Jane Fonda

Fonda on perekonnanimi, mis äratab tähelepanu, võib tagada kuulsuse ja edu, samas aga kohustab paljuks. Henry Fonda (1905-1982) oli Hollywoodi hiilgeaja populaarseim meesnäitleja, tema poeg Peter (1939) legendaarse road-movie "Easy Rider" täht, kes end hiljem ka võimeka re˛issöörina demonstreeris, ent praeguseks ajaks rambivalgusest peaaegu taandunud. Viimase tütar Bridget (1964) jätkab peretraditsioone, ehkki pole oma kuulsa tädi Jane'i tasemele (veel) jõudnud.
Jane Fondast võib kirjutada mitmeti. Ta on olnud auhinnatud näitleja, poliitiline aktivist, rahvusvaheline seksisümbol, aeroobika ristiema, kulinaariateemalise raamatu autor, naisõiguslane. Viimastel aastatel oli tema põhikohuseks olla vaid meediamoguli Ted Turneri abikaasa ja... piisonikasvataja. Filmides Jane ei mänginud. Põhjus tundub üllatavana, kui pidada silmas tema feministlikku minevikku: "Ted ei ole mees, keda jäetakse koju, kui mina võtteplatsile lähen."
Enne Turneriga abiellumist teatas ta, et jätab pere nimel alatiseks näitlemise ja staarisära. Kuid saatus mängib tihti meie elus vingerpussi. Seetõttu, lahutades neli aastat tagasi oma miljardärist abikaasast ning leidmata täit rahuldust piibliuurimisest, võitlusest teismeealiste raseduste vastu ja raamatute kirjutamisest, otsustas Jane lõpuks naaseda kinoekraanile.
21. detsembril 1937. aastal New Yorgis sündinud Jane Seymour Fonda ei tundnud puudust millestki peale perekonnaõnne. Isa oli harva kodus, nõrganärvilist ema Francest veeti ühest kliinikust teise. Kui Jane oli 12aastane, sooritas ema enesetapu. Teismelise neiu suhe isaga muutus keeruliseks ja hirmusegaseks. "Kartsin isa kohutavalt ning püüdsin mitte teha asju, mida ta heaks ei kiida. Tahtsin nii väga, et ta minuga rahule jääks. Meil vennaga tuli elada perfektsionistist isa kehtestatud normide järgi."
Plikapõlves oli Jane enda meelest kohmakas, priske ja õudselt tagasihoidlik. Jumalast hüljatuna - nagu ta end nimetas - püüdis tüdruk leida lohutust söömises, millest tekkis pikaks ajaks lausa hullus. Jane on hiljem tunnistanud, et proovis omal ajal rohkesti ravimeid hoidmaks söögihimu ja kehakaalu normis ning kestmaks üleväsimust ja unepuudust. Hiljem leidis ta tablettidele alternatiivi tantsimise näol. Veelgi hiljem tuli juba aeroobika.
Eakaaslaste seas tundis Jane end alati liigsena. Et mingilgi moel sõpru leida, hakkas ta igasuguseid lugusid välja nuputama, et end teiste silmis huvitavamaks teha. "Kooli popimal tüdrukul Sally Jonesil oli oma hobune ja kõik pidasid teda meisterratsutajaks ning põnevaks isikuks. Nii mõtlesin minagi välja loo oma olematust hobusest. Seejärel ei julgenud ma kedagi külla kutsuda. Kartsin, et äkki tahetakse mu hobust näha. Oma valede pärast tuli mul tihti kannatada."
Kui hiljem erakolled˛is, kus Jane ilma erilise innu ja eduta õppis, muutusid kallistused ja julgemad sorti embamised omaette "väärtuseks", üllatas ta kaaslasi järjekordsete lugudega, nagu oleks ta poistega flirtides palju kaugemale läinud...
Järgnesid rahutud Pariisi-aastad noorte kunstiinimeste seas, pisut maalikunstiõpinguid ja populaarsete öölokaalide külastamist. Peagi tõi isa üleannetu tütre tagasi Ameerikasse. Oma näitlejadebüüdi tegi Jane isa kõrval Omaha näiteringis, hiljem mängisid nad koos vaid filmis "Kuldse tiigi ääres" (1981), mis tõi Henry Fondale tema ainsa Oscari.
Seejärel asus Jane õppima kuulsas Actor's Studio's Lee Strasbergi juhendusel. Kaamera ees alustas Jane esialgu modellina. Tema fotod ilmusid prestii˛ikate ajakirjade (Vogue, Esquire jne.) esikaantel. 1959. aastal toimus üheaegselt Jane Fonda lava- ja ekraanidebüüt, mõlemal juhul oli lavastajaks perekonnatuttav Joshua Logan. Abielludes prantsuse re˛issööri Roger Vadimiga, mängis Fonda mitmetes tema filmides, millest erootiline ulmekomöödia "Barbarella" (1968) tegi tast rahvusvahelise sekspommi. Oma põlvkonna tunnustatuimaks naisnäitlejaks tõusis Jane Fonda peaosadega filmides "Cat Ballou" (1965), "Äraaetud hobused lastakse ju maha" (1969), "Klute" (1971) ja "Kojutulek" (1978). Kahe viimase eest pälvis ta parima naispeaosa-Oscarid.
1970. aastate alguses kasvas Jane Fonda poliitiline aktiivsus. Ta reisis Vietnamisse ja õhutas ameeriklasi pommitamisi lõpetama. Tema radikaalsed võtted ja president Nixoni vastane kampaania olid teatud ringkondades nii tugev, et näitlejatar sattus mitmeks aastaks põlu alla. Alles sõja lõpp ja Watergate'i afäär muutsid ühiskondlikku situatsiooni tema kasuks, et ta sai taas oma loometegevust jätkata.
Jane lõi filmifirma, mis peamiselt produtseeris tema enda flme ("Hiina sündroom", 1979; Vana gringo", 1988 jt.). Kaasstsenaristi ja produtsendina osales Jane ka dokfilmide "F.T.A" ja "Tutvumine vaenlasega" valmimisel.
1980. aastate lõpul ei toiminud Fonda nimi enam kassamagnetina. Nooremad, eelkõige Meryl Streep ja Jessica Lange, olid tema koha hõivanud. Nii alustas Jane aeroobika-äriga (videod, õppeprospektid, raamatud). Samal ajal lõppes ka tema teine abielu poliitiku Tom Haydeniga. Tänu (väidetavate) iluoppidele ja noortele kavaleridele (nende seas Rob Lowe ja Jimmy Smits) sattus Jane aeg-ajalt kõmukroonikasse ning pääses ka kinoekraanile. Jane Fonda viimaseks filmiks jäi melodraama "Stanley ja Iris" (1990), milles tema partneriks oli Robert DeNiro. Näitlemisest loobununa nautis ta meeleldi koduperenaise rolli, ning tema vaated olid varasemaga võrreldes palju liberaalsemad. Nendes muutustes mängis oma osa tema tollase abikaasa Ted Turneri varandus ja positsioon. Kuid mässuline naine ei tahtnud igavesti jääda oma mehe varju...
Maikuus jõudis ekraanidele Robert Luketici romantiline komöödia "Monster-in-Law", milles täiesti uues ampluaas astub üles 15 aastat filmimaailmast eemal olnud Jane Fonda. Viola Fieldsi-nimelist hullu ämmamammat kehastava legendaarse staari partneriteks selles filmis on Michael Vartan ("Alias") poja ning Jennifer Lopez minia rollides. USA esilinastusele järgnenud nädalalõpul tõusis see vaadatuimaks filmiks, teenides 24 miljonit dollarit.
Veelgi rohkem üllatas miljoneid austajaid aga näitlejatari autobiograafia "My Life So Far" ilmumine. Selles lubas Jane paljastada oma tormilise eraelu kõik saladused!
Ehkki tema armukesteks on aastate jooksul olnud jalgpallur, juuksur, näitleja, poliitik jne, avameelitseb ta raamatus peamiselt kolme seadusliku abikaasaga veedetud perioodidest. Oma esimesest mehest, Roger Vadimist, on Jane juba varemgi küllaldaselt õuduslugusid rääkinud. Vene päritoluga prantsuse filmire˛issöör, kes pisut varem tegi kuulsaks Brigitte Bardot' ja Catherine Deneuve'i, abiellus Fondaga 1965. aastal. Jane mängis tema neljas filmis ja temastki sai Vadimi soovide kohaselt uus seksisümbol. Neil sündis tütar Vanessa. Kuid abielu see enam ei päästnud. Juba tollal räägiti, et tähepaari kodus korraldati regulaarselt seksiorgiaid. Alles kolmkümmend aastat hiljem kinnitas Jane nende juttude õigsust. Filmistaar pihtis ajakirjanikele, et Roger sundis teda pidevalt tegelema grupiseksiga tema ja juhuslike tüdrukutega, sageli tänavalt üleskorjatud prostituutidega ning alandas võrdlustega (mitte Jane'i kasuks) eelmiste naistega. Nad lahutasid 1973. aasta jaanuaris.
Mõningaid pikantseid seiku on nüüdseks teada ka Fonda abielust Turneriga. Saatus sidus neid 1991. aastal. Meediamagnaat, suurima teleagentuuri CNN omanik Turner hellitas oma naist esimestel aastatel avalikult. Näiteks kinkis ta sünnipäevaks 10 miljonit dollarit, millega Jane avas oma heategevusliku fondi. Jane omakorda demonstreeris, et on armsama nimel võimeline mitte ainult loobuma filmikarjäärist, vaid ka hakkama loomakasvatajaks. Nende Montanas paiknevas hiiglasuures rantšos kasvatas ja aretas Jane koos mehega piisoneid. Sõbrad ja tuttavad imestasid: kuidas saavad koos elada ja olla õnnelikud niivõrd erinevad inimesed, sest Fonda on ju loomult mässaja, revolutsionäär, Turner aga kondijuurteni konservaator! Tõsiste lahkhelide tekkides 2000. aasta jaanuaris kolis paar lahku, kuid lubas oma abielu kallal veel tööd teha. Fonda märkis, et on abikaasaga saavutanud kokkuleppe, mis lahendab kõik nendevahelised küsimused, ehkki tunneb, et nende abielu on "pöördumatult purunenud" ning"taasühinemiseks lootust ei ole".
Ühes intervjuus rääkis Fonda, et otsuse lahutada tõi kaasa tema kristlusse pöördumine. Turner vastas ajakirjanike küsimustele lahutuse põhjuste kohta delikaatselt: "Ma olen alati olnud ateist ning seetõttu ei suutnud ma leppida Jane'i hullumeelsest vaimustusest kristlusest, mida pean luuserite religiooniks." Hiljem, kui eks-naine hakkas andma avameelseid intervjuusid, rääkides muuhulgas mehe arvukatest truudusemurdmistest ja viimasest tormilisest armuafäärist kunstnikuproua Frederique D'Argoniga, tunnistas miljardär: "Jane tahtis minust teha pühakut, aga mina olen vaid tavaline patune!"
Fonda sõnul on Turner ahne mees, kes ei mõista armastust: "Ta vajab inimest, kes oleks kogu aeg tema kõrval. Ta arvab, et see on armastus. See pole armastus vaid lapsehoidmine." 2000. aasta maikuuks oli abielu ametlikult lahutatud.
Enne Turnerit ja peale Vadimi oli Jane Fonda abikaasaks 17 aastat poliitik Tom Hayden, kellega tal on poeg Troy. Tol perioodil pühendus Jane tõsiselt võitlusele rahu nimel, esines kõnedega Vietnami sõja vastu ning mängis oma karjääri kõige paremad rollid. Midagi intrigeerivat tema elus tollal justkui ei toimunud. Perekonnaelu kulges vaikselt, rahulikult, andmata mingeid põhjuseid kuulujuttudeks. Võimalik, et Jane hoidis lihtsalt keelt hammaste taga, aga nüüd on ta otsustanud paljastada mõned seigad ka sellest abielust. Nii või teisiti, hiljutisel promo-turneel, mis oli seotud nii tema come-back-filmiga kui autobiograafia ilmumisega, lubas Fonda tõelist sensatsiooni...
Peale turneed käis Jane niudeluu operatsioonil. Maikuus astus ta publiku ette uuenenud kujul: kaunimana, kui kunagi varem, ning valmina uuteks elukäänakuteks.
"Saatus on mulle alati üllatusi valmistanud - need olid uued tunded, uued asjaolud.. Senikaua, kuni ma pole kaotanud soovi ja võimalust muutuda, arvan ma, et mul on veel kõik ees!"
Copyright © 2005 Ivar Kümnik

