mu perekondki on nakatunud, läheksin puhta hulluks, mõtlesin." Susan, Davise naine oli õnneks terve. Kui kõik pudenes käest - nii karjäär kui tervis, tegi naine ääretult riskantse ettepaneku - laps soetada. 1983.aastal sündinud tütar Alexandra oli terve. Mõnda aega tundus mehe eksistents enam vähem talutav, ent 1989.aastal algas kõige raskem ja organismi jaoks kõige hävitavam periood. Iga elatud tund oli täis võitlust valu ja kannatustega. Piinad mitmekordistusid veel selleski mõttes, et Brad püüdis oma haigust avalikkuse eest varjata. Võimalusele veel mõnd filmirolli saada ta enam ei lootnudki. Haiglasse intensiivraviks minnes pani ta end kirja valenime all. 
Haigus oli levinud juba nii kaugele, et vaevatud näoga mehes olekski võimatu olnud endist ekraanikuulsust ära tunda. "Ma teenisin elatist tööstuses, mis kõlavalt teatab, et tema eesmärgiks on humaansus – aidata muuhulgas neid, kes AIDSi põevad. Heategevuslikud korjandused, gala-kontsertid, "punase lindi" festivalid – see on vaid puhas teesklus. Kui näitlejal avastatakse mingi viirus, ei leia ta enam iial tööd." "Unelmate vabriku" variserlikkust sai Davis tunda veel enam siis, kui president Ronald Reaganil paluti öelda oma arvamus AIDSi kohta ja see kuulutas: "Ma ei hakka ju ometi homoseksualismi ülistama!" "Milline võhiklus, suurelisus, milline fanatism!" kirjutas Brad Davis oma päevikus."Sellega ei jõuta kaugele." Kui haigus saavutas oma viimase staadiumi, otsustas 41aastane kõigi poolt hüljatud näitleja ise oma elu lõpetada, kugistades alla purgitäie pille. Enne aga helistas oma allesjäänud sõpradele ja jättis nendega jumalaga. Susan hoidis mehe kätt terve tunni, mis kulus selleks, et saatuslik kogus medikamente oma töö teeks.
"Brad tahtis, et tema loost saadaks teada, et see oleks ausalt ja otsekoheselt jutustatud enne, kui kõmuajakirjanikud selle ära solgivad," kommenteeris oma mehe viimast soovi Susan Bluestein Davis. "Ta tahtis, et kõik teaksid, milliseid õudusi tal tuli oma elu viimastel aastatel üle elada. Ta ei tahtnud olla "järjekordne anonüümne" AIDSi ohver." Brad Davise päeviku materjalide põhjal kirjutas näitleja lesk 1999.aastal raamatu "After Midnight".

Gedeon Burkhard - maailma seksikaim koeraperemees

Nimi: Gedeon Burkhard

Sündinud: neljapäeval, 3.juulil 1969
Sünnikoht: München
Tähemärk: Vähk
Elukoht: Viin. Ja võti on mati all.
Pikkus: 1,78 m
Kaal: 72kg
Juuksed: pruunid
Silmad: rohekad
Vanemad: Wolfgang ja Elisabeth
Keeled: saksa, inglise
Lemmiktoit: spagetid
Lemmikjook: kuiv martiini
Hobi: windsurfing
Pahe: suitsetab liiga palju
Huvitavat: südamekujuline tätoveering vasakul õlal
Armastab: oma Pontiaci, elegantseid ülikondi
Auhinnad: Bayeri parima meesnäitleja auhind rolli eest filmis "Kleine Haie" (1993). Kolmas koht ajakirja "Bild" korraldatud Saksamaa erootilisema mehe konkursil 1998.augustis. Romy auhind kui 1999.aasta armastatuim seriaalitäht.Autogrammiaadress:
Gedeon Burkhard
c/o Elisabeth von Molo
Nymphenburger str.43
80634 München

Ta näis seisvat peaaegu võimatu ülesande ees: asendada eelkäijat ja säilitada seejuures seriaali kõrge vaatajareiting. Kuid vaevalt aastaga suutis enesekindel noormees kõiki ära võluda ja meelitas põnevussarja jälgima miljon uut vaatajat. Lisaks pälvis menusari Milanos parima välismaise teleshow auhinna. "Komissar Rexi" ülemaailmne menu ületas peagi kõikide neljajalgsete ja isegi seni võitmatu liidri "Derricki" oma.
Gedeon Burkhardi on peetud Mr. Täiuslikuks: ta on tähelepanelik, viisakas, stiilne, alati heatujuline ja poisikeseliku naeratusega. Pole siis mingi ime, et vaatajad ja meest intervjueerinud naisreporterid temast nii vaimustuses on.
Kui Tobias Moretti lasi "omal vabal tahtel" inspektor Richard Moseri surra, asuti Rexile palehigis uut peremeest otsima. Läbi kammiti kõik teatrite ja filmistuudiote kartoteegid. Ligi aasta jooksul passitati komissar Brandtneri rolli enam kui veerandsada saksa ja austria näitlejat. Paremini kõigist sai seriaali nimitähega hakkama aga Burkhard ja nii mees rolli kinnitatigi.
