Mickey Rourke - igavene riiukukk

Sellest on nüüd hea hulk aega möödas, kui Mickey Rourke tõeline kassatäht oli. Kuid mees näeb omamoodi naljakatki poolt selles, et teda vahel tänavail ära ei tunta. Kord seisis ta ühe kaupluse vitriini ees, kui lähenes keegi küsiva näoga naisterahvas. Püüdes meest kuidagi identifitseerida, võttis naine julguse kokku ning päris: "Andestust, kas te olete kah mingi kuulsus?" - "Jah, ma olen pornostaar!" vaimutses Rourke, mille peale kahvatuks tõmbunud naine rutuga minekut tegi.

Ta on mitteusaldusväärne uljaspea ja tunnete kuritahtlik süütaja. Murdes naisi nagu lilleõisi, laseb ta neil igatsusest õhata ja viskab nad siis prügiämbrisse. Nii iseloomustati kord Hollywoodi "väga paha poissi" Mickey Rourke'i. Veel on öeldud, et Rourke on mees, kes pidevalt klaarib oma arveid ning jagab hoope paremale-vasakule. Nii ekraanil kui elus.
Mitmeid tõuse ja langusi kogenud Mickey Rourke on samasugune terava keelega mässuline, nagu olid omal ajal Marlon Brando või George C. Scott. Ka Rourke ei hinda eriti kõrgelt filmilinna süsteemi ega seal ülespoputatud võltstähti. Oma tuliste arvamusavaldustega on mees paljusid filmiinimesi südamepõhjani vihastanud. Ehk just seetõttu tüdineski ta näitlemisest ja astus poksiringi, mis oli teda meelitanud juba teismeeas.
"Ma pean poksima, et end jälle mehena tunda. Näitlemisega võib mehelikkus kaduda. Hollywoodis lasevad inimesed rolli saamiseks endale näkku sülitada. Seal on mehed, kel on justkui munad maha võetud," urises Rourke, kes põlgab nii seltskonda kui kolleege, kes oma selgroogu väänata lasevad.
Rourke ei ole kunagi soovinud mängida nii-öelda kindla edu peale. Nii keeldus ta omal ajal filmide "Top Gun" ja "Beverly Hills Cop" peaosadest, ehkki need tõotasid suurt menu ja raha. Tal ei tulnud mõttessegi, et võiks sisse elada nii ajuvabadesse rollidesse. Iial pole ta tahtnud end filmiäri ümber keerleva sära sees soojendada. Tähehiilguse asemel õhkub temast senini tänavakraakleja karismat.
Mickey Rourke (õieti Philip Andre Rourke) sündis 16. septembril 1956. aastal New Yorgi osariigis Schenectady linnakeses. Isa jättis perekonna maha, ema kolis koos pojaga Miamisse Floridas. Sealses miljöös lõi Mickey läbi ainult tänu rusikatele. Innustunud poksimisest, asus ta trenni tegema. Kui talle sai selgeks, et hoolimata osavusest ja tahtest temast tõelist profipoksijat ei saa, andis ta järele ning hakkas otsima uut sihti oma elus. 21aastasena naases ta New Yorki ning asus õppima kuulsas Actors Studios. Õpingute ajal hankis noormees raha juhutöödega - oli kelner, postipoiss, bordelli väljaviskaja jne. Nelja-aastane kursus ja Broadway teatrite lavad vormisid Rourke'ist näitleja, kes mingilgi moel ei vastanud Hollywoodi standarditele.
Nagu kõik noored näitlejad, alustas temagi oma karjääri televisioonis. Pärast debüüti psühhothrilleris "Linn hirmu all" (1980) tulid juba episoodilised rollid tuntud re˛issööride kinofilmides: Michael Cimino "Taevaväravates" (1980) ja Laurence Kasdani "Kehakuumuses" (1981). Neile järgnesid suurepärased osatäitmised Barry Levinsoni debüütfilmis "Einebaar" (1982), Francis Ford Coppola "Kakluskalas" (1983) ja Nicolas Roegi "Eurekas" (1981). Üks paremaid rolle Rourke'i loomingu algperioodil on kahtlemata Chinatowni "kollast maffiat" likvideerida püüdev Vietnami sõja veteran Stanley White Michael Cimino linateoses "Draakoni aasta" (1985). Perverssevõitu, kuid erootiliselt kütkestava börsihai roll Adrian Lyne'i kõmufilmis "9 1/2 nädalat" (1986) tegi Rourke'ist tippstaari ja naiste lemmiku. Samal ajal, kui naised Mickey järele õhkama jäid, esitas ta allakäinud kirjanikku Bukowskit Barber Schroederi draamas "Baarikärblane" (1987), tõestades, et temas on annet teistsugusekski ampluaaks. Rolli ette valmistades keeldus ta aga kohtumast filmitegelase prototüübiga, kuna ei sallivat inimesi, kes end nii algelisel moel hävitavad.
Efektsed olid ka Rourke'i osatäitmised Alan Parkeri sünges allegoorias "Ingli süda" (1987) ja Mike Hodgesi "Surmapalves" (1987). Enne viimase filmi võtteid veetis näitleja neli kuud Belfasti vägivallast ja meelehärmist kobrutavail tänavail ning õppis kõnelema kohaliku dialektiga. Siis tuli kutse itaalia re˛issöörilt Liliana Cavanilt, kelle linatöös "Franciscus" (1988) kehastas ta väljapaistvat usufilosoofi Franciscus Assisit, kes noorena armastas palju prassida, ent kellest hiljem sai täelik askeet. "Te ei kujuta ette, kui väga ma tahaksin elada nii, nagu elas Franciscus. Olen alati olnud usklik, kuigi ma kirikus ei käi. Ma pole nii tugev," tunnistas Rourke.
Michael Seresini "Homeboy" (1988) stsenaarium pärines filmitähelt endalt, kes kasutas selles loos nii mõndagi elus kogetust. Filmis tegi kaasa ka tolleks ajaks juba eksnaine Debra Feuer.
"Metsorhidee" (1990) võtetel võlus Mickey ära oma filmipartneri Carre Otise, kellest peagi sai ta uus elukaaslane. Kuuldavasti on nad tänaseni koos, ehkki on aeg-ajalt maha pidanud tõelisi lahinguid, milles paaril korral on appi võtud isegi kööginuge ja püstoleid.
Ebaõnnestunud katse järel imid˛it muuta (Rourke põhjendas tagantjärele oma osalemist filmis "Harley Davidson ja Marlboro-mees" (1991) sellega, et tal oli maja ehitamiseks kiiresti raha vaja), jättis mees näitlemise ning hakkas hinges mässavat viha ja raevu Hollywoodi vastu leevendama poksiringis. Varasematel kordadel oli ta "abi" otsinud lihtsalt joomisest ja närvikliinikutest. "Poksimine on minu teraapia," kuulutas ta. Nelja-aastane poksikarjäär tõi talle 9 võitu, 2 viiki, hulk murtud roideid ja kergemaid-raskemaid traumasid.
1994.aasta mais avas Rourke Miami moekas South Beachi rajoonis oma pizzabaari "Mickey's". Seestpoolt on asutus dekoreeritud liivakottide ja kõiksugu poksiringiatribuutikaga, mis avaldab silmnähtavat mõju külastajate sotsiaalsele kihistusele - lipsukandjaid käib seal vähe.
Veidi aega veel niisama olesklenud, naasis Rourke suurte poiste ringi. Comeback algas üsna kenasti, sest kriitikud olid näitleja mängitud libeda advokaadi rollist Francis Ford Coppola filmis "Vihmameister" (1997, John Grishami kohtusaali-romaani järgi) suures vaimustuses. Vahepealsed tobedused, nagu "9 1/2 nädala" järjena mõeldud "Armastus Pariisis" (1997, re˛issöör Anne Goursaud) või rodu B-klassi actioneid, on ehk nüüdsest minevik. Tänavusel Cannes'i festivalil üllatas ta vaatajaid rolliga koomiksilaadses filmis "Patu linn".

Mickey armastab poksi ja põlgab Hollywoodi klantsi. Poksisaalis klohmib ta oma pea iga päev sellest puhtaks. "See viha, mida ma hinges kannan. See sõda, mis juba aastaid minus mässab," nõnda väljendas ta end mõne aasta eest. Praeguseks on Rourke alustanud uut karjääri põlatud filmilinnas. Ning ta ei hooli sellest aga mitte kuraditki, kui tema uus tähelend taas lühikeseks jääma peaks.

Rourke olevat murest murtud mees, kuna ta ei saa lapsi. Mees süüdistab oma võimetuses poksimist, kuid ei täpsusta, kas ta on tõepoolest viljatu või puudub tal lihtsalt hakkamist lapsi teha.

Ivar Kümnik

Joe Penny - tuttav nägu paljudest sarjadest

Nimi: Joseph Edward Penny juunior
Sündinud: 24.juuni 1956
Sünnikoht: London
Juuksed: pruunid
Silmad: sinirohelised
Pikkus: 1,83 m
Kaal: 86 kg
Auhinnatud: võitis 1993. aastal Rootsi Aftonbladet auhinna kui parim välismaine telepersoon
Perekonnaseis: kuni 2004.aastani oli järeleandmatult vallaline, väidetavalt on tema naise nimi Cindy M. Penny
Hobid: kokandus, muusika
Huvitavat: ei ole ühelgi klassipildil, kuna oskas alati taolistel puhkudel ära viilida
Tuntumad seriaalid, milles JP kaasa teinud: "Seitsmes taevas", "Sopranod", "Walker, Texase korravalvur", "Ingli puudutus", "Diagnoos: Mõrv", "Võmmide perekond", "Scope", "Jane Doe" jt