Julie Andrews

Andeka lapsena, kellele oli looduse poolt antud hämmastav lauluhääl, debüteeris Julie Andrews varakult inglise vodevillilavadel, enne kui temast sai tõeline staar Broadway muusikalis "Minu veetlev leedi". Tervele maailmale on ta aga siiani armastatud ja tuntud eeskätt kui elurõõmus guvernant kapten von Trappi seitsmele lapsele läbi aegade menukas "Helisevas muusikas", mis märtsi algul pühitses oma 40ndat juubelit.
Julia Elizabeth Wells sündis 1. oktoobril 1935. aastal Walton-on-Thamesis Inglismaal. Nime sai ta oma kahe vanaema - Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi - järgi. Tema isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.
1939. aastal sai Barbara pianistikoha varietees, kus teiste artistide seas esines kauni tenorihäälega kanada laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse vodevillipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.
Julie uus isa hakkas tüdrukukesele õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppida. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud laarünks (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaaviga vokaal. Just Ted oli see, kes avastas, et tüdrukuke oma kauni häälega võiks kuulsaks saada tervel Inglismaal. Nii asuski üsna auahne ja musikaalne abielupaar Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa tirima. Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.
Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde Madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist kahest said head sõbrad ja just tänu Lilianile omandas Julie perfektse diktsiooni.
Teise Maailmasõja lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles ametlik (ja populaarseim) osa oma vanemate showprogrammis.
Raadios debüteeris Julie 1946. aastal, lauldes koos kasuisaga duette BBC meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight".
5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt Londoni Stage Door Canteen'is. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.
12aastasena sai tüdruk osa Val Parnelli revüüprogrammis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid aariaid nagu "Polonees" ooperist "Mignon". Tema etteasteid saatis säärane edu, et peagi kutsuti väike lauluime taaskord esinema kuninglikule perekonnale. 1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole Metro Goldwyn Mayer, ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen", ja ta esines edukalt nii lavadel ja raadioprogrammides. Kõikide lavastuste või showde pealkirju pole mõtet siia kirja panna - nimekiri tuleks liiga pikk!
Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "Cinderella". Kui ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953-1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie oli vastu, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi Julie ka teledebüüdi, mängides koos Bing Crosbyga Maxwell Andersoni "High Tor'i" muusikalises variandis.
Aasta sai otsa ning lõppesid ka "Boyfriendi" etendused, Julie oli naasmas kodumaale. Veel enne käis ta Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini juures proovilaule esitamas uue muusikali "Pipe Dream" jaoks. Rodgersile Julie meeldis ning too küsis, kas laulvale näitlejatarile on tehtud veel teisigi pakkumisi. Andrews vastas, et käis prooviesinemistel härrade Lerneri ja Loewe'i juures, kes on loomas muusikali Bernard Shaw' "Pygmalioni" ainetel. Richard oli hetke vait ja ütles siis: "Kui nad sind võtavad, ära neile ära ütle. Kui sa neilt rolli ei saa, on meilgi sinu jaoks tööd."
"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool Atlandi ookeani. Koknit purssivat lilleneiut Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni West Endis (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda.
"Mängisin Elizat väga kaua, vahel see oli lausa piin. Kaheksa etendust nädalas, ilma raadiomikrofonideta, nagu nüüd kombeks, laval olid vaid mõned püsimikrofonid. Sageli tekkis mul probleeme häälega - see tekitas mulle tõelist hirmu. Energiat jätkus mul küllalt, ent hääl... Keegi ei taha ju publikut petta, kõik tahavad olla värsked ja suurepärased ning anda oma parimat," meenutas Andrews.
Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga (Muuseas, pulmakleidi disainis tulevane abikaasa isiklikult!). Sündis tütar Emma Kate.
Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kange naistemehena tuntud Richard Burton, pakkus Walt Disney näitlejatarile esimese filmirolli.
"Walt tuli mind kulisside taha vaatama, et pakkuda mulle kuulata "Mary Poppinsi" muusikat ja näidata filmi jaoks tehtud story-boardi," meenutas Julie, kes oli veendunud, et ei sobi filmi. Walt meelitas teda, kutsus isegi koos endaga Disneylandi ning demonstreeris oma võlumaailma. "Võite arvata, mis tunne on koos härra Disneyga Disneylandis ringi kolada. Inimesed jäid seisma, kõik ahmisid õhku... Ta sõidutas meid Tonyga väikesel raudteel, ise energiliselt kõike seletades. Lõpuks temast täielikult võlutuna ma nõustusin."
Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega Broadwayl, võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.
"Võtted olid rasked, kuna see oli mu esimene kinofilm ning eriefektide tohutu hulk nõudis poole rohkem aega kui tavalise mängufilmi puhul. Minu kannatus pandi rängalt proovile ja tihti ootasin ma kolm-neli tundi, et siis lõpuks vaid üht stseeni filmida. Poole võtteajast veetsin ma igatsorti trosside otsas rippudes. Mõnikord liigutati ka tervet lava ühe triki tarvis."
Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli "Minu veetleva leedi" (1963) filmiversioonis.
"Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon - I.K.), mina oli tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud."
"Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas "Oscari" kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale aga... Julie Andrews imepärase Mary Poppinsi rolli eest. See oli justkui väike kättemaks.
Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie peaaegu üheaegselt kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller võttis näitlejatari oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "Helisevas muusikas" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.
"Oli raske teada siis, mida mõistan nüüd, et "Helisev muusika" oli suurepärane šanss, mille keegi kunagi üldse saada võib," nentis Julie.
Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. Agendid, advokaadid, produtsendid - kõik tahtsid osa saada sellest maagilisest puudutusest. Näitlejatar lausa uppus töösse.
Mõnede kolleegide mõtteid.
Lava- ja filmitäht Roddy McDowell: "Säärane menu eeldab jõudu olla valmis tagajärjedeks. Lõputu kummardamine võib olla tappev. Ühtäkki kõik määravad, mida tohib teha, mida mitte: peaasi, et imago rikutud ei saaks."
Koreograaf Michael Kidd: "Ta on väga südamlik, inimene, kellega on kerge suhelda. Kõik tahaksid emmata seda imearmast olevust, kes on erinev kui karm maailm meie ümber."
Ja Julie ise: "Arvan, et mu töö räägib enda eest. Tegin toreda filmi "Havaii" koos George Roy Hilliga, lõbusa "Moodsa Millie" jne, kuid ma ei mõistnud, ja kes olekski seda siis mõistnud, et suurim menu lööb inimesele märgi külge. Surmatunnini mäletatakse ikka inimese edukaimat tööd. Näiteks Clark Gable'i puhul kindlasti "Tuulest viiduid"."
1966. aastal mängis Julie koos Paul Newmaniga Alfred Hitchcocki spioonithrilleris "Rebitud eesriie". "Mind erutas väga mõte teha tööd koos Hitchiga. Ta oli mu vastu väga kena, kõneles palju ja muudkui õpetas. Ta selgitas mulle objektiivide erinevusi ja lubas kaamerasilmast piiluda, kuid ei andnud mingeid juhtnööre stsenaariumi ja rolli osas. Taipasin, et teda lõbustasid kõige enam roimad ja muu selline, mitte dialoogid ja armastusstseenid. Ta oli suur manipulaator. Kui Paul ja mina palusime luba proovida oma stseeni enne võtet, vastas ta alati: Mu lapsed, tehke, mida ise tahate."
Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.
"Kui ta vajas rohkem tuge, kui mina suutsin anda, üritasin eeskätt edeneda omas ametis. Ma ei tea, kuidas seda oleksingi saanud lahendada. Kui sulle äkki langeb sülle selline tohuvabohu, nagu meil, inimestega ikka juhtub nii. Lähedased inimesed elavad üle hirmsaid hetki. Me ei saanud hakkama," meenutas Walton.