"Rex on diiva, kes ei lepi kelle tahes partneriga," tõdesid sarja loojad. Gedeon ja Rex olid muuseas selleks ajaks vanad tuttavad: mõned aastad varem tegi näitleja sarja ühes seerias külalisena "amokijooksjast" murdvarga rolli. Koostöö laabus juba siis ladusalt.
"Rex on uskumatult tark, tõeline koer-unistus. Ta on seriaali vaieldamatu staar, kes seda ka ise teab, ma loodan ainult, et ta jätab mullegi veidi ruumi möllata," õhkas Burkhard 1997.aastal, kui ta asus Alexander Brandtnerina mõrvalugusid lahendama. "Rexi" pärast jättis mees maha Los Angelese ja kolis oma tollase inglannast elukaaslase, filmimonteerijana leiba teeninud Emmaga Viini.
Näitlejaveri lõi välja juba koolis.
Gedeon Burkhardi esiisade seas leidub nimekaid teatriinimesi, nende seas tema ema Liesel von Molo ja vanaisa Alexander Moissi, näitleja ning Salzburgi mainekate muusikapidustuste esimene jederman. Ning kuna näitlejaveri oli suguvõsas liikunud mitmeid põlvkondi, ei läinudki palju aega, kui Gedeongi selle endas avastas ja demonstreerima hakkas. Esialgu koolis, kus teda kohe kasvatamatuks ja probleemseks lapseks tembeldati.
Ekraanile sattus Gedeon 10aastase poisina, täiesti juhuslikult - vanemad võtsid ta lihtsalt kaasa perekonnasõbrast produtsendi kabinetti. Õigupoolest taheti tööle sokutada Gedeoni ema, kuid fortuuna naeratas sel päeval hoopis poisile. Ema naases majapidamismurede manu, võsuke aga ärkas peale filmi "Tante Maria" (1979) esilinastust Saksamaa vaat et kuulsaima lapsukesena. Ent asjaosalist ennast hakkas näitlejakarjäär äkki tüütama ja ta hakkas tegelema balletiga (!). Sellelgi alal võinuks noor imelaps saavutada enneolematuid kõrgusi, kui ta poleks liiga kähku kasvus ja kaalus juurde võtma hakanud. Kui nooruki võimsate käte all lagunes balletistange, palusid pedagoogid poisi vanemaid tungivalt teda tagasi kinomaailma meelitada. Kui Gedeon viimaks kederluu murdis, ei jäänudki muud üle, kui karjääri teise suunda ajada. Nooruspõlve mässuaastatel jõuti teda enne veel viis korda koolist välja visata, ikka nendesamade näitlejavigurite pärast. Kuueteistkümneselt jättis üldse kooli poolele ja asus näitlema juba raha eest.
Hollywoodi reklaami-periood aitas areneda
Saksa menufilmid "Kleine Haie" (1992) ja "Abgeschminkt" (1993) tegid Burkhardist lõpuks tähe ja ta lendas Hollywoodi. Lombi taga ei kutsutud meest aga kolme aasta jooksul peale reklaamiklippide kuhugi.
"Sellest hoolimata oli see mulle arenguajaks ja aitas mind näitlejana edasi minna. Aastad kujundasid minu arusaamu elust ja näitlemisest paremuse poole."
Eelkäija eeskujul teadis Burkhard, et "Rexist" paremat trampliini kuulsusele annab otsida.
"Populaarsuse abil on mulle hakatud nüüd järjest rohkem tööd pakkuma, ja kuna valik on endisest suurem, on ka märkimisväärselt häid käsikirju juurde ilmunud."
Tosina aasta eest mängis Burkhard odavas uus-meremaa seiklussarjas ja tõotas siis enesele, et iial ei nõustu enam mõne sarjarolliga. Aga kui talle pakuti partnerlust "maailma targema koeraga", murdis Gedeon oma sõna paugupealt.
"Situatsioon oli sootuks teine. Tiim töötas professionaalselt ja roll komissar Brandtnerina muutus järjest põnevamaks."
Tempo oli aga eriti vinge. Neljakuuline võttegraafik nägi sageli ette kuni 14-tunnilisi tööpäevi. Peale selle tuli Gedeonil rolli tarvis läbi teha laskmise-, poksimise- ja autosõidukursused. Kuid see tasus end ära. "Enam ei jää ma alla ühelegi ameerika telestaarile," teatas uut imagot hoolikalt kujundanud näitleja uhkelt.
Burkhard on ka kõrgelt soositud reklaaminägu. Vahuveinifirma "Henkell" palkas ta oma klippi etendama nö pehmemat sorti machomeest kuulsa ja vängema Götz "Schimanski" George'i kõrval.
Gedeon Burkhard on mõistagi naiste suur lemmik. Tänu temale kasvas sarja naisvaatajate hulk 20 protsenti, ja nüüdseks on iga neljas "Rexi" fänn naine. Kes siis suudaks vastu panna šikilt riietatud komissarile, kelle "erootiline naeratus" ajab statistika järgi kõik 14-20 aastased neiud kananahale? Burkhardi magnetismi on vaagitud koguni Müncheni meediauuringute instituudis.
