Jean Rochefort

Jean Rochefort on üks armastatumaid prantsuse näitlejaid, keda meie kinopublik tunneb filmidest "Angélique, inglite markiis", "Pikk blond mees, must king jalas", "Tervist, artist!" ja "Pret-a-Porter". Meie telekanalid on näidanud mitmeid väärtfilme maineka näitleja osavõtul, nende seas "Mees rongist", "Krahv Monte-Cristo" ja "Naeruväärne".
Sündinud 29. aprillil 1930 Dinanis, astus Rochefort Nantes'i konservatooriumi, mille järel jätkas näitekunsti õppimist Pariisis. Armeeteenistuse lõppedes esines ta seitse aastat Grenier-Hussenot' teatritrupis. Noorpõlves pidas Jean Rochefort filmikunsti teisejärguliseks, ometigi ei öelnud ta lisateenistuse nimel ära väikestest kõrvalrollidest ekraanil. Kuid teater, mille pärast too provintslane 1940ndate lõpus Pariisi sõitis, oli tema jaoks kõige tähtsam. Prantsuse superstaar Jean-Paul Belmondo, kellega Rochefort Pariisi Konservatooriumis sõbrunes, suutis ta siiski filmimaailma meelitada ning koos esinesid nad seiklusfilmides "Cartouche" (1962) ja "Ühe hiinlase piinad Hiinas" (1965). Neil aastail mängis Rochefort paljudes ajaloolistes seiklusfilmides nagu "Kapten Fracasse" (1961), "Raudne mask" (1962), "Angélique ja kuningas" (1966), aga ka paljudes komöödiates ja kriminullides.Paralleelselt huvitus Rochefort inglise teatrikunstist, eelkõige Harold Pinteri näidenditest, ning käis autori juures mitu korda Londonis, et saada luba tükkide lavaletoomiseks Prantsusmaal. Peale selle tegi Jean Rochefort aktiivselt kaasa ka televisioonis ning omandas dubleerimiskunsti. Paljud kuulsad ameerika või itaalia staarid ning multifilmikangelased (nende seas karupoeg Puhh) kõnelesid filmide prantsuse versioonis tema häälega.
Muuseas, veel enne kõike seda jõudis Jean Rochefort aasta aega elada Venemaal: ta sõitis paariks nädalaks nõukogude-prantsuse koostööfilmi "Léon Garros otsib sõpra" (1961) võtetele, jäi aga eneselegi ootamatult kauemaks. Kodumaale tagasi pöördudes viis kaasa poolatarist naise, kellega oli Venemaal kohtunud.
1970ndail aastail hakkasid re˛issöörid nägema Rochefort'is laiaulatusliku andega näitlejat. "Neil oli õigus, ma küpsesin tõepoolest hilja, alles neljakümnesena potsatasin puu otsast alla," naerab Rochefort. "Aga just siis saabusid minu tüüpi kangelastele soodsad ajad."
Ta mängis Edouard Molinaro, Luis Buńueli, Claude Chabroli, Philippe de Broca, Bertrand Blier' jt. filmides. Kahel korral pälvis ta prestii˛ika "Césari"-auhinna rollide eest Bertrand Tavernier' filmis "Las pidu hakkab pihta" (1974) ja Pierre Schoendoerfferi filmis "Krabi-trummilööja" (1977). Rochefort vallutas publiku ka Yves Robert'i erootiliste komöödiatega "Ka elevandid võivad truudust murda" (1976) ja "Kõik me jõuame paradiisi" (1977). Naljakate vuntsikestega, mitte enam noore võrgutaja tüüp, keda Rochefort nendes filmides mängis, oli prantslastele, ja ennekõike naistele, meelepärane.
Vastassoo hulgas on Jean Rochefort'il alati lööki olnud. Ja ehkki ta iga kord ei viinud oma järjekordset väljavalitut altari ette, lõppesid tema arvukad romaanid alati sõbralikult. Kõige kõmulisem oli tema armusuhe näitlejatari ja režissööri Nicole Garciaga, kes Rochefort'ile ka lapse sünnitas. Paar elas mitu aastat koos, kuid erinevates korterites. "Meie suhtele andis see erilise pikantsuse," teravmeelitseb Rochefort, kes aitas Alžeeriast emigreerinud Nicole'i tema karjääri algusaastail. Veel praegugi annab ta oma eks-kallimale isalikke nõuandeid.
Jean Rochefort oli juba kõvasti üle viiekümne, kui abiellus kolmandat korda endast kakskümmend aastat noorema naisega. Franēoise sünnitas talle kaks kaunist tütart: Louise ja Clémence. Muide, Rochefort'il on lapsed kõigi kolme naisega. "Ma sisendasin naistele alati mingisugust usaldust," räägib Rochefort, "ja nad millegipärast arvasid, et minust saab suurepärane isa, aga see anne mul tegelikult üldse puudub." Franēoise ei ole sellega nõus, sest vaatamata tihedale töögraafikule, leiab Jean alati aega, et lastega tegelda.
Jean Rochefort ei ole kõrgele eale vaatamata veel loorberitele puhkama jäänud. Ta rügab tööd televisioonis, raadios, kinos, on ka ise lavastanud mõned lühi- ja dokumentaalfilmid, kirjutanud stsenaariumeid. Kui teda 1999. aastal sooviti premeerida au-"Césariga" panuse eest filmikunstis, tahtis Rochefort algul sellest üldse keelduda: "See autasu lõhnab kuidagi nekroloogi järele, aga mina olen veel täies elu- ja loomejõus..." Et kolleege mitte solvata, nõustus ta autasu viimaks vastu võtma.

Copyright © 2006 Ivar Kümnik