Joe Penny on harjunud enda eest seisma

Jake Styles on osav politseinik, kes oskab elu nautida. Altkäemaks on tema jaoks kuritegu ja seda ta ka vastu ei võta, ent elu kaunistavate pisikeste kingituste vastu ei ole tal midagi. Jake'i vastased on temast vägagi huvitatud, usaldavad teda ja mõned isegi armuvad temasse. Sellest hoolimata pistab mees kaagid silmagi pilgutamata käeraudadesse - hinnaalandust ei tee Styles kellelegi.
1992.aasta maikuus ka Tallinnaga põgusalt tutvunud Joe Penny, kes sarjas "Kuhu koer on maetud" (Jake and the Fat Man) kehastab Jake Stylesi, on paljuski oma kangelase sarnane.
"Mu ema lahutas pidevalt oma meestest, nii õppisin iseenda eest hea seisma juba väga noorena. 15aastaselt lahkusin kodust ja olen sestajast peale teinud kõiksugu asju: mänginud jalgpalli, pesenud nõusid ja postiautosid, olnud koristaja ja veokijuht ning teinud rasket transatööd. Näitlejateele asusin seetõttu, et see huvitas mind ja huvitab siiani."
Joe on pärit Inglismaalt, kuid ta on elanud suurima osa oma elust USAs, kus tema meelest on näitlejail rohkem võimalusi rakendust leida. "Siin tehakse rohkem seriaale ja filme, nii et šansse tuntuks saada on enam." Jake'i roll oli Joele tõeline läbimurre. Enne seda esines ta paljudes filmides vaid kõrvalosades ja tegi ühe-episoodi-rolle sarjades nagu "Nancy Drew, "Delta Country, U.S.A." ja "Archie Bunker's Place". Talle kuulsuse toonud "Kuhu koer on maetud" on väga proff sari, on Penny alati arvanud.
"Mul oli kaks tõeliselt professionaalset partnerit - William Conrad, kes teab taolistest sarjadest absoluutselt kõike, ning muidugi koer Max, kes omas ümbritseva suhtes isiklikku vaatepunkti ja kes oskas inimesi paika panna kui mõni tipp-psühholoog."
"Meie, näitlejad, oleme loonud "Koerale..." imidži, mis on publikule meelepärane. Sarja filmiti peamiselt Havaiil, kuna seal soovisime keskkonnal andvat positiivse pildi sarjast ja tagavat nii ka publikumenu."
Joe Pennyle ei olnud teleseriaali tegemine ainult päikeselisel liivarannal poosetamine. Tootmisfirma noorima liikme ja peanäitlejana sattus ta sageli konflikti sarja tegijatega.
"Olin väga isekas ja mässumeelne, ega jaganud tihtilugu produtsentide või stsenaristide sesukohti. Vahel haarasin käsikirja pihku ja rebisin tükkideks. Seejärel sõnasin tootmisülemale, et me peaksime suutma ju midagi paremat ka välja pakkuda. Sellegipoolest olime kui üks suur pere, kes töötas üheskoos hommikust õhtuni. See oli kui abielu oma õnnestumiste ja hädadega..."
Ameerika teleprodutsentide unistuseks on saada sarjad sündikateeritud. See tähendab kordusesitusõiguste müümist lugematule arvule kaabeltelevisioonidele. Sündikateerimise üheks eelduseks, publiku huvile lisaks, on see, et sarja on tehtud piisav arv seeriaid. Miinimumnõudeks on 100. Ja kui siis uusesitusõiguste müük õnnestub loodetud määral, ringleb tehingus suuri summasid.
"Kui näitleja omab protsente sarja läbimüügist, nagu mina - mul oli see paika pandud juba lepingus -, teenib ta hulga raha. Kui aga oled õiguseta kandideerida lisatuludele honorari kõrval, jäädki vaid penne saama. Ja telefirmad võivad sageli äärmiselt kitsid olla. Tihtipeale näitlejad, kes on oluliselt mõjutanud sarja edu, kuid ei saa selle eest midagi, kaebavad telebossid kohtusse. Näiteks James Garner, kes nõudis oma osa "Rockfordi toimikute" eest, võitis protsessiga 20 miljonit dollarit."
Joe kritiseeris avalikult "Koera..." viimaste aastate stsenaariume ning üldist tehnilist ja "kunstilist" madalat taset, mistõttu ta lõpuks kaotaski huvi sarja jätkamise suhtes.

Penny karjäär on arenenud praktiliste kogemuste kaudu, ta ei ole käinud üheski spetsiaalses näitlejakoolis

Itaalia-inglise-ameerika päritoluga Joseph Edward Penny-juunior sündis 24.juunil 1956.aastal Middlesexis, Londoni loodepoolses osas lennuväevalvuri ja juuksuri pojana. Kohe peale kolimist Georgiasse, läksid vanemad lahku ning Joe ja tema vennad-õed jäid ema kasvatada. Joe on öelnud, et oli üsna räbal lugu omada kokni aktsenti sügavas Lõunas, ning tulemusena õppis poiss juba varakult, kuidas end kaitsta. Mitte eriti jõukal järjel pere vahetas tihti elupaika: Floridast Texasesse ja lõpuks Mississippist Lõuna Kaliforniasse. Kooliaastail rügas Joe vahel kolmes ametis, et perekonda aidata ja ots otsaga kokku tulla. Siis vajas ta lõpuks "endalegi ruumi" ja saabus 17aastasena Hollywoodi, kus elatas end esiotsa erisuguste juhutöödega, elades esimesed kuud üüriraha kokku hoides oma autoloksus. Ta õppis legendaarse Lee Strasburgi käe all näitlemiskunsti ja sai ihaldatud Screen Actors Guildi ametikaardi 22aastaselt. Joe pürgis visalt proovivõtetele ja sai lõpuks välja kaubeldud väikesi rolle telesarjadesse ("Hardy Boys", CHiPs", "T.J.Hooker" jne.). Esimese tähtsama osatäitmisena nimetab ta Bugsy Siegeli rolli sarjas "Gangsterikroonikad" (1981). Tänaseks üle 70 tele-ja kinofilmis kaasa teinud Joe Penny kuulsusetee algas sarjaga "Perry Mason". Seejärel lõikas loorbereid Nick Ryderina seiklussarjas "Riptide".
"Hollywoodis oled sa keegi, kui sul on "nägu" ja nimi. Just näo tuntuks tegemiseks võtsin vastu Jake Stylesi rolli, ehkki olin tõotanud peale "Riptide'i" lõpetamist mitte ühtegi seriaalienam teha. Olin veel noor mees, kuid nägin välja sama vana kui mu isa. Televisioon on tõesti väga kulutav..."
"Publik loob teatud pildi näitlejast tema rollikangelase põhjal. Pilt minust ei käi küll kokku minu isikuga! Inimesed arvavad, et olen suur naistekütt, pigem olen rahulik ja tasakaalukas mees, kes pikka aega otsis ideaalnaist elukaaslaseks," naerab alles paari aasta eest abiellunud Joe. "Tahaksin kangesti ühel heal päeval pere luua ja lapsi soetada. Kuid esmalt peaksin ma leidma piisavalt hullumeelse ja toimeka naise, kes on nõus minuga maid jagama..." Naine on nüüdseks leitud, jääme siis ootele...
Paljud kaua aega seriaalides mänginud tähed on jäänud oma rollide vangiks sedavõrd, et uute väljakutsete saamine tundub hiljem täiesti mõttetuna. "Koera"-sarja William Conrad on hea näide. Eradetektiiv Cannon pani Conradile pikaks ajaks sildi külge, ning tal oli üsna keeruline leida erisugusema ilmega rolli aastaid. Joe ei ole selle asja pärast väga mures: "Ma ei usu, et minuga nõnda juhtub. Jake Styles'i roll ei ole nii markantne kui Cannon, Archie Bunker või "Õnnepäevade" Fonzie. Jake on täiesti tavaline tüüp. Vahest on nüüd raskem saada negatiivseid rolle. Jake oli ju nii positiivne! Küll aga oleks põnev kehastada vahelduseks psühhopaate või kaasa lüüa mõnes rabavas komöödias!"
Mõistagi sooviks Penny mängida ka "päris-", st kinofilmides, ent ei pea neid ometi telesarjadest tähtsamaiks. Joe ei hinda ka kuigi kõrgelt mõningaid teatrinäitlejaid, kes ennast kõige-kõige paremaks peavad.
"Televisioon ei olevat nende jaoks see õige kanal. Kogu maailma lavatähed väidavad, et ei tee kunagi-eluilmaski tööd televisioonile, kuid siis äkki jõlguvad nad Hollywoodis ja üritavad pääseda mõnda sarja. On hea teha Harold Pinteri, Eugene O'Neilli või Tennessee Williamsi lavatükke ja olla tõeliselt vapustav. Kuid teine asi on seda tehes pidevalt nälga näha. Ühte teatud telesarja vaatab iga nädal rohkem inimesi kui kõiki Shakespeare'i näidendeid ajaloo jooksul kokku. Siiamaani leidub inimesi, kes ei teagi, kes see Shakespeare üldse on!"
"Liikumine on vaevarikas, kuna jään kõigile alati silma. Mul on tulnud vahel käia turvameestest ümbritsetuna ja see seab teatud piire minu eraelus."
Joe Pennyle on näitlemine siiski elutöö, mida armastab üle kõige. Tema jaoks on esinemine sensuaalne kunstivorm, mille abil saab anda edasi oma tundeid vaatajaile. Pennyl on ka soov tõestada oma pädevust tootmise poole peal. Ta ongi olnud mitme telefilmi produtsendiks. "Armastan kalastamist ja värskes õhus viibimist, kuid tihti veedan aega kodus itaaliapäraseid roogi nautides. Kuulan meelsasti rockmuusikat ja vaatan teiste näitlejate sooritusi kino-või videoekraanil. Üldiselt üritan mitte midagi erilist teha, kuna nagunii aega ei jää. Püüan kõigega kursis olla ja end vormis hoida. Omaette olemast naudin väga, sest tööl pean niigi lausa vägisi kohtuma paljude inimestega."

Muud faktid

Joe Penny kannatas merehaiguse all "Riptide'i" võtetel ning enne kui "Koer..." lahkus Havaiilt, teenis välja tuukripaberid. Ta järgib Nichinen Shoshud, üht budismi sekti ja eelistab Halston Z-14 habemeajamisvedelikku. Vanad aidsi-ja homoteemalised jutud on ta ammu kummutanud ja tupeesid kannavad peale tema paljud teisedki kiilanevad staarid. Joe on teinud katsetusi muusikuna, tal on ka oma bänd The Stray Dogs, mis on oma lõbuks kokku mänginud CD-jagu lugusid, kuid pole neid seni kunagi ametlikult müügile paisanud.


Ivar Kümnik

Gina Lollobrigida - sensuaalne ja vaimustav!

Gérard Philipe'iga leidis ta õrnuse... Fidel Castroga elas läbi kire...

Howard Hugues'iga avastas raha võimu...
Ent tõelist õnne ei saanud ta aga maitsta isegi oma abikaasa Milko Scoficiga...

"Itaalia ootas sõja lõppu ja lõi oma supervõimsa pommi, mis võiks õhkida terve maailma," kirjutas 1950. aastate algul prantsuse ajaleht "Le Monde": "See on laetud seksiga ja tema nimi on Gina Lollobrigida!"
Itaalia illustreeritud teatmeteose "Bella, Bella!" (Itaalia filmikaunitarid) andmetel oli 168 sentimeetrise Gina Lollobrigida strateegilised parameetrid järgmised: büst - 92, talje - 56, puusad 90. Seda figuuritüüpi, mis sai nime liivakell, peetakse Itaalias seniajani tõelise veetluse etaloniks.
Ilusal, rikkal, kuulsal ja sensuaalsel Gina Lollobrigidal oli ja on tõesti kõik olemas, ent legendaarne diiva on ikka ja jälle tunnistanud, et pole kunagi kogenud seda tõelist armastust. Lõpuks otsustas ta, et on määratud üksi elama. Sellest ajast peale on üksindusest saanud tema parim sõber. Kuid ta ei kurda. "Sain tunda kirge, ent mitte armastust! Jumal kinkis mulle talendi, kuid keelas ära armastuse..." Austajatest pole tal siiski puudust kunagi olnud. Alatest unustamatust Orson Wellesist kuni kütkestava Gérard Philipe'ini, vahepeal aga eksootiline Anthony Quinn ja elav müüt Humphrey Bogart panid võrgutava Esmeralda südame kiiremini põksuma...
Imekaunis ja temperamentne "Gina Nazionale", nagu teda uhkusega kutsuvad kaasmaalased, on mänginud enam kui 60 filmis ja võitnud miljonite vaatajate südamed. Mööblivabrikandi tütar Luigina Lollobrigida tunnistati juba kolmeselt "Itaalia kauneimaks lapsukeseks", aastaid hiljem võitis ta "Miss Itaalia" konkursil kolmanda koha. Lollobrigida on läbi elanud raskeid perioode. Pole siis mingi ime, et pärast kõiki neid aastaid ei usu ta õnne leida. Saatus pole talle valikut jätnud. Peale viletsavõitu lapsepõlve - tal tuli sõja-aastail sageli nälga tunda - kaootiline tunnetemaraton, siksakiline karjäär ning raske liiklusõnnetus. Ilma nende katsumusteta - nagu Lollobrigida ka ise kinnitab - ei jätkunuks tal ilmaski jõudu võidelda. "Pärast kõike seda polnud ma enam endine. Muutusin ambitsioonikamaks, avastasin alandlikkuse, julguse, energia ja tarkuse." Sealjuures ka üksinduse...