"Ta ei ole mingi cool üliinimene, vaid lihtsalt kestahes meie seast. Komissar Brandtnerina on ta lustakas ja mõnus, veetlev, dünaamiline ja intelligentne. Mees, kes kasutab oma vaistu ja pead. Vaatajate meelest saab ta Rexiga Morettist palju paremini hakkama".
Nende vahel on minimaalselt käsklusi ja sõnu, pigem suhtlevad nad žestide ja pilkudega.
Koer ja peremees mõistavad teineteist ideaalselt. See uus partnersuhe Rexi ja Brandtneri vahel meeldib fännidele palju enam. Ja kes loomi armastavatest vaatajaist poleks võlutud nendest helladest pilkudest, mida Gedeoni Alex Rexile heidab.
"Minu riiulil on rohkem videoid kui raamatuid, olen tõeline filmihull," tunnistab Burkhard, kes ei vaata filme kui lugusid, vaid analüüsib nende tehnilist külge.
Gedeoni mänedžerina peab ametit tema isa, fännipostiga tegeleb aga ema. Isa ja poeg käivad aeg ajalt Los Angeleses uusi projekte arutamas. Kuid Hollywoodist meelsamini osaleks näitleja euroopa-ameerika koostööfilmides.
Möödunud kevadel pöördus Burkhard teatrilavale. Berliini Renaissance-teatris esines ta menukas kaheinimesetükis "Kuus tantsutundi kuue nädala jooksul". Saksa kriitikud hindasid tema osatäitmist kõrgelt. Veel enne teatrikarjääri mängis ta telefilmis "Das Bisschen Haushalt" peaosalist, kelle seni kodune ja malbe naisuke äkki emantsipeerub, majapidamisele käega lööb, tööle läheb, ja tagatipuks vana koolivennaga sahmima hakkab.
"Rexist" on kasu olnud ka argielus.
"Kleepisin oma autole "Komissar Rexi" sildi, ning sest ajast peale on tuuleklaasile oluliselt vähem tekkinud trahvikiitungeid valesti parkimiste eest," naerab Gedeon, kes siiani ei lakka kiitmast oma neljajalgset partnerit: "Rex on uskumatult professionaalne näitleja ja erakordne kolleeg. Ta teab täpselt, millal tehakse ainult proovi ja millal filmima hakatakse. Proovides teeb ta vaid poole, kaamera käivitudes aga annab endast maksimumi. Kui klapiklõps käib, hakkab ta elama. Rexil tuleb harva duubleid teha, palju harvemini kui mul," tunnistab Burkhard naerdes, kuid ausalt.
Koerad on Gedeonile alati meeldinud. See tõsiasi sai saatuslikuks kuuldavasti mehe lühikeseks jäänud abielu ajal. Naisuke, kes abikaasa koera-armastusest kuulis alles peale pulmi, seadis Gedeoni fakti ette, kas koerad või tema. Niisiis on Burkhard taas vaba ja vallatu, ega tunne mingeid süümepiinu...

Copyright © 2002 Ivar Kümnik

Michael Praed - maailma ilusaim Robin Hood

Nimi: Michael Prince
Sündinud: 1.aprill 1960
Sünnikoht: Berkeley
Pikkus: 6'
Kaal: 180 naela
Juuksed: tumepruunid
Silmad: rohekad
Õed-vennad: üks õde ja üks vend
Perekonnaseis: abielus Karen Landauga
Lapsed: Gabriel (s.1994) ja Frankie (s.1996)
Hobid: jõutreening, muusika, lendamine

Michael Praed (õige nimega Michael Prince) sündis 1.aprillil 1960 Berkeleys Inglismaal, kuid oma elu esimesed kaheksa aastat elas Iraanis. Noorena harrastas Michael innukalt mitmeid spordialasid ja mängis muuhulgas jäähokit. Noilt aegadelt on ta pärinud hea füüsilise vormi. Haridusteed alustas ta anglo-ameerika algkoolis Abadanis. Seal sündis ka tema noorem vend Richard. Kaheksa-aastasena saadeti poiss tagasi Inglismaale, kus ta käis vastumeelselt erilise kasvatussüsteemiga poeglaste internaatkoolis East Sussexis. Sealt edasi suundus ta Eastbourne'i kolledzisse, kus, tõtt öelda, huvitus rohkem tüdrukutest, sportimisest, muusikast ja näitlemisest, kui akadeemilisest kraadist.
Selle lõpetamise järel astus näitlemisest üha enam huvitunud noormees Guildhalli muusika-ja draamakooli ning alustas oma karjääri repertuaariteatris. Peaasjalikult sidus Michael end muusikalide ja rockooperitega. 1980 juulis mängis ta Jeesust Haymarket Theatre'i lavastuses "Godspell" Leicesteris. Sama aasta sügisel võis teda juba näha Nuffieldi teatris, kus ta mängis tükkides "The Tempest" ja "Leave Him to Heaven". Praedi esimene suurem menu saabus Fredericki rolliga muusikalis "Penzance'i piraadid" West Endi teatris, kus teda nägid ka inglise teleprodutsendid, kes noore mehe ilma igasuguste proovivõteteta Robin Hoodi rolli loodavasse seiklusseriaali võtsid. "Meie tõlgendus ei sarnanenud ühegi Hollywoodis vändatud magedavõitu klantspildiga," väitis Michael Praed.