"Kuid me oleme jäänud headeks sõpradeks," väidab Julie. "Tunneme teineteist läbi ja lõhki, praktiliselt lapsepõlvest peale. Elasime koos palju aastaid. Kahju ainult, et meie abielu koos ei püsinud."
Ebaõnn hakkas haarama ka Andrewsi uusi filme. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.
"Kui ma Julie'ga kohtusin, tundsin õige pea, et temas on veel palju kasutamata andeid. Seni oldi teda täielikult klassifitseeritud Mary Poppinsiks või Maria von Trappiks, ent järsk imid˛imuutus, mida me püüdsime ette võtta, ei tulnud kasuks ei filmidele ega talle endale," meenutas Edwards.
Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev show võitis 1973. aastal Montreux festivalil "Hõberoosi" auhinna, ometigi võeti seriaal programmist maha esimese hooaja järel. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.
Edukat comebacki tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja musta huumoriga vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta "Oscarile", kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta "Kuldgloobuse".
"Blake üllatab mind pidevalt, nii võtteplatsil kui argielus. Ta on mulle pakkunud alati erinevaid, isegi provokatiivseid rolle, nagu "S.O.B."-s, kus mul tuli esmakordselt paljastada oma rind."
Edwardsil oli kavatsus teha üht päris isiklikku, osalt autobiograafilist perefilmi. Ta mõtles kohe, et tore oleks selles näha enda sõpru ja lapsi ning muidugi oma naist. Melodraamas "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. 
Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. Kas mitte liiga palju õnnetusi üksteise otsa?
"Need olid täiesti erinevad rollid. Blake'i filmis pidin ma olema tugev naine, kes kurtmata võitleb oma haigusega ning on jätkuvalt oma perekonnale toeks. Kontšalovski linateoses, vastupidi, mässasin oma ülekohtuse saatuse vastu, plahvatasin ja karjusin. Blake kasutas tähtsa sõnumi edastamisel komöödiaimpulsse, sellal kui Andrei kasutas raevukaid sõnu - suure jõu ja võimuga, nii filmis kui stuudios."
Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.
"Mul on vaja, et re˛issöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."
Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks. "Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist - ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama - et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."
Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai "Hõbesüdame", Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval. Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.
Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest - muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".
Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."
See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja, mille siis koos heade semude Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga kohandas Broadway jaoks. Julie mängis taas naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik Broadway lavastuses oli veel see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton.
Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loom-nukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.
Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas ühines ta taas oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja Christopher Plummeriga, et mängida rolle Hallmark Television telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda. Hiljaaegu võisime Julie Andrewsi näha meiegi kinodes jooksnud komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda.

Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud. Käesoleval ajal on Juliel käsil autobiograafia kirjutamine. Hiljaaegu lasi ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".

Julie Andrwes on ema viiele täiskasvanud lapsele: tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna. Ja muidugi on Julie Andrews ka vanaema. Aga sellest me siinkohal ei räägi.......

Uudis! Julie Andrews naaseb jälle lavalaudadele. Andrews lõpetas oma lauljakarjääri peale 1997.aastal aset leidnud kurguoperatsiooni, mis nõrgendas tema kuulsat häält, kuid järgmise aasta kevadel astub ta üles Londonis, edastas Helsingin Sanomat. Andrews on lubanud kontserdil esitada hitte oma muusikalidest. Suurbritannias sündinud, kuid praegu USA-s elav Andrews pole Suurbritannias esinenud juba 20 aastat.

TÄHTSAMAID DAATUMEID JA FAKTE 1935 -2005
1.10.1935 - kell 6 hommikul sünnib Julia Elizabeth Wells, Edward ja Barbara Wellsi tütar.
23.10.1947 - Professionaalne debüüt muusikalises revüüs "Starlight Roof". Tükki esitatakse 649 korda!
1.11.1948 - Debüüt Londoni Palladiumis showprogrammis "Royal Command Variety Performance".
08.10.1949 - Julie teledebüüt BBC programmis "Radiolympia Showtime" koos Vera Lynni ja Stanley Holloway (hilisem mister Doolittle)
5.07.1953 - Julie esineb koos Roy Terrey Orchestra'ga, enam kui 3700 inimest seisab Greenwichi sadamasillal, kust kontsert kantakse üle BBC Showboat'ile.
30.09.1954 - New Yorgis esietendub "The Boyfriend"
1.10.1954 - Julie Andrews saab 19aastaseks ja suurepärased arvustused esinemise eest "The Boyfriendis".
10.03.1956 - eetrisse jõuab esimene spetsiaalselt televisioonile vändatud mustvalge telefilm "High Tor" Bing Crosby ja Julie Andrewsiga peaosades.
21.03.1956 - Broadwayl esietendub "My Fair Lady".
31.03.1957 - Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini muusikal "Cinderella" Julie Andrewsi ja Jon Cypheriga antakse otse eetrisse. 107 miljonit televaatajat - tollane absoluutne rekord!
10.05.1959 - Pulmad Tony Waltoniga, lapsepõlve armastatuga, St. Mary kirikus, Otlandis. Pulmakleit on peigmehe enda disainitud!
3.12.1960 - Broadwayl esietendub "Camelot". Julie partneriks Richard Burton.
27.11.1962 - Sünnib tütar Emma Kate Walton.
27.08.1964 - "Mary Poppinsi" maailma esilinastus Graumani Hiina Teatris, Hollywoodis.
08.02.1965 - Julie saab oma esimese filmiauhinna - Kuldgloobuse rolli eest "Mary Poppinsis"
2.03.1965 - "Heliseva muusika" maailma esilinastus Rivoli Teatris New Yorgis.
5.04.1965 - Julie saab parima naispeaosatäitja "Oscari" Mary Poppinsi rolli eest.
31.01.1966 - Julie saab parima naispeaosatäitja "Kuldgloobuse" rolli eest "Helisevas muusikas".
08.04.1966 - "Helisev muusika" võidab viis "Oscarit", muuhulgas parima filmi ja parima lavastaja kategoorias. Julie jääb paraku ilma.
26.03.1966 - Julie kirjutab nime ja jäädvustab oma käe-ja jalajäljed tsementi Graumani Hiina Teatri ees.
15.02.1967 - Julie nimetatakse maailma armastatuimaks filminäitlejaks "Kuldgloobuste" show'l. Sama aunimetuse pälvib ta ka järgmisel aastal.
13.11.1969 - Abiellub William Blake McEdwardsiga (Blake Edwardsi täielik nimi) nende kodus Coldwater Canyonis.
5.10.1979 - Julie Andrewsi Päev Hollywoodis, kui näitlejatar saab oma täheplaadi Kuulsuste Alleel.
07.10.1989 - Julie saab Briti Filmi- ja Televisiooni Akadeemia (BAFTA) spetsiaalse "Tribute" auhinna. Ühtlasi on ta esimene näitlejatar, kes selletaolise auhinna on pälvinud.
1.04.1993 - Julie comeback lavale 30 aastase vaheaja järel, "Putting it Together" esietendub Manhattani Theatre Clubis.
25.10.1995 - Julie comeback Broadwayl, esietendub "Victor Victoria".
1999 - kolmandat korda mängib koos James Garneriga telefilmis "One Special Night". Eelnevalt mängisid nad filmides "Emily amerikaniseerumine" ja "Victor Victoria".
Mai 2000 - Julie nimetatakse Buckinghami Palees kuninganna Elisabeth II poolt Dame Commander of the British Empire. Samal aastal on Julie taas kinoekraanidel Noėl Cowardi komöödias "Relative Values" ja Walt Disney-stuudio filmis "Printsessi päevikud".
2001 - Julie Andrews ja Christopher Plummer mängivad esimest korda peale "Helisevat muusikat" koos Hallmark Televisionis live'ina eetrisse antud lavastuses "On Golden Pond".
Detsember 2001 - Julie austamisõhtu The John F. Kennedy Centre'is tema unikaalse ja hinnalise panuse eest filmis ja muusikateatris.
3 - 21.12.2002 - Julie osaleb "Kuninglike Jõulude" ringreisiprogrammis Ameerika ja Kanada viieteistkümnes linnas koos Christopher Plummeri, Charlotte Churchi ja 150 tantsija, laulja ja muusikuga.
August 2003 - Julie Andrews teeb oma lavastajadebüüdi tükiga "The Boy Friend", milles ta omal ajal debüteeris näitlejana Broadwayl.
1.10.2005 - Julie Andrews saab 70. aastaseks!
Copyright © 2006 Ivar Kümnik

