Sündinud: 17.oktoobril 1920 Omaha, Nebraska
Surnud: 23.juulil 1966 New York
Montgomery Clift olnuks tõeline 50ndate kultustäht, kui teda poleks varjutama hakanud need, kellele ta õigupoolest teed oli sillutanud - Marlon Brando ja James Dean. Cliftil olid kõik eeldused: suurepärane näitleja, kes kunsti nimel oli valmis ohverdusteks; meeldiv staarivälimus ja kõige tipuks, sobivalt möllune eraelu. Ning tõele au andes, tegi Clift palju paremaid filme ja rolle kui Brando ja Dean. Ent tal puudus mässaja imidz, millega viimased kuulsaks said - ta ei mänginud üheski kultuslikus noorsoofilmis nagu "The Wild One" (1954) või "Rebel Without a Cause" (1955). Rollidest nendes filmides, muide, ütles ta ära. Sellegipoolest on pea kõik Clifti filmid tõeline klassika. Miskipärast kiputakse aga 1950ndate tippstaaridest kõneldes Monty Clifti unustama... Hetkest, mil kinokülastaja Montgomery Cliftiga esmakordselt kohtus, oli temast saanud legend. Surres oli staar oma staatusest palju juba kaotanud. Kui paradoksaalselt see ka ei kõla: ilmselt on parem lavalt lahkuda siis, kui publik sinult ikka veel midagi ootab, mitte aga siis, kui vaevalt ehk keegi sind üldse mäletab. Näiteks James Deani pärand elab jõudsalt edasi, kuna ta suri noorena, oma karjääri tipul. Clift oli siit ilmast lahkudes keskeas, tema nooruslik värskus ammu kadunud ning korralikest filmirollidestki tundis ta viimastel aastatel kibedasti puudust. Edward Montgomery Clift sündis 17.oktoobril 1920.aastal Omahas Nebraskas. Tal oli ka mõni tund vanem kaksikõde Roberta ning poolteist aastat vanem vend Brooks. Monty ja tema pere rändas tihti ringi, kui ta veel laps oli. 12aastaselt seisis ta esimest korda amatöörteatri laval, tükis "Fly Away Home". Kriitikud ja sõbrad tunnistasid tema silmapaistvat annet, mis pidi talle peagi avama tee suurele lavale. Seitse kuud hiljem esineski noormees sama tükiga juba suure eduga Broadwayl. Teatris vabanes Monty lõpuks oma võimuka ema Etheli mõju alt. Ehkki ta oli tolle aja kohta küllaltki avalikult homo, oli tal mitmeid lähedasi suhteid ka vastassugupoolega, peamiselt teatrikolleegidega. Filmistuudiod saatsid Cliftile pidevalt ahvatlevaid kutseid Hollywoodi, ent ta ütles neist kõigist ära. Kümme aastat hiljem, peale kiidutormi, mis sai näitlejale osaks rolli eest Tennessee Williamsi näidendis "You Touched Me", lasi ta Howard Hawksil end meelitada John Wayne'i partneriks klassikalises westernis "Red River" (1946). Kuid kohe algusest peale keeldus Montgomery Clift mängimast stuudioreeglite järgi: ta ei kirjutanud ühelegi pikaajalisele lepingule alla ning võttis vastu vaid need rollid, mis teda tõsiselt intrigeerisid. Kuna vesterni linalelaskmisega tekkis viivitus, jõudis mõned kuud varem ekraanile Monty järgmine film, Fred Zinnemanni lavastatud "The Search" (1948), milles mängitud osaga kandideeris Clift Oscarile. Uus täht oli sündinud. Monty nõustus mängima kolmes Paramounti filmis (tegi ainult kaks): William Wyleri Henry Jamesi adaptsioonis "The Heiress" (1949), millele pidi kohe järgnema Billy Wilderi "Sunset Boulevard", kuid viimasel hetkel ütles Clift rollist ära, et mängida 20th Century Foxi sõjadraamas "The Big Lift" (1950).