"See oli palju elulisem ja tõepärasem ning minu kangelane oli sisemiste kahtlustega heitlev inimene." Enne võtete algust tegi Michael Pinewoodi stuudios tugevat trenni, et mõõgavõitlustes mitte alla jääda oma vastastest. "Paljudel näitlejail pole aimugi sellest, mis tunne on tõeliste mõõkadega vehelda. Näitlejakoolides küll õpetatakse nn teatraalset vehklemist, kuid filmides on vaja "nagu päris"."
"Robin Hoodi" teise hooaja järel meelitati Praed Broadwayle, kus ta mängis D'Artagnani muusikalis "Kolm musketäri". Vaatamata efektsele showle, lõpetati tüki mängimine juba kaheksanda etenduse järel. Michael oli juba otsustanud koju tagasi sõita, kui talle helistas seebiproff Aaron Spelling ja palkas ta oma menusarja "Dünastia" Moldavia kroonprintsi Michaeli ossa. Tänu kopsakatele honoraridele, mida Praed "Dünastia" sai eest, seadis ta oma uues kodus Los Angelese lähedal sisse helistuudio, kus komponeeris peamiselt ballaade ja rock'n'rolli. Juba kooliajal rockbändis esinenud Michael on enda sõnutsi laulude kirjutaja, kes paneb suurt rõhku tekstile.
"Dünastia " järel tegi ta kaasa ulmehorrorfilmis "Nightflyers", mis tugines George R.R. Martini samanimelisele romaanile. Mänginud veel mitmes USA kaabeltelevisioonile tehtud põnevusfilmis ning õudukas "Son of Darkness: To Die For II" (1991), lahkus Praed Ameerikast, et ühineda iiri teatritrupiga mängimaks tükis "Carousel" (1991) ning jätkata esinemist West End'i teatris. Suurel ekraanil on Praedi olnud võimalik näha situatsioonikomöödias "Staggered" (1994) ning palgamõrtsukana märulifilmis "Darkness Falls" (1998). Michael on abielus näitlejatar Karen Landauga ning tal on poeg Gabriel ja tütar Frankie.

Michèle Mercier - inglite markiis

Kogu maailma jaoks on Michèle Mercier' nimi alatiseks seotud ühe müütilise ekraanikangelannaga - Angélique, inglite markiis. Ent näitlejatari endagi elu on olnud küllaltki erakordne ja nii nagu tema filmikuju, on teda ennastki palavalt armastatud ja jumaldatud, samas aga ka vihatud ja hüljatud. Ent ta ise on alati nii väga armastanud ja sellepärast nii palju pidanud kannatama! Peaaegu kõik mehed, keda Michèle Mercier ennastunustavalt armastas, petsid teda, varastasid paljaks, reetsid. Ja ometi on see naine suutnud väljuda kõigist kannatustest ning tõelise sfinkslinnuna ikka ja alati tuhast tõusta! Ent kauaks jätkub tal seda visadust?
Austatuna Jaapanis, jumaldatuna Türgis, palavalt armastatuna Venemaal ja kogu maailmas, naine, kellest võinuks lihtsa "jah"-sõnaga saada Iraani keisrinna, elab praegu üsnagi tagasihoidlikult ja kurvas üksinduses Cannes'is. Prantslased on endise superstaari Brigitte Bardot konkurendi halastuseta unustanud. Lähedasi sõpru on Mercier'l vähe, truud elukaaslast ja lapsi ei ole, filmipidustustest võtab ta harva osa. Ja viimasest arvestatavast filmirollist on möödas juba enam kui veerand sajandit. Vanus ja välimuski (paraku on kunagi ideaalfiguuri omanud filmitäht märkimisväärselt kaalus juurde võtnud!) ei luba tal enam võrgutavaid kaunitare mängida, aga publiku ja lavastajate silmis oli ja on Michèle Mercier ikka vaid toosama "inglite markiis". Heameelega mängiks Mercier mõnes filmis või telesarjas, olgu siis šarmantseid vanaemakesi või võimukaid matroone, kasvõi selleks, et enda majanduslikku seisu parandada, aga... teda ei kutsuta.
Michèle (õieti Jocelyne Yvonne Renée) Mercier sündis 1. jaanuaril 1939. aastal Nice'i apteekri perekonna kolmest tütrest vanimana. Tema perekonnal olid suured farmakoloogia-kosmetoloogia laborid ning vanemad soovisid, et tulevikus võtaks tütar üle nende elukutse. Paraku köitis plikatirtsu rohkem tants ja teatrikunst kui rohusegaja amet. Ning oma seitsmendal sünnipäeval kuulutas ta uhkelt ja enesekindlalt: "Minust saab kuulus baleriin!"