Raquel Welch

"Hollywoodis on kõigel oma hind. Ehkki ma ei näe nii eakas välja kui passist lugeda võib, tunnen end ikka nii vanana. Miks peaksin minema viskama kuus aastakümmet elukogemusi? Minu elu on tulvil rõõmu, leina, valu ja armastust. Täis kõike seda, mis tunnistab ühte: sa oled inimene ja sa elad."
1966. aastal põhjustas karusnahast minibikiinides Raquel Welch filmi "Miljon aastat enne Kristust" afiššidel tõelise šoki ja pani kogu maailma meeste südamed kiiremini põksuma. Paari nädalaga sai boliivia päritoluga noor naine kõige populaarsemaks seksisümboliks Marilyn Monroe järel. Ta oli siis 25aastane ja kadestamisväärselt kauni kehaga: pikkus 165 cm, kaal 47 kilo; strateegilised mõõdud 93-55-86. Tollal oli tal juba kaks last, poeg Damon ja tütar Tahnee, lühikeseks jäänud abielust kooliaegse kallima James Welchiga.
40 aastat hiljemgi pole Raqueli mõõdud oluliselt muutunud - tõeline looduseime! Sensuaalne brünett virsikpehme naha, särava jume, gasellijalgade ja täiusliku rinnapartiiga kinnitab, et on suutnud säilitada oma ilu vaid tänu enesedistsipliinile ja tervislikele eluviisidele. Skeptikud võivad mõelda, mida tahavad...
Boliivlasest isa ja šotlannast ema tütar Raquel Maria Tejada unistas lapsepõlves baleriinikutsest, kuid tema tantsupedagoogi sõnul oli plika juba siis rohkem huvitatud enda näitamisest kui tantsimisest. Neiuks sirgununa jagus tal küllaga võimalusi end arvukatel iludusvõistlustel demonstreerida ning sealt tema karjäär alguse saigi. Neil aastail oli Raquel abielus oma noorusarmastuse James Welchiga, kuid seda perioodi meenutab staar kibestumisega, tõdedes, et pelgast seksuaalsest külgetõmbest ei piisa püsivaks kooseluks. Pärast lühiajalist fotomodelli- ja teletööd sõitis Raquel Hollywoodi. Reklaamiagent Patrick Curtis kohtus filmilinna saabunud kahe lapse emaga baaris, kus too ettekandjana töötas. Vormiliselt sai neist abielupaar, tegelikult aga perefirma, mille direktoriks oli Patrick, turustusobjektiks Raquel, esimeseks investeeringuks aga pikk valge kleit nabani ulatuva dekolteega. Väljakutse võeti vastu, kuigi alguses sugugi mitte nii, nagu see oli mõeldud - luksusprostituudikarjäär naist ei huvitanud. Peagi õnnestus Patrickul siiski üks filmi kõrvalosa välja peilida ning edaspidi naist teistessegi "turustada". Murranguliseks sai kuninganna Luana roll filmis "Miljon aastat enne Kristust", mis omal ajal meiegi kinodes menukalt linastus. Võtetel käitus Raquel üpriski väljakutsuvalt ja imid˛ivastaselt. Ta olevat tahtnud näidelda ning tihtipeale pakkunud välja oma lahenduse ühe või teise stseeni tarbeks. Lavastaja olla seepeale käratanud: "Misasja!? Sina jookse vaid selle kivi juurest tolle otsa ja pea suu!" Algaja sekspomm kuuletus, kargas kivilt kivile, kehakatteks vaid imetillukesed nahast bikiinid, ning enne kui ta õieti arugi sai, oli temast täht saanud. Peale seda kiviajafilmi jätkas Curtis "pakendi" viimistlemist, mille tulemusena Raqueli turuväärtus kasvas. Peagi sai tast üks Hollywoodi kõrgemini tasustatud naistähti. Tõsi, filmid, milles Welch osales, kuulusid aga mõttetutesse B-klassi oopustesse. Miks ta siis need rollid üldse vastu võttis? Talpolnud valikuvõimalust. Ta oli noor ema, kes pidi oma lapsi katma ja toitma. "Ma teadsin, mida minult oodatakse, aga ma proovisin esitada seda nii intelligentselt kui võimalik. Ikka ja jälle kinnitatakse, et ilu on needus, aga keegi ei kirjuta sellest, milline võluvõti ta tegelikult on. Ma ei ole sugugi nii väga rinnakas, minu kitsad puusad ja laiad õlad lihtsalt teevad mind selliseks. Aga kui keegi väidab, et ma olen ihaldusväärne, siis pange mu kõrvale Sophia Loren ning ma näin täiesti tavaline."
1971. aastal läksid Raquel ja Patrick lahku. "Ma ei suutnud ühendada koduproua, näitlejatari, seksisümboli ja ema rolle," selgitas naine tollal.
Pärast seda on Raquel Welchil olnud mitmeid lühemaid või pikemaid armusuhteid, nende seas abielu prantsuse päritolu kirjaniku, fotograafi ja produtsendi Andre Weinfeldiga, kes (eriti Raqueli kõrval!) tundus erakordselt inetu mehena.
Pärast 1976. aastal valminud "Mother, Jugs and Speed'i" pole Raquel Welch praktiliselt kinolinale ilmunud. Mõneminutilist episoodi 1994. aastal ekraanidele jõudnud Leslie Nielseni idiootlikus komöödias "Naked Gun 33 1/3", kus teda isegi tiitrites ära polnud märgitud, ei saa ju arvesse võtta.
1980. aastal vallandas Metro Goldwyn Mayer näitlejatari ilmist "Cannery Row", mispeale Welch stuudiobossid kohtusse kaebas. Viis ja pool aastat väldanud protsessi järel sai Raquel valurahaks algselt küsitud 25 miljoni asemel 10 miljonit dollarit. Ent seegi oli ilmne võit. Võidurõõmu lisas seegi, et film, milles tema rolli mängis Debra Winger, kukkus läbi. "Naisel on filmiäris kahtlemata keerulisem oma tahet maksma panna kui mehel. Mis Clint Eastwoodil viga! Vahest peaksin ka mina kauboikaabu pähe tõmbama, 44se "Magnumi" pihku haarama ning mõned pead otsast kõmmutama."
Filmitäht möönab, et õnnetuseks pole kinokunstil, mis naiste vastu alati karm olnud, temaealistele sekspommidele suurt midagi pakkuda. Raquel on kinkinud oma skulptuurse ilu ja ande nüüd televisioonile ja teatrile, mis on tema üks suuremaid kirgi.
Kümne aasta eest esines Raquel Welch Broadwayl musta huumoriga vürtsitatud muusikalis "Victor Victoria", söandades mängida rolli, mida enne teda olid hiilgavalt teinud Julie Andrews (nii Blake Edwardsi samanimelises filmis kui lavavariandi algkoosseisus) ja Liza Minnelli. Raquel Welch teab, et iga kord, kui ta riskib, tasub see ennast ära - olgu siis tööalases või isiklikus elus. Teda ei huvita kunagise kuulsuse ära kasutamine, vaid uued väljakutsed.
Füüsiline vormisolek, fotogeeniliseks jäämine on näitlejale väga oluline, samuti on talle tähtis siirus. Vaatamata sellele, et Raquel Welchi on sageli nimetatud maailma kauneimaks naiseks, tunnistab ta, et pole mitte alati ilus ja seksikas: "Mõnel päeval ma lausa vihkan ennast ja püüan mitte peeglisse vaadata. Kuid ma väldin minnalaskmist, sest see tekitab minus õudust."
Raqueli noorusliku välimuse saladus on jooga, samuti oma keha vooruste ja puuduste tundmine. Iga päev teeb ta poolteist tundi harjutusi, isegi reisil olles. Tubakast ja alkoholist hoidumine ning looduslikest produktidest valmistatud toit on Raquelile absoluutseks reegliks. Dieediprobleemid huvitavad teda väga, samuti make-up ja sportimine. Näitlejatar sooviks asutada luksusliku hotell-klubi kaunis maakohas, kus naistele õpetataks nooruslikkuse säilitamist.
"Teismelisena otsustasin kaunina vananeda. Lubasin enesele, et viiekümnesena ei näe ma välja päevagi vanem kui kolmekümmend viis." Raqueli arvates on selline asi jõukohane igaühele, tuleb ainult järgida teatud elustiili. Näiteks, kui võtted algavad kell kaheksa hommikul, tuleb tõusta paar tundi varem, et võimelda, õhtuti aga võtta ürdivanne.
Plastilise kirurgia abi kasutamist Welch eitab kategooriliselt. Raquel ütleb, et pole kunagi lasknud oma nägu ümber teha, ehkki ta elus on ette tulnud ka ränki katsumusi. Eriti raske oli 1988. aasta, mil tal opereeriti emakakasvaja ja tema kolmas abikaasa ("inetu mees") Andre Weinfeld nõudis lahutust. Kolm kuud oli Raquel enda sõnutsi peaaegu surnud, ta arvas, et ei toibu iialgi. Kuid sisemise jõu varal tal see siiski õnnestus.
17. juulil 1998. aastal oma Beverly Hillsi kodus purjetas Raquel Welch juba neljandat korda abielusadamasse. Tema väljavalituks oli temast 13 aastat noorem restoraniomanik Richard "pitsamees" Palmer, kellega oli kohtunud ühel peoõhtul ja armastus oli süttinud esimesel silmapilgul. Tähtsat sündmust austas oma kohalviibimisega enam kui 140 sugulast ja lähedast sõpra, nende seas näitlejatar Dyan Cannon ja koomik Jon Lovitz. Päeva absoluutseks täheks oli muidugi mõista valges pruutkleidis inglina hõljuv Raquel.
"Tahtsin, et Richard ei unustaks iial seda hetke, mil ta mind meie pulmapäeval esmakordselt nägi. Soovisin, et see nägemus seisaks igavesti tema silme ees," kommenteeris õnnelik pruut, kes oma välimuse eest hoolitsedes polnud midagi juhuse hooleks jätnud.
"Seksisümboliks võib olla vaid 35-eluaastani, pärast ei saa seda ometi tõsiselt võtta. Seda enam, et seksisümbolid lõpetavad kehvasti," ironiseerib Welch, kes söandas isegi iseennast parodeerida filmis "Tortilla Soup" (2001). Raqueli kaasa Richard aga on veendunud, et vähemalt tema jaoks jääb Raquel alati seksisümboliks
Copyright © 2005 Ivar Kümnik