Naasnud Paramounti, alustas ta tööd rezissöör George Stevensi juures. Theodore Dreiseri "Ameerika tragöödia" järgi vändatud melodraamas "A Place in the Sun" (1951) kehastatud Clyde Griffithsi rolliga kandideeris Clift juba teist korda Oscari auhinnale. Filmivõtted viisid Clifti kokku Elizabeth Tayloriga, kes armus kummmalisse, alati enesessetõmbunud, kõige üle pingsalt juurdlevasse filmipartnerisse esimesest pilgust. Liz ei eita tänini, et see on olnud tema eluaegne armastus. Clift vastas talle samaga, aga paraku ainult platooniliselt. Temale omase otsekohesusega selgitas Clift vastuolu, mis ta tundeelu keeruliseks muudab: "Voodis armastan ma mehi, aga mu tõeline armastus kuulub ainult naistele...". Elizabeth Taylor teadis vist ainsana, mis mees Clift eraelus oli. Mehe hiilgava välimuse taga peitus kompleksidega introvert, kes jõi meeletult ja neelas peotäiteviisi barbituraate. Hollywoodi poolt peale surutud seksiidoli imidz oli vastuolus mehe tegelike kalduvustega ning tal oli aina raskem sellele võltspildile truuks jääda. Klatšimoorid on õelutsenud, et Tayloril oli kombeks võrgutada Hollywoodi kauneimaid meesnäitlejaid, kes sealjuures olid homoseksualistid (Clift, Rock Hudson, James Dean jne.).
Filmi järel nimetati Montgomery Clifti Hollywoodi kuumimaks ja jumadatuimaks staariks. Clifti ainus arvestatav rivaal tollal oli Marlon Brando, kelle karjäär alles hakkas ilmet võtma.
Peale poolteist aastat väldanud vabatahtlikku filmipausi, mängis Monty Alfred Hitchcocki thrilleris "I Confess" (1953) mõrvari pihtimist kuulnud katoliku preestrit, keda ennast toimepandud kuriteos süüdistama hakatakse. Clifti karjääri vaieldamatuks tipuks sai aga Fred Zinnemanni jõulises James Jonesi ekraniseeringus "From Here to Eternity" (1953) mängitud patsifistist poksija-trompetisti Robert E. Lee Prewitti, kes asub oma surnud sõbra eest kätte maksma. Taaskord nomineeriti ta Filmiakadeemia auhinnale, mida ta ei saanud. Muuseas, nimetatud roll oleks äärepealt läinud Columbia lepingulisele näitlejale Aldo Rayle, kuid õnneks suutis rezissöör oma valikus kindlaks jääda. Vittorio de Sica ebaõnnetunud linateose "Stazione Termini" (1953) järel naasis näitleja taas Broadwayle, et mängida Tšehhovi "Kajakas", öeldes ära mitmest ahvatlevast filmipakkumisest, sealhulgas rollidest Elia Kazani kultusfilmides "On the Waterfront" (see läks Marlon Brandole) ja "East of Eden" (selle sai James Dean). Professionaalsele edule kontrastiks oli Monty eraelu. Füüsiliselt oli Clift nõrk; kroonilise kõhulahtisuse tõttu vabastati ta isegi sõjaväeteenistusest. Monty kannatas pidevalt emotsionaalsete pingete ja hingehädade käes ning kulutas palju aega ja suuri summasid psühhiaatrite peale. Kui tohtritest abi ei näinud olevat, alustas Clift tablettide neelamist ja joomist, et sel moel oma meelerahu tagasi saada. Filmitähe vaimsed ja mõnuainete tarvitamisest tekkinud probleemid takistasid tal tipus püsida. Viinalembus hakkas oluliselt mõjutama tema näitlemist ja kahandas tema väärtus stuudiote silmis.Monty hiilgavalt kulgenud karjäär aeglustus 1950ndate keskel, mil ta näitlemise hoopis katki jättis, veetes järgnevad aastad täielikus eraldatuses. Lõppkokkuvõttes viibis ta filmimaailmast eemal ligi neli aastat, mis Hollywoodi seaduste järgi ei ole kasuks kellelegi. Siis hakkasid meest kimbutama finantsprobleemid ning ta nõustus osaga Edward Dmytryki eepilises kodusõjadraamas "Raintree County" (1957), millega loodeti korrata "Tuulest viidute" (1939) hiigelmenu. Filmipartneriks oli taas hea sõber Elizabeth Taylor. 12.mail 1956, filmi võtteperioodil, lahkus Monty Taylori häärberis peetud olengult ning sõitis Beverly Hillsi künklikul teel vastu telefoniposti. Näitleja jäi küll ellu, kuid vigastused olid kohutavad. Kahest kohast murtud lõualuu, vigastatud selgroog, näo keskpaik sisse muljutud, ülahuul klaasikildudest läbi lõigatud, purustatud ninakont. Eest läinud kaks esihammast urgitses mehe kurgust välja sündmuskohale sööstnud Liz, päästes nii kannatanu lämbumissurmast. (Hiljem valmistas Clift Taylorile kingiks kaelakee nende kahe hambaga.)