Itaalias räägitakse siiani, et rahva ühteliitmise protsessis osutusid kolmeks kõige otsustavamaks faktoriks sõda Itaalia taasühinemise eest, rahvuslik televisioon ja ... filmitäht Gina Lollobrigida.
"Silmipimestava ilu ja võimsa erootilise laenguga Ginast sai 1950ndail aastail meie rahvuslik uhkus ja Itaalia sümbol, kelle särav müüt võlub inimesi tänaseni," kirjutas ajakiri "Expresso". Ühes Alan Parkeri filmis tõi üks selle muusikust peategelasi kuuldavale järgmised sõnad: "Kui ma surun huultele oma pasuna huuliku, mõtlen ma Gina Lollobrigidast..."
"Minu lapsepõlv möödus põrgus, minu kasvatajateks olid vaesus ja puue. Kui mind kutsuti filmi mängima, ma ei tahtnud karusnahkasid või briljante, tahtsin vaid, et mu perekonnal oleks alati toit taldrikul..."

Omal ajal Sophia Loreni ägedain konkurent Gina Lollobrigida sündis 4. juulil 1927 Rooma lähistel Subiacos vaesunud mööblivabrikandi perekonnas. Sõja-aastail varjus perekond mägedesse. Neil päevil õppis Gina punuma õlgsandaale ja sõduripluuse särgikesteks ümber tegema. 1945. aastal kolis perekond sõjapõgenikena Rooma, kus kogu pere elas koos ühes viletsas toakeses. Kaks Gina õde said endale tööd kaubamajas, tema ise hakkas aga eneselegi ootamatult kunstiga tegelema. Gina käis kunstikoolis, õppis skulptuuri ja maalimist, joonistas karikatuure, maalis; kuid juba varasest lapsepõlvest unistas ta hoopis millestki muust. Nii unes kui ilmsi viirastus talle ooperilava. Ning kõik, mis tal õnnestus teenistusest kõrvale panna, kulutas ta laulutundidele. Tollal võis tihti pimedatel õhtutel kuulda Gina häält. Kuulsad aariad ja romansid, mida pedagoogid talle õpetanud olid, vaheldusid temperamentsete rahvalauludega. Tema esimeseks publikuks olid inimesed kodutänaval, kes võluva neiu etteasteid aplausitormidega vastu võtsid. Hiljem, filmides "Maailma kauneim naine", "Pariisi Jumalaema kirik" ja "Pinocchio seiklused" võis ka kinopublik kuulda Gina lauluhäält.14-aastasena teenis Gina taskuraha sellega, et joonistas ning müüs oma akvarelle Rooma tänavatel. Kogu oma nigela teenistuse andis ta ema Giuseppina kätte. 17-aastasena alustas Gina karjääri fotomodellina. Püüdes tütart eemale hoida boheemlaslikest ahvatlustest, nõudsid vanemad, et väljaspool tööaega ta riietuks äärmiselt tagasihoidlikult ning helistaks iga kahe tunni järel teatamaks, kus ja kellega koos viibib.
Gina proovis pääseda ka filmi. Lihtsale statistile oli iga episood juba suur asi. Esimeselt proovivõttelt kihutas režissööri assistent ta aga minema: "Kao siit! Vaata, et sa mu silma alla enam ei satu! Võid uuesti tulla, kui oled kümme kilo juurde võtnud!"...
Esimese märkimisväärse edu saavutas Lollobrigida 1947. aastal, ent mitte teatrilaval või kinoekraanil. "Miss Rooma" iludusvõistlusel esines Gina numbri 27 all ning võitis "ainult" teise koha, kuid vaatajad aplodeerisid talle tervelt kümme minutit! Tiitlit "viitse-miss" võttis noor kaunitar kui solvangut. Pikad aastad ei kõnelenud ta kordagi Silvana Manganoga (number 104), kes tol korral võitis ja samuti filminäitlejaks pürgis. Maruline aplaus mängiski otsustavat osa Lollobrigida edasises saatuses. Žürii, nähes publiku reaktsiooni, saatis "Miss Itaalia" konkursile mitte esikaunitari, vaid - reegleid eirates - hoopis Gina! "Miss Itaaliaks" ta küll ei saanud (tuli kolmandaks), küll aga nägid temas potentsiaali filmibossid. Alguses tulid episoodid ("Pajatsid", "Haarang", "Anselmo igaveseks" jt), siis andis talle režissöör Mario Costa väikese osa oma filmis "Armujook", Carlo Lizzani usaldas aga peaosa filmis "Ettevaatust! Bandiidid", mille järel sai Lollobrigidast juba populaarne näitlejatar. Tõeline kuulsus ja rahvusvaheline armastus saabusid aga mitte itaalia filmidega.
Prantsusmaale kutsutuna sai näitlejatari karjäär tõelise hoo sisse Adeline'i rolliga Christian-Jaque'i "Tulp-Fanfanis" (1952). Väga tähelepanelikuna oma kena partneri vastu, kes ei kõnelenud eriti hästi prantsuse keelt, otsustas nimiosatäitja Gérard Philipe pühendada suure hulga oma vabast ajast Ginale (ülimalt privaatsete!) keeletundide andmisele...Järgnes Esmeralda osa Jean Delannoy "Pariisi Jumalaema kirikus" (1956), samuti väga oluline roll Lollobrigida loomingus.
1950.-60.ndail aastail mängis Gina paljudes filmides, nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka ookeani taga Ameerikas. Ta viibis esmaklassiliste filmistaaride, poliitikategelaste, rikkurite ja aristokraatide seltskonnas ning sealjuures - mitte ühtegi romaani, mitte väikseimatki fantaasialendu sel teemal. Aga sellepärast, et Gina suures aiaga majas Rooma lähistel juba ootas mees, tavaline arst, jugoslaavia päritoluga Milko Scofic, kellega ta oli kohtunud, kui ta veel Kunstiakadeemia tudengina tänavail oma pilte müüs.
Ginal oli alati esikohal karjäär, alles seejärel tuli armastus. Paraku põlesid kõik saavutused selles vallas kiiresti tuhaks. Suuremate tundeeluliste läbikukkumiste seas oli Milko Scofic, kellega tal 1957. aastal sündis poeg Milko juunior. Kriis saabus 1968. aastal: pärast 19aastast abielu ei klappinud Gina ja tema mehe vahel enam miski. "Senjoor Lollobrigida" ei kannatanud välja elu oma superstaarist naise varjus. Lisaks sellele oli Gina end liiga sageli näidanud teiste meeste käte vahel ning mitte ainult ekraanil. Howard Hughes, Ginasse hullupööra armunud miljardär, käis väsimatult filmitähele peale, et too nõustuks elama tema katuse all. Gina soostus küll minema Hollywoodi, kuid jäi mehe lähenemiskatsetele külmaks. Abielust ei saanud aga juttugi olla - Gina oli tollal veel Milkoga abielus ja abielutruudus oli talle püha.1970ndail jäi huvitavaid rolle aina vähemaks, kuid Gina ei jäänud paremaid aegu ootama, vaid alustas uut karjääri fotograafina. Talle poseerisid meelsasti poliitikud, filmitähed, sportlased, riigipead. Lihtrahvast või linnade vaateid pildistades riietus Gina sageli vanaeideks või meesterahvaks. Parukas, prillid ja valerõivad aitasid tal austajate või uudishimulike pilkude eest jääda märkamatuks.
Juhituna kirest fotograafia vastu, kohtus Lollobrigida muuhulgas Fidel Castroga, kes nõustus poseerima filmitähe objektiivi ees ja langes sõna otseses mõttes itaallanna sarmi ohvriks. Kuubal maaletuleku järel lubas Gina endale paar päeva puhkust. Juhtides ise džiipi, saabus Fidel parajasti päikesevanni võtnud Lollobrigidale etteteatamata külla. Segasena jõudis diiva end vaid froteesse mähkida. Külaline punastas habemesse ja pomises: "Enne reportaaži tahaksin teile soovida tere tulemast!"
"Sinjoor Castro, te pole abielus. Kas naisterahval polegi kohta teie elus?" Sellise pisut jultunud küsimusega alustas Gina Lollobrigida, reporter-fotograafiks ümberkvalifitseerunud filmistaar oma intervjuud Kuuba liidriga.
"Vastupidi," vastas mees lõbustatult, "tal on suur tähtsus. Ma ei eelista temale poliitikat. Olen nendega rahumeelse kooseksisteerimise poolt."
Lahkumispäeval vahetasid ekraanilegend ja poliitik käekelli, millele kumbki lasi graveerida "Imetlusega...".