Tobias Moretti

FACT FILE
Nimi: Tobias Loeb Moretti
Sündinud: 11.juuli 1959
Sünnikoht: Innsbruck, Tirol, Austria
Pikkus: 185 cm
Elukutse: näitleja, muusik, režissöör
Lemmikloom: saksa lambakoer Pico
Keeled: saksa, itaalia, inglise
Perekonnaseis: abielus Julia Wilhemiga (alates 31.augustist 1997), tütar Antonia, poeg Lenz
Vennad: Tomas, Cristoph ja Gregor - kõik temast nooremad
Hobid: kiirus, meeldib kihutada mootorrattal
Pahe: suitsetab liiga palju!
Pisifaktid: enne näitlejakarjääri töötas mõnda aega veoautojuhina. On diplomeeritud farmer. Tema vend Gregor Bloéb on samuti näitleja ning mänginud mitmekülgseid rolle Salzburgi teatrifestivalil
Autogrammiaadress: Tobias Moretti c/o Kirch Gruppe Robert Bürkle-Straße 285737 Ismaning Germany
Näitlejale võib saata ka e-kirju: tobias@moretti.at

Kui Tobiase käest peaks keegi küsima, kas ta vahel igatseb taga "Rexi"-aegu, vastab ta pikemalt mõtlemata: "Nein, bitte! Neli aastat õlg õla kõrval koeraga, olgu too pealegi nii tark kui Rex, on minu meelest siiski rohkem kui küllalt. Tahtsin ka ise vahel mängida, ausõna! Mul ei ole midagi koerte vastu, kuid olla ekraanil ainult nende viiendaks käpaks, on vägagi tüütav. Pealegi on töö seriaalides niigi kurnav. Oli päevi, kui kogu minu päevamenüü koosnes vaid õunast ja kahest pakist sigarettidest. Ja kui ma kurameerisin veel oma tulevase naisega ja öösel talle sõna otseses mõttes roidunult peale kukkusin, pühkis ta pärast minu visiiti terve päeva mööblilt koerakarvu. Kuidas ta pärast kõike seda nõustus veel minuga abielluma, on mulle jäänudki arusaamatuks..."
Kolmanda hooaja lõpuks hakkasid mees ja koer teineteist vaikselt vihkama, kusjuures pealtnäha paistis kõik nii, nagu oleksid nad suured südamesõbrad. Reginald tormas sageli Tobiast "suudlema" ja "embama", kattes vaese näitleja näo ja riided sülje ja karvakorraga - nagu nimme teades, et mees neid õrnusi ja hellitusi silmaotsaski ei salli! Moretti ei suutnud kuidagi vabaneda läbitungivast koerahaisust, mis oli otsekui tema nahasse süüvinud...
Lõpuks andis näitleja alla ning lahkus sarjast. Aga koer jäi, et jätkata sõprust uue paarimehe - Gedeon Burkhardiga, kellega tutvus juba mõni aeg varem, kui mees külalisstaarina ühes episoodis "amokijooksjast" kurikaela mängis. Uute staar-partnerite suhted olid tõeliselt sõbralikud, ilma igasuguse pettuseta. Paraku andis vanus end juba tunda ning koer vahetati peagi noorema liigikaaslase vastu.
Niisiis, neli aastat ja 54 seerias jahtis Tobias Moretti inspektor Richard Moserina Viini tänavail kurjategijaid, kaaslaseks truu politseikoer Rex. Siis aga otsustas ta menusarjast lahkuda, et ühe koha peale mitte liiga kauaks peatuma jääda. Uus soodne leping veel viieks aastaks ei köitnud näitlejat enam.
"Olin juba hulk aega varem otsustanud, et osalen sarjas vaid kaks hooaega. Nõustusin veel tegema kolmandagi ja lõpuks kahetunnise finaali. Mulle oli tähtis, et minu lahkumine sarjast kulgeks sujuvalt, ehkki pressis kahtlustati minu lahkumisplaanide taga olevat üksnes reklaamitriki või suurema honorari küsimist."
Kui "Rexi" vändati, sattus ohtu Tobiase suhe oma naise, oboemängija Julia Wilhemiga. Isegi ühiselt veedetud puhkusel ei jäänud aega romantikaks, kuna mees pidi tegelema stsenaariumite lugemise ja tähtsate tööalaste kokkusaamistega. Õnneks oli abielupaaril suhe rajatud kindlale alusele.
Kõik testid, mida tehti rasedale Juliale, näitasid, et sünnib poiss, abikaasadel oli isegi kõlav nimi - Lenz (lühend itaaliapärasest nimest Lorenzo) - valmis vaadatud. Ja ennäe saatuse vingerpussi: ilmale tuli hoopis tüdruk, kes sai nimeks Antonia. Lenzi-nime sai aga Morettide peres 2000. aasta veebruaris ilmavalgust näinud poeglaps. Tänu ülipopulaarsest sarjast saadud honoraridele oli Morettil pulmade järel võimalus teostada oma ammune unistus maakohast ja farmist Tirolis.
Perekond on Tobias Moretti elus alati kõige alus olnud. Kuhutahes teda filmivõtted ka ei vii, niipea, kui tal õnnestub välja kaubelda mõni vaba päev - või isegi tund - ruttab näitleja koju.
Karismaatiline Tobias Moretti sündis 7. juulil 1959. aastal Austrias, Innsbruckis. Ta on pere neljast poisist vanim, noorim vend Gregor on samuti näitleja. Tobias ilmutas juba varakult oma mitmekülgseid andeid - ta oskab mängida klaverit, orelit, klarnetit, löökpille, ja innuka sportlasena armastab ta mägedes turnida, suusatada, autode ja motikatega kihutada jne. - mees on õppinud kompositsiooni Viini muusikaakadeemias ja näitlemist Falckenbergi draamakoolis Münchenis, kus ta peaaegu et koolipingist prestiižikate teatrite Kammerspiele ja Residenz näitlejakollektiivi haarati. Viimases tegi ta koostööd muuseas legendaarsete Rainer Werner Fassbinderi ja Ingmar Bergmaniga. Teatrilavadel töötab Moretti meelsasti veel tänapäevalgi. Tunamullu lavastas Moretti teatris Mozarti ooperi "Don Giovanni".
Paljudes austria, saksa ja itaalia teleprojektides kaasa löönud Moretti tegi "Rexi"-sarja kõrval suure ekraani debüüdi saksa ühe viimase kümnendi ühes menukamas komöödias "Workaholic" (1996), peale mida on ta mänginud keskseid rolle itaallase Giovanni Soldati minisarjas "Mia, alatiseks minu" (1996), Heide Pilsi draamas "Süda jälle noor" (1997) ning Cinzia Torrini psühholoogilises thrilleris "Ombre" (1998). Tobiase maine on kandunud Hollywoodigi, kus talle on pakutud rolle Isabella Rossellini ja Stingi partnerina. Hiljaaegu mängis ta Richard Harrise ja Christopher Walkeni kõrval Inglise-Ameerika telefilmis "Julius Caesar" Cassiust ning kehastas Adolf Hitlerit Heinrich Breloeri kolmeosalises dokudraamas "Speer und er". Käesoleval aastal valmis kinofilm "Io, Don Giovanni", milles ta taaskord maailmakuulsat persooni kehastas, seekord Mozartit.
Moretti naudib võimalust proovida võimeid erisugustes ja nõudlikes rollides. Mis saabki näitleja jaoks olla põnevam, kui süüvida tegelaskuju sisemusse ja äratada ta ellu. "Naudin elu. Näitleja elukutse maagilisus seisnebki selles, et saame alati viskuda uude aega ja uude kohta. Näitlemine on kui ajamasinaga reisimine!"
Mis puutub koertesse, siis on Tobiasel koduski lambakoer, Pico, kellega "Rexi" võtteperioodil oli mehel üsna kriitiline läbisaamine. See normaliseerus, kui näitleja võttis sarjast lõpparve ega tulnud enam võõra koera lõhnaga koju. Näitlejal on veel üks kirg: toiduvalmistamine! Oma firmaroana pakub ta külalistele kodu-pitsat. Räägitakse, et ta ei lase oma naist köögi lähedalegi - kõiki roogi tahab ta ainult ise teha!
Copyright © 2005-2006 Ivar Kümnik

