Mickey Rourke - igavene riiukukk

Sellest on nüüd hea hulk aega möödas, kui Mickey Rourke tõeline kassatäht oli. Kuid mees näeb omamoodi naljakatki poolt selles, et teda vahel tänavail ära ei tunta. Kord seisis ta ühe kaupluse vitriini ees, kui lähenes keegi küsiva näoga naisterahvas. Püüdes meest kuidagi identifitseerida, võttis naine julguse kokku ning päris: "Andestust, kas te olete kah mingi kuulsus?" - "Jah, ma olen pornostaar!" vaimutses Rourke, mille peale kahvatuks tõmbunud naine rutuga minekut tegi.

Ta on mitteusaldusväärne uljaspea ja tunnete kuritahtlik süütaja. Murdes naisi nagu lilleõisi, laseb ta neil igatsusest õhata ja viskab nad siis prügiämbrisse. Nii iseloomustati kord Hollywoodi "väga paha poissi" Mickey Rourke'i. Veel on öeldud, et Rourke on mees, kes pidevalt klaarib oma arveid ning jagab hoope paremale-vasakule. Nii ekraanil kui elus.
Mitmeid tõuse ja langusi kogenud Mickey Rourke on samasugune terava keelega mässuline, nagu olid omal ajal Marlon Brando või George C. Scott. Ka Rourke ei hinda eriti kõrgelt filmilinna süsteemi ega seal ülespoputatud võltstähti. Oma tuliste arvamusavaldustega on mees paljusid filmiinimesi südamepõhjani vihastanud. Ehk just seetõttu tüdineski ta näitlemisest ja astus poksiringi, mis oli teda meelitanud juba teismeeas.
"Ma pean poksima, et end jälle mehena tunda. Näitlemisega võib mehelikkus kaduda. Hollywoodis lasevad inimesed rolli saamiseks endale näkku sülitada. Seal on mehed, kel on justkui munad maha võetud," urises Rourke, kes põlgab nii seltskonda kui kolleege, kes oma selgroogu väänata lasevad.
Rourke ei ole kunagi soovinud mängida nii-öelda kindla edu peale. Nii keeldus ta omal ajal filmide "Top Gun" ja "Beverly Hills Cop" peaosadest, ehkki need tõotasid suurt menu ja raha. Tal ei tulnud mõttessegi, et võiks sisse elada nii ajuvabadesse rollidesse. Iial pole ta tahtnud end filmiäri ümber keerleva sära sees soojendada. Tähehiilguse asemel õhkub temast senini tänavakraakleja karismat.
Mickey Rourke (õieti Philip Andre Rourke) sündis 16. septembril 1956. aastal New Yorgi osariigis Schenectady linnakeses. Isa jättis perekonna maha, ema kolis koos pojaga Miamisse Floridas. Sealses miljöös lõi Mickey läbi ainult tänu rusikatele. Innustunud poksimisest, asus ta trenni tegema. Kui talle sai selgeks, et hoolimata osavusest ja tahtest temast tõelist profipoksijat ei saa, andis ta järele ning hakkas otsima uut sihti oma elus. 21aastasena naases ta New Yorki ning asus õppima kuulsas Actors Studios. Õpingute ajal hankis noormees raha juhutöödega - oli kelner, postipoiss, bordelli väljaviskaja jne. Nelja-aastane kursus ja Broadway teatrite lavad vormisid Rourke'ist näitleja, kes mingilgi moel ei vastanud Hollywoodi standarditele.
Nagu kõik noored näitlejad, alustas temagi oma karjääri televisioonis. Pärast debüüti psühhothrilleris "Linn hirmu all" (1980) tulid juba episoodilised rollid tuntud re˛issööride kinofilmides: Michael Cimino "Taevaväravates" (1980) ja Laurence Kasdani "Kehakuumuses" (1981). Neile järgnesid suurepärased osatäitmised Barry Levinsoni debüütfilmis "Einebaar" (1982), Francis Ford Coppola "Kakluskalas" (1983) ja Nicolas Roegi "Eurekas" (1981). Üks paremaid rolle Rourke'i loomingu algperioodil on kahtlemata Chinatowni "kollast maffiat" likvideerida püüdev Vietnami sõja veteran Stanley White Michael Cimino linateoses "Draakoni aasta" (1985). Perverssevõitu, kuid erootiliselt kütkestava börsihai roll Adrian Lyne'i kõmufilmis "9 1/2 nädalat" (1986) tegi Rourke'ist tippstaari ja naiste lemmiku. Samal ajal, kui naised Mickey järele õhkama jäid, esitas ta allakäinud kirjanikku Bukowskit Barber Schroederi draamas "Baarikärblane" (1987), tõestades, et temas on annet teistsugusekski ampluaaks. Rolli ette valmistades keeldus ta aga kohtumast filmitegelase prototüübiga, kuna ei sallivat inimesi, kes end nii algelisel moel hävitavad.