Pärandiks vaheldusrikas minevik, leidis Gina end peagi üksikuna. Kõrvetada saanud oma abielulahutusest - ta oli tollal 40aastane - ei muutnud ta sellest ajast peale oma elu. Või ehk ta ei tundnudki selleks soovi?
"Ma armastasin paljusid mehi," tunnistas Lollobrigida, "kuid neil polnud julgust mind armastada. Olin liialt tugev ja suurem osa neist ei soovinud elada minu varjus. Usun, et sisimas on mehed naistele kadedad."
Kuid Gina pole üldsegi haavunud. Vaatamata nurjumistele ja pettumustele, vaatab Gina tulevikku endiselt suure optimismiga: "Ma vaatab alati mehi," deklareeris ta hiljuti. "Uks on avatud igale ettepanekule."Kõrgele eale vaatamata, võib Gina endale fantaasiaid lubada, sest oma sensuaalsusest pole ta midagi kaotanud, pigem vastupidi... Mis tal siis puudub, et olla sajaprotsendiliselt õnnelik?
Gina teab seda kogemustest: tema armuseiklused näikse määratudki nurjumisele. Need ei kesta ja ta ei peida enda eest seda fakti. "Ma olen liiga ebamugav. Mul on olnud elus kõik, mida ma tahtsin, või siis peaaegu kõik, ja see häirib mehi. Faktiliselt on neil hirm osutuda "Gina härraks". Meest leida ei ole raske. Temast lahti saada on juba palju keerulisem."
Praegu elab Gina Lollobrigida üksinda oma uhkes villas. Lahutanud end oma ainukesest seaduslikust mehest, pole filmitäht enam uuesti abiellunud. See muidugi pole välistanud väikeseid armuafääre.
"Kordagi ei kohanud ma tõelist armastust! Oli küll palju kiindumusi, kuid mitte enamat. Aga kui näiteks täna peaks Clint Eastwood mind lõunasöögile kutsuma, lendaksin otsemaid tema juurde üle ookeani," avameelitses vallatu Gina mõne aasta eest ajakirjanikele.
Legendaarse "La Lollo" kehavormid pole palju muutunud hiilgeaegadest saadik, sest ta järgib lihtsat elufilosoofiat - ole usin ja toimekas igal hetkel! "Ma ei laiskle kunagi - ma töötan 12 tundi päevas," teatab Gina. "Iga päev on mul midagi uut teha. Teen fotosid, kujundan ja õmblen kostüüme, küpsetan sõpradele ja teen veel miljon muud asja." Kuid dieet, mis säilitab tema keha vormis, ei olegi nii range, kui arvata võiks. "Ma söön kõike, olen paljusööja. Kui ma aga toiduga liialdama hakkan, asun kohe dieeti pidama, mis võimaldab mul neljast naelast mõne päevaga vabaneda."
Tänasel päeval nimetab Gina Lollobrigida end kunstnikuks: "Mulle meeldib ennast väljendada talendiga, mille pärisin oma emalt ja isalt. Tahan kõike hästi teha. Praegu olen keskendunud skulptuurile. Ühte minu skulptuuridest võis näha ka Sevilla Expol, kus esindasin oma tööga Itaaliat."
Veel jätkab Gina tegelemist fotograafiaga. Tema viimasele fotoalbumile "The Wonder of Innocence", mida Lollobrigida koostas 15 aastat, kirjutas eessõna Ema Teresa. See album ühendab endas fantaasiat, huumorit ja poeesiat. Nagu ka ilmselt Gina Lollobrigida Rooma kodu aed, kus elab 600 lindu, neist 40 on paabulinnud. "Mul on luiki, palju parte ja valgeid tuvisid ning kaks papagoid. Ning muidugi on mul ka koerad, kes omavahel kaklesid, et lõpuks olin sunnitud ühe neist maale saatma, 200 km kaugusele Roomast. Mõne kuu pärast tuli ta ise tagasi. Tal oli jõudu tulla tagasi! Loomad vajavad armastust nagu meiegi," tõdeb Gina siira imetlusega, lisades, et tema ei tunne end üksikuna, sest ta vajab üksildust, kuna ei suuda midagi luua inimeste juuresolekul. "Kuid ka mina vajan armastust nagu iga inimene. Samas on üksindus minu jaoks vajadus. Olen lahutatud, mul on poeg ja pojapoeg, kes on sama talumatu natuuriga kui mina. Ma ei tunne ennast üksikuna, sest mul on minu hobid ja huvialad. Omada talenti on tähtsam kui see, et mind ümbritseksid kogu aeg inimesed," leiab Gina Lollobrigida.
Möödunud aegu meenutab ta nostalgiaga: "Mul on väga suur tahtejõud ja sellepärast on mul olnud ka taoline karjäär, sest edu ei tule ilma tahtmise ja oma hinge admiseta sellele, millega tegeled."

Mullu kinkis Gina Lollobrigida maailmale tõelise pomm-uudise: ta läheb mehele! Oma väljavalitu oli ta vallutanud veel siis, kui ta polnud kuuekümnenegi ning tulevasel peiul aastaid vähem kui 25!
Eelseisvatest pulmadest saadi teada vaid seda, et noorpaar tahab iga hinna eest 2006. aastal New Yorgis abielluda, tehes nõnda nii teineteisele kui ka kutsutud 250 külalisele toreda uusaastakingituse...
"Armastus on üks kummaline asi, mitte iial ei anna me endale aru, miks meid tõmbab just selle inimese poole. Väga tihti oleme võlutud inimestest, keda kõigi reeglite järgi ei oska näha enda kõrval..." rääkis Gina kord. "Ja mitte kunagi ei tea sa ette, milline saab olema sinu väljavalitu..."
Tõepoolest, kui ühel Monte-Carlo peenema seltskonna vastuvõtul peatus 57-aastase Lollobrigida pilk 23-aastasel sümpaatsel noormehel, ei osanud ta ka kõige vallatumas unenäos ette arvata, et sellest saab üks suur armastus, mis pidas vastu 23 aastat ning oleks äärepealt lõppenud pulmadega!
Javier Rigau Rafols tunnistas ajakirjanikele, et Gina on tema esimene tõeline kirg ja armastus ning teist pole talle enam vaja! Vahest on Barcelona ettevõtja ja, muuseas, üsna heal järjel rikkur (Itaalia meedias püüti Javieri alguses tavaliseks alfonsiks tembeldada, aga kui mehe finantsseis välja nuhiti, loobuti neist juttudest) tõeline truuhing. Seda, et 45-aastane hispaania bisnesmen otsustas oma elu siduda 79-aastase filmilegendiga justnimelt armastuse ning mitte mingil muul ajendil, tõendasid ümberlükkamatud faktid! Mõned aastad varem rääkis Lollobrigida intervjuus: "Minu jaoks on ideaalne mees see, kel jätkub julgust armastada..." Tjah, suured tunded nõuavad vahel tõepoolest mehisust ja parajat hullumeelsust! Järelikult oligi Javier see ideaalne mees! Muuseas, kaunis itaallanna pole iial andnud ainet kuulujuttudeks, tema eraelu oli üsna ilmetu, kui võtta aluseks kollast ajakirjandust. Lollobrigida ei ole kunagi püüdnud endale tähelepänu tõmmata kõmuliste romaanide abil. Teda ei huvitanud kuulsad mehed (hoopis nemad tikkusid Ginale ligi) ning ka oma kuulsusest ei hoidnud ta kümne küünega kinni. Ta katkestas ise oma filmikarjääri ja jätkas edukat loomingut teistes sfäärides. Seega, ei ole ta üks nendest, kes epateeriks avalikkust ilma tõeliste argumentideta. Kuidas muidu julgeks viielapselise pere tütar silma vaadata oma rohkearvulistele sugulastele?
"Mul on hea meel, et suutsin keelduda kõigest, mis tundus vale ning oli jõudu alati edasi liikuda," tõdeb ta. "Elu on olnud mulle armuline, mul oli muinasjutuline edu. Ainus, mida me teha saame, on anda endast parim, ülejäänu jääb jumala otsustada. Kuid samas peab olema ka rahulolev, sest paljud inimesed ei ole rahul sellega, mis neil on ja mõtlevad alati, et teistel on rohkem. Oluline on mõista - teistel pole seda, mis on sinul. See on edu ja õnne saladus."
"Kuulsusel on nii häid kui halbu külgi. Olen leppinud sellega, mida elu mulle andnud on. Kunagi ei saa kõike, mida tahame. Olen väga kangekaelne ja ma ei lähe kergesti kompromissidele. Staarina polnud ma kuigi kerge inimene, sest ma ei nõustunud kõigega. Valin selle, mis tundub mulle õigena. Isegi kui see võib olla riskantne. Ma ei lähe iial oma põhimõtete vastu," iseloomustab Gina Lollobrigida iseennast ja lisab, et tal on pisarad kerged tulema. "Olen väga emotsionaalne ja väga haavatav. Ning samas ka vihastun kergesti. Võiks ütelda, et olen tundlik ja samas ka tugev. Olen ju itaallanna!"

Muide, Gina ei ole ainus kuulsus oma suguvõsas. Tema tädi elas 113-aastaseks ja mõnda aega peeti teda Itaalia vanimaks naiseks. Diiva on korduvalt sel puhul naljatlenud: "Ma üritan selle rekordi purustada, seega loodan jõuda teha oma elus veel üsna paljut! Ehk on jumal mullegi armuline ning laseb mul pikalt elada. Armastan elu! Elu on imetore."

Ivar Kümnik

Gérard Philipe - Näitlejate Prints

Provence’i taeva all väikesel Ramatuelle’i kalmistul on lihtne haud, kuhu kohalikud ja läbisõitvad inimesed tulevad mõtisklema. Siin maapõues, mida ta kirglikult armastas ning mis talle alati lähedane oli, magab oma viimast und legendaarne prantsuse teatri- ja filmistaar Gérard Philipe. Näitlejate Prints, kaunis kui loorberitega pärjatud jumal, sedavõrd armunud ellu ja kõigesse, mis hinge ja vaimu toidab, tuli ta siia maale unustama oma ametiorjust, teatud moel mahalaadima oma kuulsuse koormat. Siin oli ta üksnes lihtne inimolend oma naise ja kahe lapse seltsis, sageli ka koos hella ja mõistva ema Minou’ga. Kogu oma elu jooksul õnnestus tal jääda ehtsalt inimlikuks. Sellest, koos andega, koosneski tema näitlejaisiksus.

Siin, Ramatuelle’is, kus tal oli mõnus majake "La Rouillere", armastasid teda kõik. Ta rääkis kõigiga, kes olid tema vastu loomulikud ja vabad. Kohalikud pidasid teda üheks enda seast. "Mees, kes ei tseremoonitse," öeldi, ning see oli kaalukas kompliment.

GÉRARD PHILIPE 04.12.1922 - 25.11.1959
Ta soovis olla rahvamasside lemmik, kuid ennekõike tahtis ta olla tõeline inimene, teades, et see on raskeim asi elus. Tal olid omad puudused ja omad väärtused. Ta paistis silma ettenägelikkuse, delikaatsuse ja terava taibuga. Ent ta oli ka heitliku meelega. Ta ei tahtnud olla ja jääda selle kuju vangiks, keda oli kehastanud laval või filmis. Ta oli ilus ja võluv, ent samas mitte ingel, kelleks teda paljud pidasid või kellena näha soovisid.