Angie Cepeda

Sünninimi: Angélica Maria Cepeda Jimenez
Sündinud: 2. augustil 1974. aastal Cartagena-de-Indias, Columbia
Silmad: helepruunid
Juuksed: punaka tooniga kastanpruunid
Meeldivad: prantsuse, itaalia ja hispaania filmid
Lemmikre˛issöörid: Pedro Almodovar, Francisco Lombardi
Lemmikkirjanikud: Mario Vargas Lios, Gabriel Garcķa Marquez
Jumaldab: kaasaegset ja klassikalist muusikat
Armastab: koeri ja hobuseid, merd ja ujumist, tantsimist ja lugemist. Ja muidugi oma peigmeest Diego Torrest.
Mänginud seriaalides: "Neetud paradiis", "Candela", "Luz Maria", "Vaene tüdruk" jt.
Mänginud kinofilmides: "Ilona saabub koos vihmaga", "Pantaléon ja külastajannad", "Tulelegendid", "Saatus lemmikuid ei vali", "Sami ja mina" jt.

Juba mitu head aastat elab Angie Cepeda neljas eri kohas, kusjuures neljas eri riigis! Üks kodu asub muidugi tema sünnimaal, Bogotįs, kus elavad ka tema vanemad; teine - Limas (kuna Peruus käib ta sagedasti filmivõtetel), kolmas - Miamis, kuhu ihkavad jõuda pea kõik ladinaameeriklased ning neljas - Buenos Aireses, kus elab tema kallim, Argentiina legendaarse filmidiiva ja lauljatari Lolita Torrese (teda kutsub Angie hellitavalt ämmamammaks) noorim poeg Diego Torres.
Oma hulkuva eluviisi raskuste üle pole neiu kunagi kurtnud, hommikuti on ta kerge ärkamisega ning alati valmis päeva uuteks väljakutseteks ja kohaneb kiiresti uute asjaoludega, olgu need esmapilgul kui rasked tahes.
"See on tõeline rõõm, kui sind vajatakse ning sul on võimalus tegeleda lemmiktööga," räägib kaunitar. Pole vist vaja täpsustada, et näitlemine ongi tema lemmiktegevus. Ja sellest elukutsest unistas ta juba õige varakult, kuigi ei julgenud kellelegi sellest sõnagi poetada. Kasvas ta ju konservatiivses Barranquilla provintsis, kõrgele provintsiaalsele seltskonnale kohaseid rangeid vanamoelisi traditsioone järgivas perekonnas. Tütarlapsi valmistati eeskätt ette abikaasa ja pereema rolliks, ehkki seejuures anti neile ka võimalus omandada suurepärane haridus. Angie vanemad läksid lahku, kui ta oli veel teismeeas, ja tüdruk, nagu ka tema kaks vanemat õde jäid elama ema juurde. Sellestki hoolimata olid ja on tüdrukutel siiani head suhted isaga. Vaatamata lahutusele, olid ema ja isa säilitanud üksmeele, vähemasti selles, et olla kategooriliselt vastu Angie ja vanima tütre Lorna soovile showbisnisega tegelema hakata. "Kui tahate õppida, palun väga, astuge juurasse, nagu tegime seda meie omalajal," kordas ema ühtepuhku, ent kangekaelsete neidude plaane muuta tal siiski ei õnnestunud. Algul lahkus Lorna, seejärel ka Angie, suundudes Bogotįsse näitekunsti õppima. Tüdrukuid lubati kodust eemale vaid tingimusel, et nad lähevad elama valvsa silmaga tädi juurde.
Edasi läks kõik vana tuntud skeemi järgi. Et raha teenida, ruttas Angie modelliagentuuri, kus sihvakate jalgade ja lopsakate juustega kaunitari rõõmuga fotoreklaamidesse võeti. "Muidugi võinuks ma raha nimel ka poodiumitel patseerida, kuid mulle oli see kuidagi ebamugav. Jalad ja käed tundusid liigsetena, iial ei teadnud, kuhu neid toppida või mida nendega ette võtta," meenutab Cepeda. Õnneks sai ta peagi lisaraha teenida telereklaamides. Angie liikus sujuvalt tantsumuusika saatel, ja probleemi käte või jalgadega ei tekkinud. Reklaamiklippidest kutsuti Angie peagi televisiooni, alguses episoodidesse, siis juba telenovelade peaosadesse. Uustulnukast sai kiiresti teleseriaalide lemmiknäitlejatar, kes eranditult kehastas positiivseid kangelannasid. Muuseas, Lornagi on teinud edukat karjääri seebiooperites, ent tema ampluaa on intrigandid ja kurikaelad.
Angie on esinenud ka suurel ekraanil. Kuubal filmitud melodraamas "Ilona saabub koos vihmaga" mängis ta üht kõrvalosa. Sellest ajast peale unistas näitlejatar läbimurdest kinofilmides, ehkki jätkas esinemist ka seebikates. Nimiosa seriaalis "Luz Maria" tegi Angie Cepedast lõpuks tõelise staari ning tema suure ekraani ambitsioonid võisid peagi leida realiseerimist. Peruu re˛issöör Francisco Lombardi pakkus Cepedale peaosa filmis "Pantaléon ja külastajannad", mille aluseks oli Mario Vargas Liusi menuromaan. Angie pabistas, et tema seebikangelanna heleroosa imid˛ võib takistada tal seda rolli saada, kuna filmis tuli tal mängida Kolumbialannaks kutsutud õige jumalavallatut prostituuti. Samuti kartis telestaar, et tema senine austajaskond ei võta sellist suunamuutust vastu. Ometigi oskas Lombardi elegantses aristokraatlannas näha kirglikku natuuri ja oli kindel näitlejatari võimetes. Cepeda partneriks tolles filmis, mida edukalt näidati paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel, oliAndrési osatäitja Salvador del Solar "Vaesest tüdrukust".
Professionaalses mõttes ei karda Angie enam midagi. Kui enne valmistas lihtne suudluski ekraanil talle mõningaid raskusi, siis nüüd, peale ülierootilisi stseene Lombardi filmis, suudab ta kõike. "Mul pole midagi alastistseenide vastu, kuid ainult kunsti ja tõepärasuse huvides, siis kui ilma seksita tõepoolest ei saa." Muide, võtete alguses närveerisid Angie ja Salvador sedavõrd, et vajasid julgustuseks mõne sõõmu kanget viskit. Hiljem kulges kõik professionaalselt. Näitlejatari rõõmuks ei ole tema peigmees liiga armukade ning mõistab, et seks ekraanil on ainult illusioon.
Peruus võeti Angie kohe omaks. Peagi sai ta peaosa seriaalis "Vaene tüdruk", mis meiegi televaatajaile tuttav. Siis asus Angie keskenduma rollidele suurel ekraanil. "Ma olen end kümneaastase telekarjääri jooksul juba küllalt kurnanud. Kujutage ette, mis tunne on terve aasta jooksul iga päev mängida vaid ühte ja sedasama tegelast! Ülemõistuse! Muidugi, teatud mõttes on töö telenovelades mulle suurepäraseks treeninguks, kuna iga päev filmiti oma kakskümmend viit stseeni ja peaaegu iga poole tunni järel tuli väljendada sootuks teistsuguseid emotsioone! Seega arvan, et suurteks rollideks kinoekraanidel olen juba hästi ette valmistunud. Mul on piisavalt raha, seega ei ole ma kohustatud vastu võtma iga rolli, mis pakutakse," selgitab Angie.
Möödunud aastal tegi näitlejatar töös väikese pausi ja peatus Ameerika Ühendriikides, et täiendada oma näitlejameisterlikkust ja inglise keele oskust. Ent Hollywoodi ta ei kipu: meelsamini teeks ta kaasa Euroopa filmides ja eriti sooviks ta töötada koos Pedro Almodovariga.
Angiele ei meeldi anda intervjuusid, pealegi tal pole nendeks aega. Ning uue info puudumisel hakkavad ajakirjanikud välja mõtlema igasuguseid kõmulugusid.
"Kujutage ette, mind süüdistati omal ajal selles, et Christian Meier (Gustavo "Luz Marias") oma naisest Marisol Aguirrest lahutas. Tänu taevale, Christian on mõistusega inimene, ning oskab kuulujutte vääriliselt hinnata," räägib Cepeda, kes tunneb kaasa oma heale tuttavale, kolumbia rokitähe Shakirale, kellel, nagu tal endal, on romaan argentiinlasega: "Shakirast on nii palju rumalusi kirjutatud, et viis-kuus kõlakat minu oletatava raseduse kohta on nende kõrval vaid õiekesed."
Muusikaga tegeleva Diego Torresega on Angie kurameerinud juba üheksa aastat ja näitlejatari sõnutsi nende armastus muutub iga päevaga tugevamaks. Ehkki alguses ei osanud kumbki arvatagi, et ühest põgusast kohtumisest Mar-del-Plata (Argentina) rannal võib õitsele lahvatada tõeline love-story. Siiski nad ei kiirusta oma suhteid ametlikult registreerima. Küll aga soovib Angie peagi oma lapsi ilmale tuua. Mõlema tihe töögraafik lahutab neid sageli pikkadeks nädalateks, kuid see neid ei heiduta. On ju võimalik helistada, ükskõik kui kaugel nad teineteisest ka viibivad. "Ja te veel küsite, miks me nii palju töötame, nende ülipikkade kõnede eest on ju vaja ka lõpuks maksta!" naerab Angie.
Copyright © 2006 Ivar Kümnik