Nii pandigi väike Jocelyne kirja madame Carolus-Durand’i tantsukursustele. Mõne aja pärast tegi pisike baleriin debüüdi kodulinna ooperiteatri laval. 15aastasena jõudis Jocelyne priimabaleriinina Pariisi ning asus tantsima Roland Petit’ juhitud balletitrupis, Champs-Elysée väljaku lähedal asuvas Ballets de la Tour Eiffel'is. Seejärel sõitis väike tantsijatar Londonisse oma tantsuoskust täiendama, asudes samal ajal ka inglise keelt õppima. Kuid välismaalasena tuli noorel ja kogenematul neiul sageli taluda alandusi ja vaid juhuse läbi pääses ühest eriti piinlikust olukorrast, kui balletitrupi juht teda vägistada püüdis. Pisarad silmis, naasis Jocelyne koju tagasi.
Kindlasti saanuks Jocelyne Mercier’st kuulus tantsijanna, kui üks vahejuhtum poleks tema elu muutnud. Tansijatari isal paluti tulla Nizzas asuvas Victorine'i filmistuudiosse, et too seal demonstreeriks, kuidas hapnikupatja käsitseda. Uudishimust läks tütar isaga kaasa ning tutvus stuudio koridoris ringi jalutades re˛issööri Denys de La Patteliere’i ja stsenaristi Michel Audiard’iga, kes 18aastasele kaunitarile teoksil olevasse filmi väikest rolli pakkusid. Samas soovitasid filmimehed debütandil eesnime muuta - Jocelyne tundus nende jaoks liiga pikk ja vanaaegne. Kuna filmi staariks oli Michèle Morgan, leidsid kineastid, et efektne oleks kui afišil seisaks kõrvuti kaks Michèle'i. Nii sai Jocelyne´ist Michèle (selline oli olnud ka näitlejatari noorima, tüüfusesse surnud õe nimi). Mercier’ erakordne ilu ja sarm ei jäänud märkamata ning peagi kutsuti teda teistessegi filmidesse.
"Mul tuli valida, kas jätkata tantsimist või hakata end kindlustama alal, kus minu šansid olid veel üsna minimaalsed. Mõnda aega üritasin tegeleda mõlemaga, kuid see osutus kohutavalt keeruliseks. Tants oli mu elu ja tehes panuse filmile, kannatasin väga," meenutas eksbaleriin.
Michèle Mercier’ esimene suurem läbimurre toimus siiski mitte kinolinal, vaid teatrilaval. Koos (näidendi autor, lavastaja ja peaosatäitja) Robert Lamoureux’ga mängitud tükil "La brune que voila" oli enneolematu edu ning tõi Mercier’le esimesed austajad.
Filmidega oli lugu teine. Michèle Mercier’le pakuti peamiselt vaid dekoratiivset laadi osi, mis erilisi näitlejavõimeid ei vajanud. Kuna Prantsusmaal tundus võimalusi vähe olevat (erandiks Francois Truffaut’ "Tulistage pianisti" (1960), mida MM peab siiani oma lemmikfilmiks), sõitis Mercier Itaaliasse, kus rea odavate meelelahutusfilmide kõrval tegi kaasa kolme maineka itaalia re˛issööri Luigi Zampa ("Raevukad aastad", 1962, parima naisnäitleja autasu Locarno filmifestivalil), Dino Risi ("Monstrumid", 1963) ja Mario Monicelli ("Ülim truudusetus", 1963) linateostes.
Anne ja Serge Goloni romaanisaaga "Angélique" hurmava naise erootilistest seiklustest 17. sajandi Prantsusmaal oli esimese raamatu ilmumise järel 1956. aastal nii hiiglaslik kommertsedu, et ei järge romaanile ega ekraniseeringuid tulnud kaua oodata. Edu retseptiks sai segu hästi uuritud ajaloolisest koloriidist, ajalooliselt põhjendatud faktidest ja hurmava kangelanna elektriseerivast seksielust. Raskeim probleem ekraniseerimis-plaanide juures seisnes selles, kas õnnestub leida nimiosatäitja, kes vastanuks igati nii erakordselt värvikalt kirjeldatud originaalile. See roll ei olnud kirjutatud spetsiaalselt Michèle Mercier'le. Eelkõige peeti silmas tolleaja superstaari Brigitte Bardot'd, kes aga stsenaariumisse pilkugi heitmata osast keeldus. Kui hakati otsima näitlejatari, võttis re˛issöör Bernard Borderie ühendust Catherine Deneuve'i, Jane Fonda ja Marina Vladyga. Võimalike variantidena tulid kõne alla ka Mireille Darc, Genevieve Grad, Daniele Gaubert ja Virna Lisi. Vlady (tolleks ajaks Robert Hosseini eksabikaasa) oli valmis lepingule allagi kirjutama, kui Michèle Mercier tema koha üle lõi. Mercier ei omanud veel oma konkurentide tuntust, ent ta torkas silma juba oma fotogeenilisuse ja meeldiva filmograafiaga. Castinguid jälginud abielupaar Golonid, Angélique'i kirjanduslikud "vanemad" nõustusid Mercier' kandidatuuriga.
"Angélique'iga" leidis Michèle Mercier rolli, millest unistanuks iga näitlejatar: "Kohe kui olin raamatu avanud, mõistsin, et Angélique sarnaneb minuga. Tema olin mina ja mina tema."