Paljud näitlejad, sama andekad oma loomingulise tee algul, kui seda oli Gérard Philipe; jõudes oma viimasele ringile, jätavad seljataha tühise karjääri Pariisi bulvariteatrites ning kulutavad oma päevi andetute filmide peale. Philipe oli aga võrdselt nii teatris kui kinos mänginud säravaimat maailmaklassikat ja tahtis seda rida väärikalt jätkata. Tal olid seljataga rollid Camus', Giraudoux', von Kleisti, Brechti, Musset', Shakespeare'i ja Dostojevski näidendites. Tema ees avanes perspektiiv kümnetest töödest, mis olid täie tõsidusega koos abikaasaga läbi mõeldud. Ta valmistus saama "Berenique'i" Tituseks, plaanis lavastada rea Corneille' tragöödiaid, unistas Hamleti rollist. Surm nädal enne 37ndat sünnipäeva tõmbas kõigele kriipsu.
Surm pole iialgi õiglane. Kuid Gérard Philipe'i surm oli kohutavalt ebaõiglane. Ta rebis meie seast noore mehe, näitlejate printsi ja inimese, kelleks Gérard tõotas saada, kellena lubas enesele olla, kes juba oligi.
Gérard Albert Philip sündis 4. detsembril 1922. aastal Cannes'is. Tema isa oli auahne ja edukas advokaat, kes veidi aega hiljem hakkas tegelema äriga. Muuhulgas oli ta "Hōtel du Parc'i" omanik. Proua Philip, slaavi päritolu kaunitar, oli tuntud kaardimoorina. Peres kasvas ka Gérard'ist aasta vanem poeg Jean, kellega Gérard oli lahutamatu. Poisid õppisid internaadis ning laulsid kirikukooris; noorem sai häid hindeid, eriti prantsuse ja inglise keeles ning kehakultuuris. Gérard oli arukas ja võluv juba lapsena. Vahel häiris ema poja liignegi arukus ja napisõnalisus. Pealtnäha paistis poiss laisa ja apaatsena, kuid tegelikult oli ta väga tähelepanelik ja uudishimulik ümbritseva suhtes. Ta oli heasüdamlik ja lahke, alati valmis teistele appi ruttama, kuid samas ka parajalt üleannetu. Kord kohtus ema endise "Comédie Franēaise'i" näitlejanna Susanne Devoillot'ga, kes palus, et too lubaks oma nooremat poega haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule luuletusi lugema. Kuuldes emalt sellest ettepanekust, oli Gérard vapustatud. Poiss, kes selle ajani oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, oli nüüd hetkega nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoillot, et Gérard'il on jumalaand.
1940.aastal sai Gérard küpsustunnistuse. Ees ootas teda vanemate poolt välja valitud juurainstituut Nice'is.

Kui Prantsusmaa 1941. aasta suvel kapituleerus, asus 18aastase Gérard'i isa natside poolele. Temast sai Pétain-Lavali üks juhte, okupantide käsilane. Prantslased vihkasid kollaboratsioniste; vältimaks halvimat, jättis isa pere maha ning pages Hispaaniasse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud ja asus ise võitlema. Kuid poliitik sõna otseses mõttes, polnud Gérard Philipe iial. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, ent polnud juhus, et ta oli üks neid inimesi, kes vastas vastupanuliikumise organisatsiooni üleskutsele ja võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamiseks peetavaist barrikaadilahinguist. Polnud juhuslik seegi, et ta ei jätnud hiljemgi reageerimata ühelegi laiaulatuslikumale ühiskondlikule algatusele, isegi kui see rikkunuks tema kui publiku lemmiku karjääri.
Okupatsiooni järel oli pea kogu Prantsusmaalt Vahemere-äärsesse linnakesse kokku tulnud palju kõrgema seltskonna filmiinimesi. Nice'is töötasid filmistuudiod, ühes neist Marc Allègret. Viimasele olid tolle sõbrad rääkinud, et "Hōtel du Parci" direktori abikaasa oskab hiilgavalt kaarte panna. Inimesed, eriti kunstivaldkonnast, on ju väga kerge- ja umbusklikud, evakuatsiooni tingimustes seda enam. Nii suunduski Allègret koos naisega madame Philipe'i juurde. Too aga pajatas ennustamise vahele oma muredest. Muuseas mainis ta, et noorem poeg kavatseb instituudi pooleli jätta ning näitlejaks hakata. Allègret'l tekkis huvi ning ta kutsus poisi enda juurde katsetele. Et Gérard ei katkestaks õpinguid, saatis režissöör Nice'i oma assistendi Jean Huet', kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai oma esimesed õpetused. Ehkki koolitada polnud nagu vajagi: kõigile jäi mulje, nagu ei valmistanud rollide loomine noormehele mingit pingutust, ta näis kõike juba niigi teadvat.

Esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe 1942.aastal Lyonis Claude Dauphini trupiga André Roussini näidendis "Lihtsalt üks suur tüdruk". Debütant esines küll vaid ühesainsas stseenis etenduse lõpul, kuid sellest piisas, et nii publik kui kriitikud tundsid ära tõelise talendi. Aasta hiljem debüteeris Philipe Marc Allègret' filmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" ning mängis Inglit Jean Giraudoux' tükis "Soodoma ja Gomorra".
Juba esimesed sammud näitlejateel tõid Gérard'ile edu, ent ta soovis seda elukutset tõeliselt õppida. Sel eesmärgil ilmus ta 1943.aasta oktoobris Pariisi konservatooriumi sisseastumiseksamitele. Muidugi sai ta sisse. Eriti tänulik on Philip olnud oma õpetajale Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales Gérard näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia (Prix de Comédie). Olles juba saavutanud menu, ei kaotanud Philipe tahtmist edasi õppida ning pani end kirja Denis d'Inèsi kursustele.
Alates oma esimesest rollist kuni viimaseni kulges tema karjäär sirge sihina tema kõrval. Äärmiselt lihtne, kuid samas väga nõudlik noormees: talle meeldis kõik see, mida ta tegi, ka vähem õnnestunud filmid. Kui 1946.aastal linastus Georges Lampini "Idioot" (Dostojevski järgi), tõdes prantsuse kinokunst otsekohe, et see vastupandamatu kutsumusega noormees kannab endas viljakat tuld, mis teeb temast suure staari. Järgmisel aastal leidsid kõik lootused kinnitust — Claude Autant-Lara skandaalse ja väävlihõngulise filmiga "Saatan ihus" (1947). Ometi lõksuderikas osa, kuid Gérard oli ehtsalt, iga kiuga, Radiguet’ kujutatud kangelane: tal oli seal elurõõmu, hoogu, ägedust. Pärast seda jooksid produtsendid talle tormi: kõik tahtsid teda oma filmide peaossa.
Algas tõus tippu. Kui teater jäi alatiseks tema suureks kiindumuseks, oli kino see, millele ta andis kogu oma energia ning mida ta kirglikult armastas. Just kaamerate ees väljendas ta oma nõrkust. Ta töötas suurte režissööridega, kes pakkusid talle rikastavat koostööd.
25. eluaastaks oli Gérard Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiliigasse. Kolm näidendit ja kolm triumfi: "Soodoma ja Gomorra", "Le Cid", "Caligula". Samuti filmid, mis tema populaarsust üha tõstsid."Töötades filmivõtetel, tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, seda kunagi lõpuni mängimata. Kui siis lõpuks õnnestub mul filmi ennast näha, siis mind seal ei ole: mitte mina ei mängi ekraanil, vaid minu kujutis või teisik. Ma ise muutun lihtsaks vaatajaks. Vastupidiselt teatriga, kus ma eksisteerin esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!" rääkis näitleja ühes oma harvadest intervjuudest. Laval oli Gérard tõeline maag: tal oli ilus hääl, ühtaegu kõlav ja terav, tulvil elavaid nüansse. Ja milline hoog, milline sära!
Gérard Philipe oli andekas, noor ja ilus. Vaatajad aplodeerisid talle, naised naeratasid, teda püüdsid enda juurde meelitada produtsendid ja teatridirektorid. Talle pakuti kõike ja igast kandist, tema aga valis TNP (Théâtre National Populaire), mis tollal ei olnud veel esinduslik teater.
Gérard'i vedas alt tervis. Nooruses põdetud pleuriit oli jätnud oma jäljed ning ta haigestus tuberkuloosi. Näitleja ravitses end kellelegi ütlemata, haaratud soovist ise oma organismi üle võitu saada. Pärast "Caligulat" sõitis ta Püreneedele ravile ning kohtas seal Nicole Fourcade'i, kellest hiljem sai Anne Philipe. Abiellumistseremooniale 29.novembril 1951 Neuille'is kutsus Philipe vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissööri René Clairi koos abikaasaga.
1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque'i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene Prantsuse film, mis vändati täielikult Itaalias. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud Roomaga, pidas seda ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kuhu võiks elama asuda.
Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras Brüsseli rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe'ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse - väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last-, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli žürii otsus.

Üheksa aastat oma elust andis Gérard Philipe tööle TNPs, kus mängis oma parimad rollid. Aastail 1950-1959 astus ta lavale 605 korral: etendustes "Le Cid" 199 korda; "Le Prince de Hombourg" 120 korda; "Lorenzaccio" 99 korda; "Ruy Blas" 84 korda; "Les Caprices de Marianne" 34 korda; "Richard II" 21 korda; "Mère Courage" 18 korda; "On ne badine pas avec l'amour" 16 korda; "Nucléa" 8 korda; "La Nouvelle Mandragore" 6 korda...

Seal asus ta esmakordselt ka lavastama. "Teater, mis ei usalda noorsool ise oma saatuse eest vastutada, on surnud teater." Need Jean Vilari sõnad käisid ka Philipe'i kohta, kes tõi lavale Alfred de Musset' tüki "Lorenzaccio".Võrdne võrdsete seas - selline on Gérard Philipe oma kõigi kaaslaste mälestustes. Ta sai sama palju palka kui kõik teised, ehkki oli hõivatud rohkem kui ülejäänud. Prantsuse Näitlejate Liidu eesotsas seistes, ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majanduslikke jne huve, vaid ka prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Hoolimata sellest, et Gérard teenis filmidega palju, ei tähendanud see ometi seda, et ta ajas taga suuri honorare. Ehk vist seepärast selgus hiljem, et ta suri küllaltki vaese mehena ja tema lesel tuli pikka aega näguripäevi näha.

Gérard Philipe soovis olla ka teiselpool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) — "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks režissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani — tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) — tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi flaami rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe'i vaenlastel (tal oli ka neid parasjagu) korraldada debütandist režissööri vastast kampaaniat. Võib-olla polnud Gérard veel oma filmihoone ehitamiseks piisavalt küps? Filmi ebaõnnestumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli pettunud, et oli ise pettumuse valmistanud, uut katset sooritada ta aga enam ei jõudnud.
1959.aasta märtsis alustas Gérard läbirääkimisi Peter Brooke'iga "Hamleti" lavastamise asjus. Tal oli palju mõtteid ja plaane, kuid tundis pidevalt hirmu, et ei jõua...

Suve hakul jõudis ta tagasi Mehhikost, kus lõppesid Luis Buńueli filmi "Palavik levib El Paos" võtted, mida ta tegi rasketes tingimustes, kuna teda lõpuks kaasa viinud haigus oli hakanud talle hirmsaid piinu valmistama. Tundes end hirmväsinuna, kirjutas näitleja selle pingsa töö arvele, mis ta juba mitu aastat oli teinud, ning Mehhiko kliima iseärasusele. Koos naise ja lastega (Anne-Marie, s.1954 ja Olivier, s.1957) sõitis Philipe oma mõisa Ramatuelle'i puhkama.