Efektsed olid ka Rourke'i osatäitmised Alan Parkeri sünges allegoorias "Ingli süda" (1987) ja Mike Hodgesi "Surmapalves" (1987). Enne viimase filmi võtteid veetis näitleja neli kuud Belfasti vägivallast ja meelehärmist kobrutavail tänavail ning õppis kõnelema kohaliku dialektiga. Siis tuli kutse itaalia re˛issöörilt Liliana Cavanilt, kelle linatöös "Franciscus" (1988) kehastas ta väljapaistvat usufilosoofi Franciscus Assisit, kes noorena armastas palju prassida, ent kellest hiljem sai täelik askeet. "Te ei kujuta ette, kui väga ma tahaksin elada nii, nagu elas Franciscus. Olen alati olnud usklik, kuigi ma kirikus ei käi. Ma pole nii tugev," tunnistas Rourke.
Michael Seresini "Homeboy" (1988) stsenaarium pärines filmitähelt endalt, kes kasutas selles loos nii mõndagi elus kogetust. Filmis tegi kaasa ka tolleks ajaks juba eksnaine Debra Feuer.
"Metsorhidee" (1990) võtetel võlus Mickey ära oma filmipartneri Carre Otise, kellest peagi sai ta uus elukaaslane. Kuuldavasti on nad tänaseni koos, ehkki on aeg-ajalt maha pidanud tõelisi lahinguid, milles paaril korral on appi võtud isegi kööginuge ja püstoleid.
Ebaõnnestunud katse järel imid˛it muuta (Rourke põhjendas tagantjärele oma osalemist filmis "Harley Davidson ja Marlboro-mees" (1991) sellega, et tal oli maja ehitamiseks kiiresti raha vaja), jättis mees näitlemise ning hakkas hinges mässavat viha ja raevu Hollywoodi vastu leevendama poksiringis. Varasematel kordadel oli ta "abi" otsinud lihtsalt joomisest ja närvikliinikutest. "Poksimine on minu teraapia," kuulutas ta. Nelja-aastane poksikarjäär tõi talle 9 võitu, 2 viiki, hulk murtud roideid ja kergemaid-raskemaid traumasid.
1994.aasta mais avas Rourke Miami moekas South Beachi rajoonis oma pizzabaari "Mickey's". Seestpoolt on asutus dekoreeritud liivakottide ja kõiksugu poksiringiatribuutikaga, mis avaldab silmnähtavat mõju külastajate sotsiaalsele kihistusele - lipsukandjaid käib seal vähe.
Veidi aega veel niisama olesklenud, naasis Rourke suurte poiste ringi. Comeback algas üsna kenasti, sest kriitikud olid näitleja mängitud libeda advokaadi rollist Francis Ford Coppola filmis "Vihmameister" (1997, John Grishami kohtusaali-romaani järgi) suures vaimustuses. Vahepealsed tobedused, nagu "9 1/2 nädala" järjena mõeldud "Armastus Pariisis" (1997, re˛issöör Anne Goursaud) või rodu B-klassi actioneid, on ehk nüüdsest minevik. Tänavusel Cannes'i festivalil üllatas ta vaatajaid rolliga koomiksilaadses filmis "Patu linn".

Mickey armastab poksi ja põlgab Hollywoodi klantsi. Poksisaalis klohmib ta oma pea iga päev sellest puhtaks. "See viha, mida ma hinges kannan. See sõda, mis juba aastaid minus mässab," nõnda väljendas ta end mõne aasta eest. Praeguseks on Rourke alustanud uut karjääri põlatud filmilinnas. Ning ta ei hooli sellest aga mitte kuraditki, kui tema uus tähelend taas lühikeseks jääma peaks.

Rourke olevat murest murtud mees, kuna ta ei saa lapsi. Mees süüdistab oma võimetuses poksimist, kuid ei täpsusta, kas ta on tõepoolest viljatu või puudub tal lihtsalt hakkamist lapsi teha.

Ivar Kümnik