Tuesday, July 7, 2009

Jeff Stryker - Mister Masturbaator

Nimi: Jeff Stryker
Hüüdnimed: Mr. Big, Mr. Masturbator
Sündinud: 21.august 1962
Sünnikoht: Prescott, Arizona
Vennad-õed: üks vanem ja üks noorem vend
Perekonnaseis: kes seda täpselt teab?
Vänt: väidetavalt 26,5 - 27 cm, tegelikult natuke lühem!
Ta ei avalda eales tegelikke mõõtmeid, aga ütleb: "Kella ei pruugiks ma randmel kanda."


Los Angeleses, kus elavad paljud seksikad filmisuurused on Jeff Stryker vaat et suurim staar. Üheksa inimest kümnest tunnevad ta tänaval ära, ja isegi siis, kui tal on riided seljas. Tema poisilikult kena välimus on lausa vastupandamatu. Ja isegi nina, mis meestel on tavaliselt suur nagu kartul, on temal väike ja armas.
Showärimaailmas on Jeff saanud nime Mr.Big. Ta esineb filmides, mis jätkuvad sealt, kus "Chippendales" oma etendused lõpetab. "Powertool", "The Switch is On", "Powerfull II" ja "Bigger Than Life" on filmid, kus ta end vaatajaile täies uhkuses näitab. Vaatajad - nii naised kui mehed - lähevad tõeliselt kiima, kui nad näevad Jeffi perfektset keha, võimsaid jalgu, ja ennekõike seda vägevat värki allapoole vööd!
Pornofilmidega on ta tänaseks kokku ajanud ilmatuma varanduse, kuid mehe tõelised ambitsioonid ulatuvad magamistoast palju kaugemale. Tema ema oli medõde ja vaga kristlane ning poisski käis kuni 12.eluaastani iga nädal korralikult kirikus. "Mul on Jumalaga isiklik suhe," teatab ta. "Ma loodan, et ma pole iialgi oma filmides kedagi solvanud. Mul on läbi aegade olnud õieti vaid neli kaasosalist, sest ma eelistan töötada nendega, keda tunnen."
Jeff harrastab turvaseksi ega liiguta ühtki liigest enne, kui pole esmalt kondoomi peale tõmmanud. "Filmi tegemine on raske, aga mulle tundub see kergena, kuna ma armastan oma tööd väga."
"Et selles äris läbi lüüa, peab sul olema kena nägu, suurepärane keha ja hea õnnistus looduse poolt. Aga kõige olulisem on võime 14 tundi teiste inimeste silme all näidelda. See võib vahel olla väga raske. Justkui tavaline näitekunst, ainult üks samm sellest veel kaugemale edasi. Sa pead jagama oma intiimelusse puutuvat kaamera ja publikuga. Kuid hea on see, et kõik hetked jäädvustatakse igaveseks ja ma arvan, et ma olen andnud oma panuse turvaseksi propageerimisse."
Jeff Stryker on traditsioonilise Ameerika unelma - jooksupoisist juhatajaks - elav näide. Noormees on pärit purunenud perekonnast. Vägivald ja abitus kuulusid tema lapsepõlve ja noorukiikka. Kõiki raskusi trotsides suutis Stryker end läbi lüüa. Ka tema unistas muinasjutulisest karjäärist Hollywoodis. Tõsi, "tavalist" filmitähte Jeffist ei saanud, kuid temast sai kuulsaim pornotäht.
Tema aukartustäratavate mõõtmetega meheau igati loomutruid kummist koopiaid müüakse maailma kõigis sekspoodides. Tema filmid aga on pornotööstuses löönud kõik müügirekordid!
Tulevane pornostaar sündis Arizona osariigis Prescotti väikelinnas (mõned allikad märgivad tema sünnikohaks hoopis Los Angelese) 21.augustil 1962.aastal ning ta oli kolmest vennast keskmine. Poisse kasvatas ema, isa aeg kulus tööle. Elu tundus Jeffile paganama igav ja seetõttu tegi ajaviiteks igasugu koerustükke.
Kaheteistkümneselt istus ta dziibi rooli ja kihutas, gaas põhjas, mööda tolmust maastikku. Kui ta lõpuks koju naasis, sai ta isa käest korraliku nahatäie. Ihunuhtlust sai Jeff tihtilugu ka teistegi "vägitegude" eest. "Ma olin äärmiselt kontrollimatu ja mässuline tüüp," meenutab Jeff.
Vabariiklasest isa ei teadnud hukkalänud poisi korralekutsumiseks muud abinõu, kui saata 13aastane Jeff sõjakooli. Seal köitis Jeffi ainult pallimäng ja ujumine - muus osas oli internaadielu tema meelest väljakannatamatu.
