Jane Fonda

Fonda on perekonnanimi, mis äratab tähelepanu, võib tagada kuulsuse ja edu, samas aga kohustab paljuks. Henry Fonda (1905-1982) oli Hollywoodi hiilgeaja populaarseim meesnäitleja, tema poeg Peter (1939) legendaarse road-movie "Easy Rider" täht, kes end hiljem ka võimeka re˛issöörina demonstreeris, ent praeguseks ajaks rambivalgusest peaaegu taandunud. Viimase tütar Bridget (1964) jätkab peretraditsioone, ehkki pole oma kuulsa tädi Jane'i tasemele (veel) jõudnud.
Jane Fondast võib kirjutada mitmeti. Ta on olnud auhinnatud näitleja, poliitiline aktivist, rahvusvaheline seksisümbol, aeroobika ristiema, kulinaariateemalise raamatu autor, naisõiguslane. Viimastel aastatel oli tema põhikohuseks olla vaid meediamoguli Ted Turneri abikaasa ja... piisonikasvataja. Filmides Jane ei mänginud. Põhjus tundub üllatavana, kui pidada silmas tema feministlikku minevikku: "Ted ei ole mees, keda jäetakse koju, kui mina võtteplatsile lähen."
Enne Turneriga abiellumist teatas ta, et jätab pere nimel alatiseks näitlemise ja staarisära. Kuid saatus mängib tihti meie elus vingerpussi. Seetõttu, lahutades neli aastat tagasi oma miljardärist abikaasast ning leidmata täit rahuldust piibliuurimisest, võitlusest teismeealiste raseduste vastu ja raamatute kirjutamisest, otsustas Jane lõpuks naaseda kinoekraanile.
21. detsembril 1937. aastal New Yorgis sündinud Jane Seymour Fonda ei tundnud puudust millestki peale perekonnaõnne. Isa oli harva kodus, nõrganärvilist ema Francest veeti ühest kliinikust teise. Kui Jane oli 12aastane, sooritas ema enesetapu. Teismelise neiu suhe isaga muutus keeruliseks ja hirmusegaseks. "Kartsin isa kohutavalt ning püüdsin mitte teha asju, mida ta heaks ei kiida. Tahtsin nii väga, et ta minuga rahule jääks. Meil vennaga tuli elada perfektsionistist isa kehtestatud normide järgi."
Plikapõlves oli Jane enda meelest kohmakas, priske ja õudselt tagasihoidlik. Jumalast hüljatuna - nagu ta end nimetas - püüdis tüdruk leida lohutust söömises, millest tekkis pikaks ajaks lausa hullus. Jane on hiljem tunnistanud, et proovis omal ajal rohkesti ravimeid hoidmaks söögihimu ja kehakaalu normis ning kestmaks üleväsimust ja unepuudust. Hiljem leidis ta tablettidele alternatiivi tantsimise näol. Veelgi hiljem tuli juba aeroobika.
Eakaaslaste seas tundis Jane end alati liigsena. Et mingilgi moel sõpru leida, hakkas ta igasuguseid lugusid välja nuputama, et end teiste silmis huvitavamaks teha. "Kooli popimal tüdrukul Sally Jonesil oli oma hobune ja kõik pidasid teda meisterratsutajaks ning põnevaks isikuks. Nii mõtlesin minagi välja loo oma olematust hobusest. Seejärel ei julgenud ma kedagi külla kutsuda. Kartsin, et äkki tahetakse mu hobust näha. Oma valede pärast tuli mul tihti kannatada."
Kui hiljem erakolled˛is, kus Jane ilma erilise innu ja eduta õppis, muutusid kallistused ja julgemad sorti embamised omaette "väärtuseks", üllatas ta kaaslasi järjekordsete lugudega, nagu oleks ta poistega flirtides palju kaugemale läinud...
Järgnesid rahutud Pariisi-aastad noorte kunstiinimeste seas, pisut maalikunstiõpinguid ja populaarsete öölokaalide külastamist. Peagi tõi isa üleannetu tütre tagasi Ameerikasse. Oma näitlejadebüüdi tegi Jane isa kõrval Omaha näiteringis, hiljem mängisid nad koos vaid filmis "Kuldse tiigi ääres" (1981), mis tõi Henry Fondale tema ainsa Oscari.