Jean Rochefort

Jean Rochefort on üks armastatumaid prantsuse näitlejaid, keda meie kinopublik tunneb filmidest "Angélique, inglite markiis", "Pikk blond mees, must king jalas", "Tervist, artist!" ja "Pret-a-Porter". Meie telekanalid on näidanud mitmeid väärtfilme maineka näitleja osavõtul, nende seas "Mees rongist", "Krahv Monte-Cristo" ja "Naeruväärne".
Sündinud 29. aprillil 1930 Dinanis, astus Rochefort Nantes'i konservatooriumi, mille järel jätkas näitekunsti õppimist Pariisis. Armeeteenistuse lõppedes esines ta seitse aastat Grenier-Hussenot' teatritrupis. Noorpõlves pidas Jean Rochefort filmikunsti teisejärguliseks, ometigi ei öelnud ta lisateenistuse nimel ära väikestest kõrvalrollidest ekraanil. Kuid teater, mille pärast too provintslane 1940ndate lõpus Pariisi sõitis, oli tema jaoks kõige tähtsam. Prantsuse superstaar Jean-Paul Belmondo, kellega Rochefort Pariisi Konservatooriumis sõbrunes, suutis ta siiski filmimaailma meelitada ning koos esinesid nad seiklusfilmides "Cartouche" (1962) ja "Ühe hiinlase piinad Hiinas" (1965). Neil aastail mängis Rochefort paljudes ajaloolistes seiklusfilmides nagu "Kapten Fracasse" (1961), "Raudne mask" (1962), "Angélique ja kuningas" (1966), aga ka paljudes komöödiates ja kriminullides.Paralleelselt huvitus Rochefort inglise teatrikunstist, eelkõige Harold Pinteri näidenditest, ning käis autori juures mitu korda Londonis, et saada luba tükkide lavaletoomiseks Prantsusmaal. Peale selle tegi Jean Rochefort aktiivselt kaasa ka televisioonis ning omandas dubleerimiskunsti. Paljud kuulsad ameerika või itaalia staarid ning multifilmikangelased (nende seas karupoeg Puhh) kõnelesid filmide prantsuse versioonis tema häälega.
Muuseas, veel enne kõike seda jõudis Jean Rochefort aasta aega elada Venemaal: ta sõitis paariks nädalaks nõukogude-prantsuse koostööfilmi "Léon Garros otsib sõpra" (1961) võtetele, jäi aga eneselegi ootamatult kauemaks. Kodumaale tagasi pöördudes viis kaasa poolatarist naise, kellega oli Venemaal kohtunud.
1970ndail aastail hakkasid re˛issöörid nägema Rochefort'is laiaulatusliku andega näitlejat. "Neil oli õigus, ma küpsesin tõepoolest hilja, alles neljakümnesena potsatasin puu otsast alla," naerab Rochefort. "Aga just siis saabusid minu tüüpi kangelastele soodsad ajad."
Ta mängis Edouard Molinaro, Luis Buńueli, Claude Chabroli, Philippe de Broca, Bertrand Blier' jt. filmides. Kahel korral pälvis ta prestii˛ika "Césari"-auhinna rollide eest Bertrand Tavernier' filmis "Las pidu hakkab pihta" (1974) ja Pierre Schoendoerfferi filmis "Krabi-trummilööja" (1977). Rochefort vallutas publiku ka Yves Robert'i erootiliste komöödiatega "Ka elevandid võivad truudust murda" (1976) ja "Kõik me jõuame paradiisi" (1977). Naljakate vuntsikestega, mitte enam noore võrgutaja tüüp, keda Rochefort nendes filmides mängis, oli prantslastele, ja ennekõike naistele, meelepärane.
Vastassoo hulgas on Jean Rochefort'il alati lööki olnud. Ja ehkki ta iga kord ei viinud oma järjekordset väljavalitut altari ette, lõppesid tema arvukad romaanid alati sõbralikult. Kõige kõmulisem oli tema armusuhe näitlejatari ja režissööri Nicole Garciaga, kes Rochefort'ile ka lapse sünnitas. Paar elas mitu aastat koos, kuid erinevates korterites. "Meie suhtele andis see erilise pikantsuse," teravmeelitseb Rochefort, kes aitas Alžeeriast emigreerinud Nicole'i tema karjääri algusaastail. Veel praegugi annab ta oma eks-kallimale isalikke nõuandeid.
Jean Rochefort oli juba kõvasti üle viiekümne, kui abiellus kolmandat korda endast kakskümmend aastat noorema naisega. Franēoise sünnitas talle kaks kaunist tütart: Louise ja Clémence. Muide, Rochefort'il on lapsed kõigi kolme naisega. "Ma sisendasin naistele alati mingisugust usaldust," räägib Rochefort, "ja nad millegipärast arvasid, et minust saab suurepärane isa, aga see anne mul tegelikult üldse puudub." Franēoise ei ole sellega nõus, sest vaatamata tihedale töögraafikule, leiab Jean alati aega, et lastega tegelda.
Jean Rochefort ei ole kõrgele eale vaatamata veel loorberitele puhkama jäänud. Ta rügab tööd televisioonis, raadios, kinos, on ka ise lavastanud mõned lühi- ja dokumentaalfilmid, kirjutanud stsenaariumeid. Kui teda 1999. aastal sooviti premeerida au-"Césariga" panuse eest filmikunstis, tahtis Rochefort algul sellest üldse keelduda: "See autasu lõhnab kuidagi nekroloogi järele, aga mina olen veel täies elu- ja loomejõus..." Et kolleege mitte solvata, nõustus ta autasu viimaks vastu võtma.

