Brad Davis (Robert Creel Davis, sünd. 6. novembril 1949 Tallahassees, Florida; surnud 8. septembril 1991 Studio Citys, California) elas elu, mida peegeldas ka tema jõuline täheroll filmis "Midnight Express". Olles lootustest tulvil pärast ülesaamist alkoholi ja uimastisõltuvusest, mis oleks äärepealt maksma läinud tema paljutõotava näitlejakarjääri, oli ta muserdatud saades teada, et on HIV-positiivne. Peagi avastas mees, et Hollywoodi "punaste lindikeste" taga pesitseb halastamatu maailm, ja taipas irooniat selles, mida tal tuleb näitlejana püsida soovides teha: tal tuleb edasi elada valetades. "Kõik me lahkume kord siit ilmast. Mõni kergelt - vabalt ja väärikalt, mõni aga traagiliselt piineldes. Pole meile antud otsustada, veel vähem ette aimata, kuidas see meiega juhtub..." Oma elu viimase kuue aasta jooksul kirjutas ta üles kõik, mis temaga juhtus, mis temaga tehti. Mis siis juhtus Brad Davisega? Kas tõesti üks edukamaid filminäitlejaid, jäi kaitsetuks saatuselöökide ees? Algus oli kõik ilus. Juba 5aastaselt teadis ta kindlalt, et tahab saada näitlejaks. Ema oli väikese Bradi viinud kinno "Pinocchiot" vaatama. Niipea, kui saal peale seanssi taas valgeks läks, teadis poiss, et tal tuleb "rinda pista" Pinocchioga, veel enam: tal tuli saada kellekski enamaks kui Pinocchio. Aga veel enne seda... Brad sai omal nahal tunda insesti, teenis elatist meesprostituudina, tarvitas ohtralt narkootikume, 2000 dollari eest nädalas. Bradi hinge ja vaimu piinati juba lapsepõlves - ema sundis poega temaga alasti magama, et sel moel kätte maksta Bradi joodikust isale. Hommikuti võis isa oma korda tasuda: lohistades alasti poja oma tuppa, nüpeldas ta teda jämeda rihmaga kuni nõrkemiseni. 16aastasena julges ta viimaks ema haiglastele nõudmistele vastu hakata, viimane sai sellest närvivapustuse. Töötu näitlejana New Yorgis hulkudes elas ka Davis üle närvivapustuse ning tegeles prostitutsiooniga. Perioodiliselt tekkisid tal enesetapumõtted, lõigates neil tundidel ziletiteraga oma veene. Bradist sai seksmaniakk. Tema arvukate voodipartnerite seas olid ka mitmed kuulsused: Rue McClanahan, Jill Clayburgh... Oma väidetavaid homovahekordi on mees aga alati eitanud. Harva joonistub kellegile selline sirge tee filmi. Üks roll teise järel. Võit võidu järel. Brad Davise tipphetkeks sai Alan Parkeri "Midnight Express" (1978). Tõusuks ja... loojanguks. Read päevikust: "Et vältida stressi, valisin algul alkoholi, seejärel kokaiini. Rahustasin oma närve lõbustustega elu ja surma piiril. Kihutasin autoga 150 km tunnis... Arvatavasti olnuks parem, kui oleksin end tollal puruks sõitnud..." Näitleja ei kannatanud loorberite raskust - küllaltki banaalne olukord. Selge, miks ta oma ellujäämist kahetses - filmi jaoks oli ta niikuinii juba surnud. Peale Fassbinderi "Querelle'i" (1982), Hudsoni "Tulevankreid" (1981) ja Edleri "Rosalie läheb sisseoste tegema" (1988) lakkas Brad Davis rezissööride jaoks eksisteerimast. Davis sai oma elu taas rööpasse 1981, mil ta sai võitu narkootikumidest ja käis regulaarselt Anonüümsete Alkohoolikute loengutel. Mõni aastat hiljem avastati tal HIV-viirus. "Esimest korda kuulsin AIDSist 1982.aastal. See oli siis veel laiemale inimkonnale tundmatu haigus. Üks mu sõpru, Larry Kramer, tunnistas mulle , et on sellesse hirmsasse tõppe nakatunud ja lisas nagu muuseas, et jutt käib "homode vähist". Viimane vihje andis mulle kindlust, et mina ei nakatu sellesse jäledusse mitte kunagi... Ma pole ju homo!" Paraku oli Brad Davis sel hetkel juba viiruse kandja. "Narkootikume süstisin vahel, millega juhtus. Ka oli mul hulgaliselt juhuslikke vahekordi. Ma ei tunne ühtki narkomaani, kes nii poleks toiminud." Brad sai tõe teada pärast seda, kui kerge gripi järel vereanalüüsi käis andmas. "Viibisin Roomas võtetel, kui mu naine mulle helistas, et seda kohutavat uudist teatada. Kui mu perekondki on nakatunud, läheksin puhta hulluks, mõtlesin." Susan, Davise naine oli õnneks terve. Kui kõik pudenes käest - nii karjäär kui tervis, tegi naine ääretult riskantse ettepaneku - laps soetada. 1983.aastal sündinud tütar Alexandra oli terve. Mõnda aega tundus mehe eksistents enam vähem talutav, ent 1989.aastal algas kõige raskem ja organismi jaoks kõige hävitavam periood. Iga elatud tund oli täis võitlust valu ja kannatustega. Piinad mitmekordistusid veel selleski mõttes, et Brad püüdis oma haigust avalikkuse eest varjata. Võimalusele veel mõnd filmirolli saada ta enam ei lootnudki. Haiglasse intensiivraviks minnes pani ta end kirja valenime all.