Näitleja suurepärane välimus oli igaveseks ajaks kadunud, kogu ravile vaatamata jäi mehe näo vasak pool halvatuks. Monty fännid oskasid filmi linale jõudes täpselt öelda, millised stseenid on filmitud enne, millised peale avariid... Pärast paranemist näitlejakarjäär jätkus, mõnede kriitikute meelest esitas ta oma rolle veelgi suurema sügavuse ja paatosega kui enne, kuid enesekindluse oli näitleja kaotanud juba lõplikult ning jällegi tulid mängu tabletid ja alkohol. See, mis nüüd järgnes, on nimetatud showmaailma ajaloo pikimaks enesetapuks. Traagiline autoõnnetus ei muutnud Clifti mitte ainult väliselt, ka sisemiselt oli ta murtud mees. Igaveseks oli kadunud ta näo tundlik ja väljendusrikas miimika; ta hakkas üha sagedamini kahtlema oma näitlejavõimetes, kaotas usu ellu. Ajapikku hakkas ta aina rohkem tarvitama tablette, et valusid leevendada, mis pärast avariid teda alatasa vaevasid. Aga tugevad valuvaigistid mõjusid nagu narkootikumid - Clift jäi neist üha suuremasse sõltuvusse. Siis tulid ka uimastid, alkohol, koos kõigega lugematu arv meesarmukesi, kelle seltsis näitleja oma meeleheidet vaigistas... 1958.aastal esines Monty koos Marlon Brando ja Dean Martiniga Dmytryki sõjaeeposes "Noored lõvid", järgnevalt mängis ta koos Liziga Joseph L.Mankiewiczi psühhodraamas "Äkitselt, möödunud suvel" (1959, Tennessee Williamsi näidendi äärmiselt kroogitud versioon). Kuigi ekraanil tundus näitleja igati vormis olevat, oli isiklikus plaanis iga hetk krahhi oodata. Monty alkoholism muutus üha hirmuäratavamaks. Sageli hilines või ilmus ta stuudiosse ettevalmistamata ja joobnuna, võtetel ajas teksti segi (tänu heale improvisatsiooniandele suutis ta vahel kitsikusest pääseda), kutsudes esile kaasnäitlejate ja rezissööride õigustatud pahameele. John Hustoni "Kokkusobimatud" (1961) jäi Montgomery Clifti viimaseks suureks filmiks, millest kandus ilu ja melanhooolia aurat. Selles filmis tegid oma viimase etteaste Hollywoodi legendid Marilyn Monroe (1926-1962) ja Clark Gable (1901-1960).
Neljandat korda, seekord parima kõrvalosatäitja kategoorias, nomineeriti Clifti koonduslaagri endise vangi seitsmeminutilise episoodi eest Stanley Krameri "Nürnbergi protsessis" (1962). John Hustoni pisut veniv ja jaheda vastuvõtu leidnud biograafiline film "Freud" (1963) põhjustas niigi rohkesti sekeldusi, millele lisandus Clifti paaniline hirm pimedaksjäämise ees. Vahetult peale võtteid tehti talle mõlema silma läätsekae operatsioon. Samaaegselt algas Clifti vägikaikavedu stuudio Universaliga, mis näitleja niigi kustuma hakanud mainele kasuks ei tulnud. Monty võitles oma deemonitega ning ei mänginud mitu aastat ei teatris ega filmis. (Ilmus vaid korra - Raoul Levy läbikukkunud thrilleris "Ülejooksik", 1966). Ainult Elizabeth Taylori pealekäimisel nõustusid produtsendid andma Cliftile meespeaosa Lizi uues linateoses "Heiastused kuldses silmas" (1967, roll läks hiljem Brandole), kuid paar kuud enne võtete algust... 45aastasena oli Montgomery Clift kaotanud nii oma ilu, ande, kui ka sõbrad. Alatasa purjus ja barbituraate täis kaanituna vähkres ta krampides ja valuhoogude käes oma New Yorgi korteris. Tema ainsateks külalisteks olid odavad meesprostituudid ja hoolimatud lakekrantsid, kes endist staari igati lüpsid. 22.juuni õhtul 1966 istus endine seksisümbol oma elutoas koos oma mustanahalise hooldaja Lorenzo Jamesiga. Kui viimane avastas, et televiisorist näidatakse õhtul "Kokkusobimatuid", küsis ta, kas Monty soovib ehk seda vaadata. "Kindlasti mitte!" lausus selle peale Clift ning suundus magamistuppa.
Keset ööd, pärast aastaid kestnud ahastusi ja piinu, mehe süda seiskus. Montgomery Clifti elutu keha, mis viimaks oli rahu leidnud, leiti hommikul. Ta oli surnud südameataki tagajärjel.
Ivar Kümnik
No comments:
Post a Comment