Oktoobri algul reisis näitleja Londonisse, et vaadata Stratfordi teatri etendusi Laurence Olivier'ga. Tappev väsimus sai ta ka seal kätte ning Anne võttis mehelt sõna, et too kohemaid end arstide hoolde annaks. Pariisis, pärast põhjalikku röntgenograafiat, mis siiski midagi ei avastanud, panid tohtrid diagnoosi: maksa abstess. 9.novembril toimus operatsioon. Lõikuse ajal, kui Gérard narkoosi magas all, kutsuti naine opituppa. Selgus, et mehel on maksavähk. Arstide nõusolekul otsustas Anne varjata haige eest tõde. Gérard ei saanud elu lõpuni teada seda, mida teadsid lähedased. Operatsioon oli juba hiljaks jäänud.19.novembril koju jõudes mõistis Philipe, et tervenemisega võib hulk aega minna, kuid peagi ta harjus selle mõttega ning vaatas midagi aimamata tulevikku. Näitleja pühendus näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", kreeka tragöödiad, Euripides.
24.novembri õhtul luges Gérard voodis hilisööni. Hommikul, kui mees veel magas, käis Anne lapsi kooli saatmas. Tagasi tulles leidis ta abikaasa juba elutuna.
Teatri-ja filmisuuruse põrm sängitati mulda 28.novembril Ramatuelle'i kalmistule Philipe'ide pulma-aastapäeva eelõhtul.
"Kolmekümne seitsme aastaselt lahkusid ka Puškin, Apollinaire ja Majakovski. Kui meenutame Keani, Fréderick Lemaītre'i või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea oli loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele noorele põlvkonnale oli see surm nagu hoop nende oma nooruse pihta." Nõnda kirjutas päev pärast Philipe'i surma poeet Louis Aragon.
Gérard Philipe'i suure kuulsuse saladuse määratles kõige täpsemini Jean Vilar, TNP alusepanija ja näitleja sõber. "Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Homburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi."
Philipe'il õnnestus peaaegu võimatut: sõjajärgsel väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal taaselustada ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile neile, kes avalikult kuulutasi antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.

Philipe'i surma järel koges ta naine Anne raskeid hetki. Ta oli sunnitud müüma oma väärisasjad, nende seas ka kõige kallima: Gérard’i kingitud briljandi, mille ta sai poja sünni puhul 1956.aastal. "Ohtlikute suhete" ekraniseering (1959), mida oli valitsuse poolt keelatud eksportida, pidanuks materiaalsetele raskustele lisa tooma. See oli Gérard’i eelviimane film, milles ta osales. Kui keeld tühistati, olukord muutus. Anne võttis vastu koha Musée de l’Homme’is, ning ta võis loota helgemale tulevikule. Siis kirjutas ta vapustava raamatu "Le Temps d’un Sōupir", mis peegeldas hellalt armastatud kaasa viimaste tundide kogu häbelikkust. Piisab selle raamatu lugemisest, et kurk pitsitaks ja tunneks pisaraid ripsmete vahel pärlendamas. See tundlikkus oli omane ka tema isikule. Aragon ütles: "Temas elab igavesti tõestus maailma noorusele."
Tema tütrest Anne-Marie’st on saanud näitleja. Mõistlikuna, mitte soovides asjade kulgu kiirendada, otsustas ta ametlikult debüteerida Barrault-Renaud’ seltskonna seas "Harold ja Maude’is" ning televisioonis. Selles lihtsas olendis leidub tema isa näitlejaausust, kellele tema amet oli kui preestriamet.

Gérard Philipe on üks neist mineviku staaridest, kellest mälestus ei tuhmu. Keegi pole suutnud teda asendada, ehkki seda on püütud rohkem kui korra. Tema anne olid lõputu ning seetõttu suutis ta mängida kõike. Kui tal olnuks rohkem aega, võinuks ta teha veelgi enam. Küpsus oli toonud talle juurde kogemusi, millest mõnikord sünnib geenius. Kuid see, mis tal 37 eluaasta jooksul õnnestus korda saata, nii teatris kui filmis, jääb kõige kõrgemaks klassiks.

Ivar Kümnik

Sylvia Kristel - toosama Emmanuelle

"Stseenis, kus mul tuli armatseda oma filmi-abikaasaga, ei tohtinud meil olla aluspesu. Meie intiimsed kehaosad kaeti teibiga, et "juhuslikku ühet" vältida. Seejärel ronisin oma partnerile otsa ja hakkasin "ratsutama". See stseen meeldis kõige enam jaapanlastele, nad tõusid kinosaalis püsti ja aplodeerisid, kuna nende jaoks sümboliseeris see naise võimu mehe üle," meenutab hollandlanna Sylvia Kristel, maailma jaoks ainult Emmanuelle. "Kust võisid aga vaesd jaapanlased teada, et meie kehad olid parima esteetilisuse saavutamiseks kaetud jumestuskreemiga, mis siis prožektorite kuumusest oranžide ojadena voolasid linadele, tekitades plärtsuvaid helisid," naerab Kristel.
Seda ei oleks Lõuna-Hollandi ühe tütarlastepansionaadi vagad õed uneski osanud näha, et nende väikeste kasvandike seast sirgub näitsik, kes saavutab kord ülemaailmse kuulsuse soft-porno kuningannana. Kuni 16nda eluaastani "nautis" Utrechti hotelliperemehe tütar Sylvia Kristel raudset ja range moraaliga kasvatust.
"Ma tahtsin kogu aeg põgeneda," meenutas ta ühes intervjuus, "sest isegi sõna "naerma" polnud sealkandis veel keegi kuulnud..."
Pärast pansionaati lõpetas Sylvia pedagoogilise kõrgkooli inglise keele õpetajana. Siis töötas ta aga ettekandjana, meditsiiniõe, müüjanna, sekretäri ja isegi autopesijana ühes Amsterdami tanklas, kuna tema ilu olevat suhteid tööandjatega komplitseerinud. "Mul polnud töökoha saamisel mingeid raskusi," tunnistas Kristel, "ent ma mõistsin väga ruttu, et see polnud niivõrd minu masinakirjutaja oskuse tõttu..."
Kui sõbrad soovitasid talle modellina õnne katsuda, nõustus ta pikemalt mõtlemata. Edu ei lasknudki end kaua oodata. Peagi võitis ta kohaliku telekanali missivõistluse. "Ma olin muide ainus, kes keeldus osalemast trikoovoorus," meenutab Sylvia. Auhinnaks sai neiu veidi raha ning "Mercedese", mille ta aga kohe maha müüs, kuna tal polnud lube. Modellitöö tuli asjale kasuks, reklaamiklippide kaudu jõudis ta peagi ka filmimeeste huviorbiiti.
Esimeseks rolliks oli ettekandja hollandi detektiivfilmis "Kasside pärast" (1972). See polnud küll suuremat väärt asi, aga Sylviale tähendas see pealekauba lühikest - või nagu ta ise nimetas "pikaleveninud" - abielu stsenaristi Hugo Klausiga, kellega Sylvia sai poja Arturi. Ka järgmine linateos, samasugune lihtlabane komöödia, ei tõotanud mingit läbimurret (muuseas, tolles filmis riietus ta esimest korda lahti!). Siis aga juhtus Kristeli fotot nägema režissöör Just Jaeckin, kes kaunitari oma filmi kutsus ja ta hetkega kuulsaks tegi.
Loomulikult oli see "Emmanuelle" (1973), mida inglise ajakiri "Monthly Film Bulletin" iseloomustas lühidalt: "Kõige menukam soft-pornotükk kogu filmiajaloos." Või veel! Jõudes Pariisi ekraanidele 10. detsembril 1973. aastal, jäi ta sinna ilma vaheajata kuni 14. aprillini 1981, s.o. 355 nädalaks. Selle aja jooksul käis filmi ainuüksi Pariisis vaatamas 2 820 000 inimest. See on üks omalaadseid rekordeid kino ajaloos. Naiskirjaniku Emmanuelle Arsani autobiograafilise kõmuromaani põhjal vändatud film murdis kõik senised tabud - esimest korda jõudis erootiline film suurele kinoekraanile... Need olid ju ikkagi veel seitsmekümnendad, tänapäeval ei ärataks taoline linateos mingit furoori, suurelt ekraanilt on juba nähtud peaaegu hard-pornolikke tükke à la "RomanceX", "Intiimsus" või "Kepi mind", mis meiegi kino- ja videolevisse jõudnud.
Filmi nimikangelannana näitas Sylvia Kristel end kõgis armastuskunstides igakülgselt kogenuna. Miljonid austajad kogu maailmas nõudsid ikka ja jälle taaskohtmist oma lemmikuga, ja nii vorbiti valmis veel mitmed seeriad Emmanuelle'i uskumatutest seksiseiklustest - kuni neljanda filmini Kristeliga, hiljem tulid mängu uued näitsikud - ja mida aeg edasi, seda julgemaks, kuid samas sisuvaesemaks need muutusid.
Sylvia püüdis Emmanuelle'i imidžist vabaneda, otsides teistsuguseid rolle ja nimekaid režissööre, aga ikka ujus kaunis hollandlanna erootikalainetel - Alain Robbe-Grillet ("Mäng tulega", 1975), Walerian Borowczyk ("La Marge", 1976), Roger Vadim ("Truu naine", 1976), Claude Chabrol ("Alice ehk viimane põgenemine", 1977) ja veel mitmed pakkusid talle ainult sedalaadi osi. Luigi Zampa episoodfilmis "Pöörased voodid" (1979) esines Sylvia Kristel täiusliku naise ja emana, kes ühel heal päeval ei lase oma mehel end enam türanniseerida, vaid seob ta lihtsalt voodi külge kinni ja läheb kogu täiega oma teed. Oma kehavõlusid demonstreeris sekstäht veel abikaasale sarvi tegeva Leedi Chatterleyna ning erootilise ja mõistatusliku Mata Harina. Ja siis hakkas teda jälle kummitama Emmanuelle...
Näitlejatari igapäevaelu kulges igatahes vähem frivoolselt ja meeleliselt, kui uskuda tema tolleaegseid intervjuusid: "Mul on soliidne perekond, kellele ma võin loota. Vaimne armastus on minu elus tähtsam kui kehaline armastus. Üldiselt ei tunne ma end erootiliselt. Ja, nagu ma olen kuulnud, naeravad pornostaarid mu üle ja võrdlevad mind külmkapiga." Tulevastes filmides lootis Sylvia Kristel vähem oma keha demonstreerida ja see-eest rohkem oma nägu näidata. Ta unistas sellest, et mängida tõsiseid rolle, erootikale selg pöörata ja ka näiteks komöödiates esineda. Goodbye, Emmanuelle? Seda vaevalt. "Kristel ei oska näidelda," väitsid kõrgelaubalised kriitikud ühest suust, "kuid ta oskab väga hästi mehi võrgutada."
Sylvia Kristelil on loomingulises mõttes peaaegu samasugune saatus kui näiteks prantsuse filmitähel Michèle Mercier'l. Kui viimane esines korra Angélique'i rollis, siis selleks ta ka jäi. Režissöörid panid näitlejatarile "sildi" külge ega soovinud teda enam teistsuguses ampluaas kasutada. Mõlemad staarid proovisid tulutult õnne ka Ameerikas, ning pikapeale tüütasid ära nii vaatajad kui lavastajad. Michèle Mercier jättis 1980ndail aastail filmitöö, Sylvia Kristel aga üritas vahelduva eduga aina edasi.
Filmis "Airport 79: Concorde" (1979) kehastas ta stjuuardessi, partneriks prantsuse superstaar Alain Delon. "Ta oli väga ebameeldiv, külm, ebasõbralik ja küüniline. Ma lausa kartsin teda. Ka filmi režissöör David Lowell Rich oli suur sitapea. See polnud just meeldiv kogemus," meenutas Kristel.
Seiklusfilmi "Viies musketär" (1979) oli tema partneriks filmiveteran Rex Harrison. "Minust ja Rexist said joomakaaslased, kuigi ta oli nii tobe ja suur hädaldaja. Ta ütles, et ma meenutan talle tema endist naist Kay Kendalli, ning ühel purjus hommikupoolikul tegi mulle isegi abieluettepaneku..."
Üldiselt oli Hollywoodi-periood Sylvia jaoks õnnetu: üksnes viletsad filmid, äpardunud romaan näitleja Ian McShane'iga ning narkootikumidest tingitud allakäik.
"Mulle meeldis kokaiin, sest see hoidis mind kainena. Ma võisin ära juua terve pudeli vodkat, kuid olin ikkagi veel tipp-topp vormis. Lõpuks tundsin end väga haiglasena, olin nädalaid voodis ja püüdsin end koguda, kuid psüühikahäired kestsid veel palju aastaid."
Et vabaneda täielikult uimastisõltuvusest, tuli Kristelil lahkuda Ameerikast.