Copyright © 2006 Ivar Kümnik

Ornella Muti

Itaalia filmikaunitari Ornella Muti strateegilised mõõdud tema hiilgeaegadel vastasid paljude meeste ettekujutusele ideaalnaisest (102-56-102; 54kg), kuid itaallanna on ise öelnud: "Elame meeste südameis vaid lühikest aega. Esimeste kortsude ilmudes nad jätavad meid maha..."
Kes teab, vahest on temagi püüdnud midagi teha asja parandamiseks. Igatahes on tema büsti juba "kohendatud" mõne aasta eest. "Olen imetanud kõiki oma kolme last ja mõistagi jätab see oma jälje," õigustab Ornella, kes on hiljaaegu hakanud kartma, et ta ilu hääbub: "Ma ei taha iialgi muutuda paksuks, vanaks lipakaks, sest ma armastan kõike kaunist." Vähemalt praegu on ta endiselt bellissima!
Ta ei ole eales oma vanust varjanud, ega teinud oma eraelust suurt saladust. Kuid on temalgi midagi, millest ta kunagi kellelegi ei räägi...
Näiteks hoiab ta 30 aastat saladuses oma vanima tütre Nike'i sünniga seotuid asjaolusid. Kuulsa emaga hämmastavalt sarnase ja samuti näitlejatari elukutse valinud rohesilmse kaunitari isa nime ei tea keegi. Ka ei oska keegi täpselt öelda, kas 50seks saanud kaunitar on teinud plastilisi operatsioone või mitte. Kõmupressi vihjeid, nagu oleks tema ilu närtsimatuna püsinud vaid tänu näitlejatari viimase mehe, maineka ilukirurgi Stefano Piccolo osavusele, laseb Ornella kõrvust mööda. Aga otsestele küsimustele "igavese nooruse" kohta vastab peamiselt nõnda: "Oma ilu sain ma looduse poolt, ja et seda säilitada, piisab, kui ei tarvita alkoholi ega suitseta, iga päev trenni teha ja muidugi, mitte õelutseda."
Ornella Muti on näitlejatari pseudonüüm (muti tähendab itaalia keeles vagurake, tummake), tema tegelik nimi on Francesca Romana Rivelli ning teatavasti on tema ema Võrust pärit Ilse Krause, kes sõja hakul lapsena Eestist koos vanematega Poola, sealt edasi Itaaliasse põgenes. Ornella isa oli Milaanost pärit arst, kes suri, kui tüdruk oli vaid 12aastane.
14ndal sünnipäeval soovis tüdruk: "Tahaksin, et minuga juhtuks midagi ebatavalist, vapustavat..." Ja järgnev aasta tõigi Francescale koguni kaks imelist sündmust. Esiteks jäi ta silma režissöör Damiano Damianile, kes kutsus ta oma filmi "Kõige ilusam naine" (juba enne seda oli noore itaallanna ilu märgatud ning teda populaarsete fotoromaanide jaoks pildistatud), teiseks, neiu armus...
Mehe nimi oli Alessio Orano ja ta oli debütandi filmipartner. Ekraanil puhkes nende tegelaskujude vahel romaan, mis lõppes õnnetult. Francesca ja Alessio armulugu lõppes ka tormiliselt. Tõsi, enne jõudsid nad abieluski olla. Ornella oli veel abielus, kui sündis tütar Nike. Ent Muti ei varjanud, et lapse isa polegi tema seaduslik abikaasa.
Esimeseks suureks filmiks sai režissöör Mario Monicelli melodraama "Rahvalik romaan" (1974), milles tema partneriteks olid Ugo Tognazzi ja Michele Placido. Film linastus omal ajal meiegi kinodes. Muti mängis paljude mainekate režissööride juures, teda kutsusid oma filmidesse Mario Monicelli, Francesco Rosi, Marco Ferreri, Dino Risi, Volker Schlöndorff, Grigori Tšuhrai jpt.
Näitlejatar ei jõudnud ühte stsenaariumit lõpunigi lugeda, kui saadeti juba uus. Sama kehtis ka kavaleride puhul, ja kõik nad olid noored, andekad, rikkad. Seepärast olid kõik väga üllatunud, kui Ornella esitles neile oma väljavalitut.
Börsimaakleri Federico Facchinetti nimi ei öelnud kellelegi midagi. Mees ei olnud eriti ilus, mitte eriti edukas ega olnud ka enam esimeses nooruses. Ainus, mida ta tõesti hästi oskas, oli naisi endasse armuma panna. Ning oma "annet" kasutas ta kõikjal ja igasuguste süümepiinadeta. Ornellal, kes mehega abiellus ja talle kaks last - tütre Carolina ja poja Andrea - sünnitas, polnud aimugi mehe arvukatest armuafääridest.
Pidevalt maailma eri paigus filmivõtetel viibival staaril polnud võimalustki oma mehe järgi luurata, pealegi ta usaldas oma meest ega teinud välja kõmulehtede klatšist (Itaalias kutsuti Facchinettit halvustavalt senjoor Mutiks).
Kuulsaid partnereid, kavalere ja austajaid on ka Ornellal küllaldaselt olnud. Sellestki hoolimata oli ta tervelt 17 aastat truu ainult Facchinettile. See väliselt õnnelik abielu jõudis aga oma kurva lõpuni. Ornellal olid kaalukad tõendid sellise otsustava sammu tegemiseks. Ta oli seni uskunud mitte ainult mehe truudusesse, vaid ka tema ärimehe võimetesse: ta ootas ja lootis tõemeeli, et abikaasa bisnis saab kord jalad alla ning siis juba Federico, mitte enam tema toob raha koju. Paraku jäi "senjoor Muti" vahele valuuta mahhinatsioonidega ning tast sai kriminaalkroonikate kangelane. Pealegi oli Facchinetti Muti nimel välja andnud võltsitud tšekke ning kulutas oma äranägemise järgi naise raha. Et tšekkidel oli naise nimi, tuli viimasel pettuse eest vastust anda kohtus. Kohus mõistis Ornella õigeks. Ent pereidüll oli lõhutud. Tõsi, selles oli mõneti süüdi ka Muti ise. Ilmnes, et näitlejatar siiski pettis oma meest Adriano Celentanoga filmi "Tõrksa taltsutamine" (1980) võtetel. Kuidikkagi meenutab Ornella oma ekskaasat Federicot kui meest, kes aitas tal "tunda end tõelise naisena".
Viiekümnendasse eluaastasse astub Ornella Muti rahuliku südamega. Ta on endiselt kaunis ning filmimaailmas hinnatud ja nõutud staar. Peale selle armastab teda palavalt tema uus mees, kümme aastat noorem kirurg Stefano Piccolo. Ning ta ei tunne end solvatuna, kui teda kodumaal kutsutakse kõige võluvamaks... vanaemaks. Sest see on tõsi. Tütrepoeg Akasha on juba seitsmeaastane.
Poja isast Christian Cetorellist on Nike Rivelli tänaseks lahku läinud, kuid see-eest leidnud uue elukaaslase - saksa näitleja Mann Lebowski, kellega mängis koos ulmepõnevikus "Jeesuse video". Ornella on heaks kiitnud tütre valiku ja võib nüüd rahul olla: kui Nike ei soovigi jätkata filmikarjääri, on tema pereõnn vähemalt kindlustatud. Ning naise jaoks on ju see kõige tähtsam...

Fakte
... Ornella passis on tema elukutseks märgitud ema-koduperenaine.
... Ornella magamistuba asub kaunis maamajas Piemonti nõlval.
... Ornella teenib üle 2 miljoni iga filmi pealt. Tänaseks on rolle juba üle 80.
... Ornella dieediks on jaapani köök. Palju köögivilju ja kala, mitte kunagi jahu või liha. Parimaks iluretseptiks peab ta magamist. Lisaks käib ta igal õhtul tunnikese sörki jooksmas.
... Ilu näpunäide - enne meikimist loputab Ornella oma nägu mineraalveega.
... Ornella partnereid kinolinalt: Alain Delon, Adriano Celentano, Jeremy Irons, Gérard Depardieu, Rupert Everett, Sylvester Stallone...

Copyright © 2005-2007 Ivar Kümnik