Seejärel asus Jane õppima kuulsas Actor's Studio's Lee Strasbergi juhendusel. Kaamera ees alustas Jane esialgu modellina. Tema fotod ilmusid prestii˛ikate ajakirjade (Vogue, Esquire jne.) esikaantel. 1959. aastal toimus üheaegselt Jane Fonda lava- ja ekraanidebüüt, mõlemal juhul oli lavastajaks perekonnatuttav Joshua Logan. Abielludes prantsuse re˛issööri Roger Vadimiga, mängis Fonda mitmetes tema filmides, millest erootiline ulmekomöödia "Barbarella" (1968) tegi tast rahvusvahelise sekspommi. Oma põlvkonna tunnustatuimaks naisnäitlejaks tõusis Jane Fonda peaosadega filmides "Cat Ballou" (1965), "Äraaetud hobused lastakse ju maha" (1969), "Klute" (1971) ja "Kojutulek" (1978). Kahe viimase eest pälvis ta parima naispeaosa-Oscarid.
1970. aastate alguses kasvas Jane Fonda poliitiline aktiivsus. Ta reisis Vietnamisse ja õhutas ameeriklasi pommitamisi lõpetama. Tema radikaalsed võtted ja president Nixoni vastane kampaania olid teatud ringkondades nii tugev, et näitlejatar sattus mitmeks aastaks põlu alla. Alles sõja lõpp ja Watergate'i afäär muutsid ühiskondlikku situatsiooni tema kasuks, et ta sai taas oma loometegevust jätkata.
Jane lõi filmifirma, mis peamiselt produtseeris tema enda flme ("Hiina sündroom", 1979; Vana gringo", 1988 jt.). Kaasstsenaristi ja produtsendina osales Jane ka dokfilmide "F.T.A" ja "Tutvumine vaenlasega" valmimisel.
1980. aastate lõpul ei toiminud Fonda nimi enam kassamagnetina. Nooremad, eelkõige Meryl Streep ja Jessica Lange, olid tema koha hõivanud. Nii alustas Jane aeroobika-äriga (videod, õppeprospektid, raamatud). Samal ajal lõppes ka tema teine abielu poliitiku Tom Haydeniga. Tänu (väidetavate) iluoppidele ja noortele kavaleridele (nende seas Rob Lowe ja Jimmy Smits) sattus Jane aeg-ajalt kõmukroonikasse ning pääses ka kinoekraanile. Jane Fonda viimaseks filmiks jäi melodraama "Stanley ja Iris" (1990), milles tema partneriks oli Robert DeNiro. Näitlemisest loobununa nautis ta meeleldi koduperenaise rolli, ning tema vaated olid varasemaga võrreldes palju liberaalsemad. Nendes muutustes mängis oma osa tema tollase abikaasa Ted Turneri varandus ja positsioon. Kuid mässuline naine ei tahtnud igavesti jääda oma mehe varju...
Maikuus jõudis ekraanidele Robert Luketici romantiline komöödia "Monster-in-Law", milles täiesti uues ampluaas astub üles 15 aastat filmimaailmast eemal olnud Jane Fonda. Viola Fieldsi-nimelist hullu ämmamammat kehastava legendaarse staari partneriteks selles filmis on Michael Vartan ("Alias") poja ning Jennifer Lopez minia rollides. USA esilinastusele järgnenud nädalalõpul tõusis see vaadatuimaks filmiks, teenides 24 miljonit dollarit.
Veelgi rohkem üllatas miljoneid austajaid aga näitlejatari autobiograafia "My Life So Far" ilmumine. Selles lubas Jane paljastada oma tormilise eraelu kõik saladused!
Ehkki tema armukesteks on aastate jooksul olnud jalgpallur, juuksur, näitleja, poliitik jne, avameelitseb ta raamatus peamiselt kolme seadusliku abikaasaga veedetud perioodidest. Oma esimesest mehest, Roger Vadimist, on Jane juba varemgi küllaldaselt õuduslugusid rääkinud. Vene päritoluga prantsuse filmire˛issöör, kes pisut varem tegi kuulsaks Brigitte Bardot' ja Catherine Deneuve'i, abiellus Fondaga 1965. aastal. Jane mängis tema neljas filmis ja temastki sai Vadimi soovide kohaselt uus seksisümbol. Neil sündis tütar Vanessa. Kuid abielu see enam ei päästnud. Juba tollal räägiti, et tähepaari kodus korraldati regulaarselt seksiorgiaid. Alles kolmkümmend aastat hiljem kinnitas Jane nende juttude õigsust. Filmistaar pihtis ajakirjanikele, et Roger sundis teda pidevalt tegelema grupiseksiga tema ja juhuslike tüdrukutega, sageli tänavalt üleskorjatud prostituutidega ning alandas võrdlustega (mitte Jane'i kasuks) eelmiste naistega. Nad lahutasid 1973. aasta jaanuaris.