Eraelus, mida Sylvia veel varem taevani kiitis, tulid omad põntsud. Mees, kellega ta neli aastat koos elas - filmioperaator Philippe Blot - oskas naise teenitud miljonid läbi lüüa ja tegi nende asemele mõned miljonid veel võlgu. Sunnitud loobuma oma Vahemere-äärsest villast, otsustas Kristel vabaneda ka raiskajast abikaasast.
Veidi end kogunud, astus Sylvia taas stuudiote ustest sisse ning sõlmis televisiooniga lepingu uuteks ... Emmanuelle'i seeriateks. Kuigi ta polnud enam esimeses nooruses, uskus kangekaelne hollandlanna, et suudab televaatajatele veel teatud silmarõõmu pakkuda... Siiski oli tegu üsnagi kehvapoolse seriaaliga, milles Sylvial polnudki vaja end lahti koorida, küll tegid seda aga teised, paljud nooremad tähekesed
Praegu elab Sylvia Kristel Amsterdamis, tal on boyfriend ja lisaks ka armuke. "Nemad hoiavad mind füüsiliselt aktiivsena ja vormis. Üldiselt armastan ma mugavust ning seksin meelsamini voodis. Ma ei tahaks olla seotud mingi redeli või toolijala külge. Ent fantaseerida võib ju alati..."
Sylviale meeldisid "Emmanuelle'is" kõige enam need stseenid, kus on mängus kaks naist: "Näiteks see, kus mina ja Marianne'i nimeline neiu istume korvtoolidel. Marianne'il on ajakiri põlvedel ja Paul Newman selle esikaanel piilub hüpnotiseeritult tema jalgevahesse. Ja siis hakkab Marianne end aeglaselt hellitama. See oli nii erootiline ja paljulubav. Kui ma "Emmanuelle'i" vaatan, valmistab see mind alati ette kuumaks kireööks. See film erutab mind ikka veel, pärast kõiki neid aastaid."
"Mul on olnud kaks armuafääri naistega," intrigeerib Sylvia. "Teine neist oli väga seksuaalne... peaaegu selline kui "Emmanuelle'is"."
Ajast, mil esimene "Emmanuelle" kinolinale jõudis, on Sylvia lahutanud kahest mehest, elanud üle kokaiinisõltuvuse ning joonud kolme aasta vältel iga päev vähemalt ühe pudeli viina. Viimasel ajal on käinud jutud, et endine näitlejatar on surmavalt haige. Kui õige see asi tegelikult oli või kui suureks puhuti, igatahes saabus proua Kristel haiglast omal jalal edukalt tagasi. Sylvia ei mängi juba ammu enam filmides ning seetõttu elab üsna tagasihoidlikult. Tema täiskasvanud poeg elab omaette, tema vennad ja õed on läinud isa jälgedes ning neist on saanud väikeste hotellide, restoranide ja kohvikute omanikud. Üldiselt läheb neil praegu palju paremini, kui endisel filmistaaril. Peale nurjunud abielu ja laastavat lahutust kaotas ta ju olulise osa oma kunagisest suurest varandusest.
Siiski vaatab proua Kristel asjadele optimistlikult ja ootab uusi pakkumisi, nii tööalaseid, kui ka armurindel. Kaamerate ees nõustub ta lahti riietuma ehk vaid suure kunsti (ja priske tšeki?) nimel. Ta ei ole kunagi põhimõtteliselt tunnistanud iluoperatsioone ja seepärast ei näe enam kaugeltki nii ahvatlev kui oma hiilgeaegadel.
Avastades tosina aasta eest endas kunstnikuande, hakkas ta elatist teenima maalimisega. Pildid alasti naisfiguuridest ja signeeritud "tollesama Emmanuelle'i" enda käega ostetakse õige meelsasti.

Ivar Kümnik

Tom Welling - superpoiss Smallville'ist

Nimi: Tom Welling
Sündinud: 26.aprill 1977
Sünnikoht: New York
Elukoht: Los Angeles
Pikkus: 192 cm
Lemmikloom: Mopsi Cook (kokkerspanjel)
Perekonnaseis: abielus kauaaegse sõbratari Jamiega
Hobid: pesapall, sörkjooks, lugemine

Juba 1938.aastal loodud Supermani koomiksikangelane on kogu maailmas tuttav mitmete müügiartiklitena: koomiksitest T-särkide kaudu koguni helveste pakenditeni. Mõistagi on supermehe populaarsust aidanud tõsta ka omaaegsed kinofilmid Christopher Reeve'iga peaosas ja mitmed seriaalid. Uusim televersioon, mida meilgi on näidatud, pajatab aga Supermani noorusaastatest, tema kooliaegsetest vägitegudest.
Peaosatäitja Tom Welling, kes maailmas hea hulga fänne võitnud, alustas oma karjääri rõivamodellina, sealt edasi pääses ta juba telefilmidesse. Filmimaailma "avastati" ta seitsme aasta eest ühe moekataloogi võtetelt.
Mõneaastase poseerimise järel pöördus Tom taas kooliaegse lemmikharrastuse - näitlemise - juurde. Visa üritamise ja paari õnnestunud teleesinemise järel saigi noormees pakkumise "Smallville'i" loojatelt. Clark Kenti rolli otsiti värsket nägu, ja selleks sobis Welling imehästi. Kuuldavasti Tom algul keeldus rollist ja lükkas pakkumise tagasi teiselgi korral, ehkki legendaarse superkangelase rolli ihaldasid saada tuhanded noormehed. Produtsendid olid järeleandmatud, nad tahtsid superpoisi rolli ilmtingimata Wellingit, kelle kena välimus ja lumivalged hambad toetasid noore supermani puhast imagot. Vahest pelgas Tom ühe-rolli-näitleja needust?
"Tean tegevat kõike sadaprotsendiliselt, midagi enamat ma ei suuda anda. Kui inimesed näevad mind Supermanina, pean seda märgiks hästi tehtud tööst ja siis tean olevat õigel teel. Minus on aga teisigi jooni ja usun, et inimesed mõistavad seda. Tom Welling ei ole ainult Clark Kent alias Superman."
Supermenukas sarjas osalemine on muidugi tore, kuid see seab näitlejale ka teatud paineid.
Los Angelese saginast eemal asetsev võttepaik tuli asjale muidugi kasuks, aga sellest üksi oli vähe. "Supermanist on kõigil pea ühesugune ettekujutus. See omakorda lihtsustab rolli sisseelamist."
Supermani on harjutud nägema suure S-tähega kostüümis taeva avarustes ringi lendava ülimehena, kuid sarjas keskendutakse muule kui spetsefektidele.
""Smallville'is" koondutakse enamjaolt teismeliste argiprobleemidele, kuid mõistagi on selleski efekte, mis aitavad minu kangelase imepäraseid võimeid demonstreerida, ent see on vaid osa tema isikust ja sü˛eest, mitte eesmärk," on Tom intervjuudes sagedasti rõhutanud.
Nõnda siis see on - oled sa supermees või mitte, kuid koolis tuleb sul käia ja jagu saada samadest asjadest, mille kallal teisedki noored vaeva näevad.
"Sarjas on olulisel kohal küsimus mõistetud saamisest, enese leidmisest ja muudest suurtest küsimustest, nagu "miks me oleme siin"," selgitab Tom sarja ideoloogiat.
Võttepäevad kestsid sageli 14 tundi, kuid nädalalõpud veedeti sõprade seltsis. Vabal ajal harrastab Tom sportlikku tegevust, ennekõike pesapalli.
"Paraku keelasid sarja produtsendid mul pesapalli mängimise, kuna kartsid, et võiksin endale viga teha..."
Menu kasvades on Tom Wellingi argipäev nüüd muidugi sootuks teistsugune kui see oli enne. Ameerikas ei saa ükski kuulsus unustada oma ametit, sest ikka leidub mõni inimene, kes ta ära tunneb.
"Minu elu on tõega muutunud ja enim paistab see silma kutsekaartide hulgast. Vancouveris olles ei pääse ma siiski kõikidele kassiristsetele ja hea seegi. Reaalsusetaju ei kipu siis kaduma. Kuulsusega on kaasnenud nii mõndagi. Näiteks on päris kummaline ja samas hiilgama vahva saada kirju inimestelt, keda üldse ei tunne!"
Kurvastuseks paljudele naisfännidele on Tomi kauaaegne sõbratar ja praegune abikaasa Jamie noormehe "peigmeheturult" ära viinud.
"Mul on mingil määral kogemusi naistega, siiski mitte liiga palju. "Süütuse" kaotasin ma 17aastaselt ja Jamie'ga kohtusin, kui olin 21. Igaüks võib ise arvutada, palju sinna vahele mahub. Armastan naisi, kuid ma olen juba leidnud selle õige!"

Ivar Kümnik

Lorenzo Lamas - tagasi seebimaailmas

Nimi: Lorenzo y de Santos Lamas
Sündinud: 20. jaanuar1958 Santa Monica, California
Vanemad: Fernando Lamas ja Arlene Dahl
Pikkus: 188 cm
Päritolu: tänu emale on temas ka norra verd
Eksnaised: Victoria Hilbert (1981-1982), Michelle Smith (1983-1985) - 2 last, Kathleen Kinmont (1985-1993), Shauna Sand Lamas (1996-2002), 3 last.
Ekskallimad: Jennifer O'Neill, Amy Kallenger, Tahnee Welch, Robin Greer, Daphne Ashbrook jt
Praegune abikaasa: Barbara Moore, modell ja näitlejatar (2004-?)
Lapsed: teise naise, Michelle Smithiga on tal poeg Alvaro Joshua (1983) ja tütar Shayne (1985); Shauna Sandiga kolm tütart - Alexandra Lynne (1997), Victoria (1999) ja Isabella Lorenza (2001). Tema poeg Alvaro Joshua tegutseb nüüd modelli ja näitlejana (esines sarjas "American Family" (2002)
Laul "Fools Like Me", mida ta esitas filmis "Body Rock" (1984), jõudis Billboard Hot 100 Singles-tabelisse 85. kohale.
Omab äripiloodi pabereid
On reklaaminud rõivaid, kosmeetikat, aluspesu, sõidukeid. Tegeleb heategevusega. Kogub raha ja vahendeid laste elundidoonorlusega tegeleva firmale.
Lemmik...
...film: "Kadunud laeka jahil"
...näitleja: Clint Eastwood
...näitlejatar: Jessica Lange
...TV show: NFL "Superbowl" (ameerika jalgpall)
... meloodia: "Stairway to Heaven" (muusikalist "Grease")
...sportlik tegevus: Iaido (jaapani võitlustehnika mõõkadega)
...vaba aja veetmine: motikal kihutamine
...autod: Ferrari Testarossa ja Ford Cobra (tal on need ka olemas, peale selle omab ka Hummerit, millega vuras ringi sarjas "Renegade")
...ajalooline isik: Abraham Lincoln
Elumoto: "Man is evaluated by his honour, his body by work and deeds by his childrens."