Haigus oli levinud juba nii kaugele, et vaevatud näoga mehes olekski võimatu olnud endist ekraanikuulsust ära tunda. "Ma teenisin elatist tööstuses, mis kõlavalt teatab, et tema eesmärgiks on humaansus – aidata muuhulgas neid, kes AIDSi põevad. Heategevuslikud korjandused, gala-kontsertid, "punase lindi" festivalid – see on vaid puhas teesklus. Kui näitlejal avastatakse mingi viirus, ei leia ta enam iial tööd." "Unelmate vabriku" variserlikkust sai Davis tunda veel enam siis, kui president Ronald Reaganil paluti öelda oma arvamus AIDSi kohta ja see kuulutas: "Ma ei hakka ju ometi homoseksualismi ülistama!" "Milline võhiklus, suurelisus, milline fanatism!" kirjutas Brad Davis oma päevikus."Sellega ei jõuta kaugele." Kui haigus saavutas oma viimase staadiumi, otsustas 41aastane kõigi poolt hüljatud näitleja ise oma elu lõpetada, kugistades alla purgitäie pille. Enne aga helistas oma allesjäänud sõpradele ja jättis nendega jumalaga. Susan hoidis mehe kätt terve tunni, mis kulus selleks, et saatuslik kogus medikamente oma töö teeks.
"Brad tahtis, et tema loost saadaks teada, et see oleks ausalt ja otsekoheselt jutustatud enne, kui kõmuajakirjanikud selle ära solgivad," kommenteeris oma mehe viimast soovi Susan Bluestein Davis. "Ta tahtis, et kõik teaksid, milliseid õudusi tal tuli oma elu viimastel aastatel üle elada. Ta ei tahtnud olla "järjekordne anonüümne" AIDSi ohver." Brad Davise päeviku materjalide põhjal kirjutas näitleja lesk 1999.aastal raamatu "After Midnight".
Haigus oli levinud juba nii kaugele, et vaevatud näoga mehes olekski võimatu olnud endist ekraanikuulsust ära tunda. "Ma teenisin elatist tööstuses, mis kõlavalt teatab, et tema eesmärgiks on humaansus – aidata muuhulgas neid, kes AIDSi põevad. Heategevuslikud korjandused, gala-kontsertid, "punase lindi" festivalid – see on vaid puhas teesklus. Kui näitlejal avastatakse mingi viirus, ei leia ta enam iial tööd." "Unelmate vabriku" variserlikkust sai Davis tunda veel enam siis, kui president Ronald Reaganil paluti öelda oma arvamus AIDSi kohta ja see kuulutas: "Ma ei hakka ju ometi homoseksualismi ülistama!" "Milline võhiklus, suurelisus, milline fanatism!" kirjutas Brad Davis oma päevikus."Sellega ei jõuta kaugele." Kui haigus saavutas oma viimase staadiumi, otsustas 41aastane kõigi poolt hüljatud näitleja ise oma elu lõpetada, kugistades alla purgitäie pille. Enne aga helistas oma allesjäänud sõpradele ja jättis nendega jumalaga. Susan hoidis mehe kätt terve tunni, mis kulus selleks, et saatuslik kogus medikamente oma töö teeks.
"Brad tahtis, et tema loost saadaks teada, et see oleks ausalt ja otsekoheselt jutustatud enne, kui kõmuajakirjanikud selle ära solgivad," kommenteeris oma mehe viimast soovi Susan Bluestein Davis. "Ta tahtis, et kõik teaksid, milliseid õudusi tal tuli oma elu viimastel aastatel üle elada. Ta ei tahtnud olla "järjekordne anonüümne" AIDSi ohver." Brad Davise päeviku materjalide põhjal kirjutas näitleja lesk 1999.aastal raamatu "After Midnight".
No comments:
Post a Comment