Filmiseeria saavutas tohutu menu kogu maailmas ja tegi lõpuks ka Michèle Mercier’st tähe. Näitlejatari mängulaadi elegantne kergus, ehtne gallia huumor ja naiselik veetlus vallutasid publiku. "Ma ei varja, et jumaldan seda tegelaskuju ja olen õnnelik, et teda kehastada sain. Angélique’is tundsin kohati ära iseenda. Andsin talle oma loomuse paremad küljed. Sellisest rollist juba naljalt ära ei öelda," rääkis Mercier, kelle aktsiad filmiturul olid tõusnud. Teda peeti Brigitte Bardot’ ägedaimaks rivaaliks. Muuseas, Angélique’i rolli pakuti algul ka Bardot’le, kuid viimane ütles sellest ära, mida ise hiljem kibedalt kahetses. Küll aga avaldas ta Mercier'le tunnustust ja kiitust oma memuaarides (eesti keeleski ilmunud "Initsiaalid BB").
Kuid ka kõige kauneimad tegelaskujud võivad vangistada kuldpuuri: Mercier oli vaatajate ja lavastajate silmis oma filmikangelannaga sedavõrd samastunud, et tema edasine karjäär näis olevat surnud punktis. Justnagu Martine Carol 1950ndatel aastatel "Kalli Caroline'i" filmisarjaga, sai Michèle Mercier "Angélique'iga" prantsuse kino säravaimaks täheks 1960ndatel. Samuti kui Carol, ei leidnud Mercier'gi hiljem enam samavõrd eredat tegelaskuju, millega vaatajate ette tulla. Menuka filmisarja järel oli näitlejataril raskusi korralike rollide saamisega. "Angélique tõi mulle populaarsuse, kuid pidurdas minu kui kunstniku arengut. Nii produtsendid, lavastajad kui ka vaatajad soovisid mind näha vaid ühes kindlas ampluaas. Mul oli seesugustest kostüümfilmidest aga juba kõrini," tunnistas Mercier pahaselt.
Näitlejatari sädeleva tõusu "ohvriks" sai ka tema tookordne abikaasa, stsenarist André Smagghe, kellega Michèle Mercier oli 1961 abiellunud. Mees ei kannatanud välja naise äkilist kuulsust ning muutus väljakannatamatuks alkohoolikuks. Väljakannatamatuks kujunes ka abikaasade läbisaamine. Mees armukadetses iga vähimagi asja peale, peitis Mercier'le saadetud stsenaariume, kulutas naise raha, isegi peksis. Tohtrid tunnistasid Smagghe vaimuhaigeks ning ta pandi kliinikusse. Tolleaegsete seaduste järgi ei omanud Michèle mingit õigust "otsustusvõimetust" mehest lahkuda. Abielu lahutati 1965. aastal vaid tänu kopsakatele "alimentidele", mida Mercier mehele iga kuu maksma pidi.
Sellega oli tee lahti teisele kavalerile: Claude Bourillot, Lyoni farmatseut, miljonär ja kirglik hobivõidusõitja, kellega Michèle oli esmakordselt kohtunud juba lapsepõlves ja kes oli tema isa hea sõber ja kolleeg. Kõigest hoolimata jõudis seegi abielu, mis sõlmiti 1968, tõsiste krahhideni. Kord oli Bourillot tulnud võtteplatsile hirmsal kombel ärritatuna vabameelsete ja - tol ajal - vägagi piinlike pressifotode peale ja andis pikemalt mõtlemata itaallasest produtsendile kere peale. Too maandus haiglasse ja esitas politseile kaebuse, kuni asi suurte rahadega ära lahendati. Michèle Mercier skandaali ei soovinud. Ta armastas oma 14 aastat vanemat meest väga ja tahtis koguni karjäärist loobuda. Kaks aastat peale pulmi kuulutas Michèle, et ta kavatsevat nüüdsest veel ainult oma elu kauneimaks - ema - rolliks valmistuda. Intervjuudes kuulutas ta, et soovivat endale kaht poissi ja üht tüdrukut, kes mängiksid tema unelmatekorteris Pariisis Eiffeli torni vastas, nulgusid ja liiliaid täis katusaias. Paraku jäigi see ainult kauniks unistuseks.
Mõni aeg hiljem soovitas Bourillot naisel sõita Hollywoodi, luua isiklik produtsendifirma ja hakata ise meelepäraseid filme tootma. Michèle paigutas kogu oma varanduse eraettevõtlusse (rahaasjadega tegeles Bourillot!) ning lõpetas pankrotiga. Ookeanitaguses filmibisnises jäi väike prantslanna kaotajaks. Kartes, et lähenev finantskrahh tedagi tabab, jättis Bourillot vapustatud naise maha, haarates kaasa kõik Mercier' ehted. Juulis 1978 abielu lahutati. Maksnud võlad, naasis üksijäetud ja laostunud Mercier kodumaale, otsustades kõike otsast alustada. Ta elas sellest ajast peale üksi, ei rääkinud oma probleemidest ja uputas ennast töösse, et kurbi mõtteid eemale juhtida.