Lorenzo Lamas sündis filmilegendi Fernando Lamase ja astroloogist näitlejatari Arlene Dahli peres. Lorenzo isa esines omal ajal koos Jane Wymaniga (Lorenzo hilisem partner seriaalis "Falcon Crest") menukas teleshows. "Sündisin just sel päeval, kui mu isa ja Jane pidid programmi salvestama. Isa tormas aga haiglasse ning Jane ei andestanud talle pikka aega saate katkestust ega ka mulle kui "pahanduse" tekitajale. Alles hilisem koostöö telesarjas lepitas mind selle kange ja võimuka naisega," meenutas Lorenzo.
Koolipõlves oli tulevane suur naistelemmik klassi kõige paksem poiss. "Tundsin söömisest suurt mõnu. Liigsetest kilodest vabanesin alles 15-16-aastaselt, mil tegin endale selgeks, et toit pole siin ilmas peamine. Elule tuli sisu ja mõte leida."
"Isa lasi mul kasvada ja areneda omas rütmis, nii et ma olin juba lapsena üsna sõltumatu. Vanemad võisid mu üle uhkust tunda, kuna ma ei küsinud neilt pennigi," meenutas Lamas, kes teenis endale ise taskuraha.
Nooruses tegeles Lorenzo innukalt ujumise ja karatega; käesolevaks ajaks on tal käpas veel teisedki idamaised võitlusviisid. "Olin ujumismeeskonna liige ja treenisin kogu vaba aja. Karate on hea enesedistsipliini arendamise viis."
Kui poisi vanemad lahku läksid (ta oli siis 13), ei tahtnud ta kummagi juurde elama jääda. Et ühte või teist mitte solvata, nõustus ta minema Admiral Farragut Academy internaatkooli. Muuseas, isa abiellus hiljem Hollywoodi "veeprintsessi" Esther Williamsiga, ema oli aga abielus vähemalt viis korda, üks abikaasadest oli kunagi Tarzanina ja hiljem Old Shatterhandina tuntud Lex Barker. "Kodus olid kogu aeg uued inimesed: teenijad, koristajad ja ema uued mehed. Ma ei tundnud neist ühtegi korralikult." Lorenzol on kolm poolõde ja neli poolvenda.
Kõigiga saab ta kenasti läbi ja kohtub nendega nii tihti kui võimalik.
Lorenzo astus Santa Monica kolledzisse veterinaariat õppima, soovuga ta iga hinna eest loomatohtriks saada. Kuid talle ei olnud meeltmööda, et selleks tuli seitse aastat õppida. Siis ilmuski Lorenzo ellu näitlemine, mis noormehe esialgsed plaanid segi ajas. Õieti tegi Lorenzo oma näitlejadebüüdi juba 11-aastaselt kinofilmis "100 vintpüssi", milles tema isal oli keskne roll. Vanemate poolt julgustatuna alustas ta õpinguid Tony Barri juhitud Film Actor's Workshopis, mille õppemakse tasus juhutöödest (hamburgeribaari kelner, õlletehase valvur, parkimisplatsi abitööline jne) saadud rahaga. "Ma ei põlga ega halvusta ühtegi tööd. Igasugune töö on omamoodi väärikas," kinnitas Lamas, kes praegugi rabab meelsasti 70 tundi nädalas, mõistagi mitte enam juhutöödel!
Staarielu ihanud Lorenzo alustas oma karjääri õige tagasihoidlikult, tormates vahelduva eduga ühelt proovivõttelt teisele. Tal õnnestus saada väikene osa telesarjas "Switch", paraku sari ei kestnud kaua ja Lorenzol tuli jälle rolle jahtima hakata. Tollaseks probleemiks, miks teda ei tahetud palgata, oli noormehe liiga lihaseline välimus. Viimaks tõi just füüsiline vorm talle esimese suurema osa menumuusikalis "Grease", milles ta Sandy "varukavaleri", sportlikku Tom Chisumit kehastas. Roll ei teinud temast küll John Travolta-sugust superstaari, kuid vähemalt üks tema unistustest täitus: vaevalt pool aastat näitlejana leiba teeninud uustulnuk sai mängida koos hurmava Olivia Newton-Johniga. Produtsentide meelest meenutas Lorenzo liialt filmi peaosalist ning seetõttu tuli tal oma tumedad juuksed blondeerida. "Ma võinuks oma juukseid värvida kasvõi roheliseks või kärtspunaseks, nii väga tahtsin seda rolli," kommenteeris Lamas hiljem.
Järgnenud mõõnaperioodil innustus Lamas taekwondost ja karatest. Saledamana äratas ta uue seebiseriaali tootjate tähelepanu. Kolmeaastane vaev ja viletsus oli möödas, kui noormeest kutsuti sarja "Falcon Crest", milles ta üheksa aastat järjest ja sarja kõigis 227 seerias kehastas veiniistanduseklanni intrigandist hurmurit Lance Cumsoni. Lorenzo nautis Lance'ina olemist, sai ta ju pea igas seerias poosetada uue kaunitariga. Tegelikkus ja fiktsioon segunesid. Juba sarja esimesel hooajal naitus ta endast 12 aastat vanema modelli Victoria Hilbertiga, kellega elas koos vaid paar aastat. Siis kurameeris ta mõnda aega näitlejatari Ana Aliciaga, kes sarjas mängis. Lorenzo järgmiseks vallutuseks oli stuudio pressisekretär Michelle Smith, kellega abiellus samal päeval, kui sotid Victoriaga olid lõplikult klaaritud. Uus abielu tõi juurde uue probleemi - narkootikumid.
"Tarbisime hullumoodi kokaiini. Olime täiesti põhjas. Kulutasin uimastite peale oma 500 taala nädalas ja olin pilves suurema osa ajast," paljastas Lamas. 1985. aastal lahutas ta end Michelle'ist, kes jõudis Lorenzole sünnitada kaks last. Samal aastal sattus ta eluohtlikusse avariisse. Uus sõbratar, näitlejatar Robin Greer aitas meest uimastihullusest vabaneda, naiste järele oli too aga endiselt pöörane.
Muuhulgas väitis näitlejatar Daphne Ashbrook, et Lamas on tema lapse isa. Suurt skandaali suudeti siiski vältida.
1989. aastal abiellus Lorenzo noore Kathleen Kinmontiga, keda tutvutas talle tema "Falcon Cresti" "ema" Abby Dalton, tegelikus elus Kathleeni ema. Kathleen mängis hiljem naispeaosa Lamase produtseeritud sarjas "Renegade". Tolles seriaalis külalisena esinenud Playboy modell Shauna Sand ajas Lamase pea segi esimesel kohtumisel ning mees otsustas kohemaid end Kathleenist lahutada. Pool aastat hiljem abiellus Lamas Sandiga.
Sandi ja Lamase abielu peeti kuus ja pool aastat üheks liigutavamaks terves Hollywoodis. Prinkis rindade ja seksika suuga sale blondiin oli oma macho-abikaasale kinkinud kolm kaunist tütrekest ja Lorenzo ise poseeris ajakirjadele meelsamini lutipudelite ja mähkmetepuntraga, kui püstolite või uute automarkidega.
Nii mõjuski nende lahutuseprotsess kui välk selgest taevast. Abikaasade ametlikud avaldused olnuks aga väärt, et nende põhjal teha saadet "Aasta kurioosumid". Lorenzo väitis, et Shauna peksnud teda mitmel korral nende laste nähes ja sellega seoses olevat end täielikult diskrediteerinud ema ja naisena. Sel ettekäändel püüdis ta Shaunalt vanemlikud õigused ära võtta, peale selle keelata tal eksmehele läheneda (arestiähvardusega!) ja mingist varajagamisest ei tahtnud mees kuuldagi. Shauna omalt poolt teatas, et mees sundinud teda pere eelarve suurendamise nimel tegelema striptiisi ja prostitutsiooniga. Pole teada, millega täpsemalt kaklejast naise ja amatöörist sutenööri vägikaikavedu lõppes, vähemalt praeguseks on nad juba lahutatud ja Lorenzol kodus juba uus naine, järjekorras viies.
"Falcon Cresti" järel lõi Lamas oma produtsendifirma, mis tootis peamiselt kaabeltelevisioonile mõeldud ohtralt võitluskunsti-stseenidega pikitud actioneid ja thrillereid tema endaga peaosas.
1991. aastal lõi ta oma "Ride for Life" heategevusliku motoralli, mis iga aasta kogub raha organisatsioonile "World Children's Transplant Fund".
Liitumine "Vaprate ja ilusatega" oli näitleja sõnutsi tema ammune unistus. "Ma lausa ootasin midagi sellist. See oli kui mingi imeline kokkusattumus! Olin tüdinenud juba actionitest ja indie-filmidest, mille järgi mind peamiselt tuntakse, ning kui mulle pakkumine tehti, oli see minu jaoks suurepärane võimalus.Tahtsin juba ammu proovida mängida suurepärast karakterit. Samas toob see mind tagasi nendesse aegadesse, mil ma näitlemisega üleüldse algust tegin. See on tõeline näitekunst, karakteri loomine ja arendamine, mis mitte mingil juhul ei sõltu juhtmetest, kaskadöritrikkidest või plahvatustest. Hector Ramirez on õilis, vastutustundeline inimene, kes püüab toime tulla üksikisa rolliga, võin end temaga täielikult samastuda. Olen kuue lapse isa, usun, et olen üles kasvatanud toredad lapsed. Vanim on praegu kahekümne ringis, ta on mu ainus poeg, ja ta alustas hiljaaegu samuti näitlejakarjääri. Tal läheb õige kenasti, ning ma olen ta üle väga uhke. Just sellepärast meeldib mulletegelaskuju, keda ma "Vaprates..." mängin, et ta tõesti hoolib oma tütre elust."
Lorenzo ei jää kunagi lootma teiste peale, vaid püüab ise oma probleeme lahendada. "Ma ei taha kedagi oma muredega vaevata ega anda lähedastele põhjust minu pärast unetuid öid veeta. Kui asi on tõsine, valin kellegi võimalikult tugeva loomusega isiku, kelle poole pöörduda. Jumaldan hingelist jõudu."
Kui Lorenzolt küsiti kord tema mineviku kohta, ta vastas: "Sündisin kuldlusikas suus, kuid ma ajasin selle kõveraks ja viskasin minema." Tema elufilosoofia on: mäletan eilset, mõtlen tulevikust, elan praegu.

Ivar Kümnik