Mõningaid pikantseid seiku on nüüdseks teada ka Fonda abielust Turneriga. Saatus sidus neid 1991. aastal. Meediamagnaat, suurima teleagentuuri CNN omanik Turner hellitas oma naist esimestel aastatel avalikult. Näiteks kinkis ta sünnipäevaks 10 miljonit dollarit, millega Jane avas oma heategevusliku fondi. Jane omakorda demonstreeris, et on armsama nimel võimeline mitte ainult loobuma filmikarjäärist, vaid ka hakkama loomakasvatajaks. Nende Montanas paiknevas hiiglasuures rantšos kasvatas ja aretas Jane koos mehega piisoneid. Sõbrad ja tuttavad imestasid: kuidas saavad koos elada ja olla õnnelikud niivõrd erinevad inimesed, sest Fonda on ju loomult mässaja, revolutsionäär, Turner aga kondijuurteni konservaator! Tõsiste lahkhelide tekkides 2000. aasta jaanuaris kolis paar lahku, kuid lubas oma abielu kallal veel tööd teha. Fonda märkis, et on abikaasaga saavutanud kokkuleppe, mis lahendab kõik nendevahelised küsimused, ehkki tunneb, et nende abielu on "pöördumatult purunenud" ning"taasühinemiseks lootust ei ole".
Ühes intervjuus rääkis Fonda, et otsuse lahutada tõi kaasa tema kristlusse pöördumine. Turner vastas ajakirjanike küsimustele lahutuse põhjuste kohta delikaatselt: "Ma olen alati olnud ateist ning seetõttu ei suutnud ma leppida Jane'i hullumeelsest vaimustusest kristlusest, mida pean luuserite religiooniks." Hiljem, kui eks-naine hakkas andma avameelseid intervjuusid, rääkides muuhulgas mehe arvukatest truudusemurdmistest ja viimasest tormilisest armuafäärist kunstnikuproua Frederique D'Argoniga, tunnistas miljardär: "Jane tahtis minust teha pühakut, aga mina olen vaid tavaline patune!"
Fonda sõnul on Turner ahne mees, kes ei mõista armastust: "Ta vajab inimest, kes oleks kogu aeg tema kõrval. Ta arvab, et see on armastus. See pole armastus vaid lapsehoidmine." 2000. aasta maikuuks oli abielu ametlikult lahutatud.
Enne Turnerit ja peale Vadimi oli Jane Fonda abikaasaks 17 aastat poliitik Tom Hayden, kellega tal on poeg Troy. Tol perioodil pühendus Jane tõsiselt võitlusele rahu nimel, esines kõnedega Vietnami sõja vastu ning mängis oma karjääri kõige paremad rollid. Midagi intrigeerivat tema elus tollal justkui ei toimunud. Perekonnaelu kulges vaikselt, rahulikult, andmata mingeid põhjuseid kuulujuttudeks. Võimalik, et Jane hoidis lihtsalt keelt hammaste taga, aga nüüd on ta otsustanud paljastada mõned seigad ka sellest abielust. Nii või teisiti, hiljutisel promo-turneel, mis oli seotud nii tema come-back-filmiga kui autobiograafia ilmumisega, lubas Fonda tõelist sensatsiooni...
Peale turneed käis Jane niudeluu operatsioonil. Maikuus astus ta publiku ette uuenenud kujul: kaunimana, kui kunagi varem, ning valmina uuteks elukäänakuteks.
"Saatus on mulle alati üllatusi valmistanud - need olid uued tunded, uued asjaolud.. Senikaua, kuni ma pole kaotanud soovi ja võimalust muutuda, arvan ma, et mul on veel kõik ees!"
Copyright © 2005 Ivar Kümnik