Uut rõõmu ja kindlustunnet tõi filmitähele uus armastus. Šveitsi konstruktor Adrian Jancou, kahe lapsega ilmatu rikas leskmees, keda Michèle kohtas ühel galaõhtul Genfis, oli noor, kena ja armastusväärne. Ta oli esimene Michèle Mercier’ kallimate seas, kes lasi naist lõpuks ka lihtsalt naisena tunda. Mees kinkis talle kalleid ehteid, maju, autosid, hellitas ja armastas... Adriani pojad Patrick ja Benjamin võtsid Mercier’ õige pea omaks.
Pere loomise nimel nõustus Michèle loobuma filmitööst ning elama tavalise naise - abikaasa ja ema - elu. Kaks aastat ujus Mercier armastuse ja külluse meres. Õnn aga oli üürike. Veel enne, kui armastajad jõudsid oma suhted registreerida, suri mees ajuvähki, lapsed aga võeti Mercier’ hoole alt ära. Mehe sugulased, kes olid kõik (eriti fanaatikust ema) algusest peale filmitähte halvustavalt suhtunud, tegid kõik, et mehe kingitused Mercier’lt ära võetaks. Majadel vahetati lukud, autod ja ehted peideti, telefoninumid muudeti ära ning lastel keelati näitlejatariga ühendust võtta.
Michèle Mercier’d tabas depressioon, üha sagedamini mõtles ta enesetapule. Möödus kuid, enne kui oma elu suurima armastuse kaotanud naine taas leidis endas jõudu ja tahtmist edasi elada. Ta pöördus koju Nice'i, kust oli lahkunud ja omaette elama asunud juba tantsijatarina. Rongijaama vastu tulnud isa ei tundnud oma tütart enam ära. Särava naeratusega filmistaari asemel seisis seal nüüd vananenud ja auku vajunud põskedega murest murtud naine.
Aeg läks. Filmimaailma olid ilmunud uued tähed. Endist "inglite markiisi" ei vajanud enam keegi...
Michèle Mercier hakkas esinema teatris, eeskätt selleks, et oma pangakontot toita. Tasapisi hakkas elu taas naeratama.
Ja siis võttis Mercier’ga ühendust pesuehtne prints Roomast - Nicola Bocompagni-Ludovisi, kes olla näitlejatari armunud juba "Angélique’i" - aegadest peale ja juba siis tõotanud kõigile, et kui kunagi peaks abielluma, siis ainult Michèle Mercier’ga. Tõsi, mees ei olnud siiski sõna pidanud ning abiellunud vahepeal ühe markiisiga (!), kuid ootavat nüüd iga hetk lahutusepabereid...
Michèle’i ajas kõrgest soost austaja tekkimine segadusse ja ka ärevusse, sest veel liiga värsked olid armid lahkumisest Adrianist. Kuid prints sai lõpuks oma tahtmise - Michèle jättis näitlemise (see oli mehe esimene nõudmine), pakkis oma asjad ning sõitis mehe juurde Itaaliasse Rooma lähistel asuvasse hiiglaslikku maamajja. Suur sündmus oli määratud 1986. aasta juuliks. Kõik sõbrad ja tuttavad rõõmustasid juba, et Michèle Mercier on lõpuks leidnud oma ellu väärilise partneri (rääkimata siis veel tiitlitest ja varandusest!), kes aitab unustada möödunud halbu aegu...
Kuid aja möödudes hakkas prints aina sagedamini viibima äri- ja välisreisidel, jättes kõik kodused toimetused "markiisi" õlgadele. Mida aeg edasi, seda harvemaks jäid hellused, ja määramata ajaks lükkus aina edasi see kauaoodatud pulmapäev...
Ootamata ära mehe selgitused ja uued lubadused, lahkus Mercier kogu kupatusega jäädavalt Itaaliast. Saatuse irooniana sai naine just sel momendil ametliku elamisloa Itaalias...
Ta tõmbus avalikkusest eemale, kolides tagasihoidlikku majja Pariisi äärelinnas.
"Mind valdas täielik meeleheide. Ootasin passiivselt, et asjad jääksid seisma. Olin piinatud, kannatasin oma martüüriumi. Olin ise peatanud oma karjääri, minu elu mees oli surnud, teine mind hüljanud... Usun, et olin kõigest väsinud. Valisin üksinduse, et siis peidus ja unustatuna surra."
Michèle Mercier andis endast uuesti märku autobiograafiaga "Angélique’i murtud süda" (1987), mis avas naisekuju, kes inimesi jätkuvalt unistama paneb... Kõrvalmärkusena tuleb lisada, et see raamat tõlgiti 1997. aastal vene keelde ja pealkirjaga "Markiza angelov" avaldati miljonilistes tiraa˛ides ilma autorilt nõusolekut küsimata, rääkimata siis honoraridest, mida Mercier pidanuks saama.
1997. aastal tehti Michèle Mercier’le ettepanek kehastada talle kuulsuse (ja needuse) toonud kangelannat uues Angélique’i-projektis, seekord neljaosalises televersioonis markiisi seiklustest Uues Maailmas, mida oli plaanis vändata Kanadas ja USAs. Mercier, kes selleks ajaks ei tahtnud enam silpigi kuulda Angélique'ist; kes oli teinud kõik, et muuta imid˛it ja pühkida maha seda roosiveelõhnalist silti, mis tema karjääri külge kleepunud oli, otsustas lõpuks saatusel kõrist haarata ning nõustuda oma fetišrolliga. Väljakutseks ja enda lõbuks. Kuid ettevõtmine läks vett vedama mitmete asjaolude tõttu, millest vähem tähtsam polnud romaanide autori Anne Goloni autoriõiguste rikkumine maailma erinevate kirjastuste poolt ning kirjaniku poolt algatatud protsess oma prantsuse kirjastajate vastu, mis seega peatas kõik "Angélique"'iga seotud ettevõtmised. Keelati ära filmide näitamine telekanalitel, videokassettide müük jne. Pealegi söandas madame Golon ühes intervjuus pahaselt märkida, et Michèle Mercier ei sobi ega ole kunagi sobinud Angélique'iks...
Seejärel unistas Michèle Mercier oma kirjastuse loomisest, mida lubas aidata teostada igati soliidne ja ettevõtlik bisnesmen René Delerins, kes oli lähedane poliitiliste ringkondadega, ning keda Mercier'le tutvustas nende ühine tuttav.
"See abielumees, nagu kõik teisedki, väljendas oma võlutust Angélique'st. Ta pani mind unistama. Ma ei võtnud Pariisis midagi konkreetset ette ning soovisin lihtsalt, et mu elu muutuks. Ta heiastas minu ees säravaid muudatusi, nagu kirjastuse loomine mere äärde..." pihtis Mercier ajakirjale "Paris Match". "Kõik see vaimustas mind. Alustasime minu memuaaride ümbertöötlusega. Veel seitse erinevat teost sai trükitud ja müüdud, sealhulgas Anne Goloni "Master Kouki". Minu kaaslane, delikaatne ja hea jutuga mees - ma pöörasin sellele vaid hajameelset tähelepanu - oli eelkõige hõivatud mulle tšekkide allakirjutamiseks esitamisega ja minu initsiaalide võltsimisega. Minust oli saanud, vabandage väljendit, "rahaprits". Mõne kuu pärast leidsin end kogu oma rahast tühjaks pumbatuna ja laostatuna. See monsieur kõrvaldas ligi kolm miljonit mulle kuulunud franki."
Sama kergeusklikuna kui Angélique, uskus ka Michèle oma äripartneri tühje jutte. Osavalt oli salakaval aferist heiastanud Michèle Mercier' silme ees uut kirjastust Cannes'is. Uue "seikluse" nimel lahkus naine Pariisist, kuid Vahemere päikese all sulas kogu ta kapital ning paljud tema tšekid kandsid võltsitud allkirja. Käesolevaks ajaks "puhkab" varganägu vanglas teisegi afääri pärast, milles ta süüdi mõisteti. Pikka viha pidamata loodab Mercier saada kohtu kaudu tagasi osagi temalt välja petetud ja röövitud kapitali.
"Kurjus ja kättemaks on mulle võõrad. Kõigest hoolimata olen rahul, et võin tulla päikese kätte nüüd, mil see musjöö on varjus. Elasin läbi põrgu. Langesin terveteks tundideks masendusse, rõhutuna täielikult hingamisraskustest ja kopsuhaige valudest. Soovin vaid õiglust."
Et maksta võlgu ning kindlustada igapäevaelu, müüs Mercier Christie' oksjonil oma juveele, mööblit, kleite, suveniire. Ja oli valmis maha müüma ka kõige kalleima mälestuseseme - Angélique'i pulmakleidi.
Aastad ja jätkuvad elumured on teda kurnanud, palju talt võtnud, aga kindlasti ka talle kui inimesele ja näitlejale palju andnud. Kannatustest on ta saanud kogemusi, omandanud teadmisi inimloomusest. Kindlasti leidub inimesi, kes sooviksid teda näha veel kordki ekraanil; näha uut, elutarka, kõikemõistvat ja nii inimlikult sooja, nagu ta on elus. Näitlejatar on astunud juba esimese sammu: ta avaldas oma uue mälestusteraamatu (2002) ning võttis aukülalisena osa mitmetest filmifestivalidest, salajases, ent siiski kindlas lootuses, et mõned re˛issöörid teda märkavad ja filmi kutsuvad. Ja nostalgilise "markiisi" askeldused on kandnud vilja: vene noorema põlve lavastajad-produtsendid Aleksandr Aravin ja Valeri Todorovski kutsusid prantslanna oma põnevusseriaali "Punane kapell", mis kõneles hulljulgetest radistidest II maailmasõjapäevade Pariisis. Näitlejatar tegi kaasa veel teiseski vene filmis - Juri Poljakovi jutustuse järgi vändatud "Kostja Gumankovi Pariisi armastuses" kehastas Michèle Mercier pariislannat, kes koos oma mehega annavad peavarju Nõukogude Liidu turistidele.

Copyright © 2004-2008 Ivar Kümnik