Sealsamas omandas Jeff ka oma esimesed seksikogemused, kuid neist pole ta kunagi tahtnud rääkida. Sattudes endast vanemate kaaslaste hirmu ja armu alla, tundis noormees end nagu vangistuses. Pärast seda, kui ta oli poolteist aastat mõttetut drilli ja vanemate kaasõpilaste ülbitsemist talunud, lasi ta koolist jalga, sõitis osariigi teise otsa ning helistas koju emale: "Kui sa mind kooli tagasi saadad, teen endale otsa peale." Jeffi sõnul oleks ta seda tollal ka teinud.
Sõjakoolis veedetud aastate jooksul olid tema vanemad lahku läinud ja Illinoisi osariiki kolinud. Isa abiellus uuesti ning emal oli rahadega kitsas käes. Jeff elas perekonna purunemist raskelt üle. Ka ei suutnud ta uues elukohas sõpru leida. Poiss saadeti uude kooli. Põikpäine ja loomult kinnine Jeff jäi kõikjal autsaideriks.
Sageli kiskus ta tüli ja osales löömingutes. Kui ta ühel päeval oma klassitoas kaasõpilastega karvupidi kokku läks ning isegi õpetajale tou andis, löödi ta koolist minema. 17aastasena elatas Jeff end juhutöödega, küll aedniku, mehhaaniku või tavalise transporttöölisena. "Ainult ühte asja ma ei teinud: ma ei hakanud homoprostituudiks, isegi kui mu käbarad eriti sitasti käisid. Veel vähem hakkaksin selleks praegu, ehkki üks moekunstnik pakkus mulle tunni eest 50 tuhat dollarit. Tõesõna."
Seda, et tal on laitmatute proportsioonidega keha, mõistis Jeff üha selgemalt. Ta tuli mõttele pakkuda ennast fotomodelliks. Ühest pildiajakirjast loetud kuulutus määras tema edasise karjääri. Kuulutuse avaldanud fotograafi objektiivi ees tuli Jeffil üksnes ülakeha paljaks võtta ja võtta suhteliselt tavalisi poose. Kui aga fotograaf märkas kliendi ebatavaliselt pingul hargivahet, pärides, kas noormees pole ehk mõelnud võimalusele pornovideotes kaasa teha, tõmbas Jeff ilma pikemata püksid maha ning lasi endast esimesed aktifotod teha. Fotod tulid mõistagi hiilgavad, ning need saadeti otsemaid videoprodutsentidele. Üks neist, Jack Travis, oligi see mees, kes pani aluse Jeff Strykeri karjäärile. Temast sai ka Jeffi kallim, sõber, isa ja mentor. "Tookord polnud mul aimugi, kuidas seksfilme tehakse, ent ma nägin selles šanssi kodukandist pääsemiseks. Mitmed minu sõbrad olid endalt elu võtnud või lasknud end mereväkke värvata, mis võrdus surma ootamisega..."
1985.aastal alustas Jeff uut elu. Tema biseksuaalsuse homolikum pool, millele ta seni kui mingile varuvariandile oli vaadanud, hakkas domineerima nii temas endas kui kogu tema edaspidises elus. Tema senised vähesed seksvahekorrad olid enamasti seotud naissooga. Suhtumist Johni ei määranud ainult tungiv vajadus raha teenida. Just John Travise kiindumus temasse ja angazhement sundisid Jeffi peatselt jätma kõik kus see ja teine ning kolima oma bossi juurde. Alati viibis nende läheduses ka Matt Sterling, kes oli Travise parim sõber ning kellel rezissöörina oli kindlad plaanid Jeffi karjääri edendamiseks. Edasine töökava arutati põhjalikult läbi. Mehed vaidlesid päevad-ööd, kuidas Jeffi kõige efektsemalt välja pakkuda ja tulutoovaks kaubaks teha. Peale John Holmesi polnud silmapiiril enam ühtegi teist nii suurepäraste eeldustega pornostaari. Too oli olnud kaamera ees enam kui 14 tuhande sekspartneriga (nii naiste kui meeste), nagu ta ise oma autobiograafilises filmis "Exhausted" väitis. Tollal lebas Holmes juba aidsist põhjustatud vähkkasvajaga voodipalatis ning ta suri 43 aasta vanusena 1988. Niisis oli tarvis leida uus superseksatleet. Jeff oma trimmis musklite ja karmi, pisut mõistatusliku naeratusega sobis selleks ideaalselt. Ja mis kõige tähtsam - tema pikk jäme riist, mis pornofänne alati vaimustanud, olgu siis tegu homode või heterodega.
Sterlingi kommentaar: "Me otsustasime temast vormida omamoodi "põhjuseta mässajat", midagi James Deani, Elvis Presley või noore Marlon Brando stiilis. Nii ilmuski tema tsiklimehe maine, mis sobis Jeffile suurepäraselt, pealegi oli ta isegi mootorrattahull."
John Travise luksusapartemendist Los Angeleses sai uue seksi-iidoli sünnipaik. "John kulutas pool aastat mulle vajaliku lihvi andmiseks. Ta muutis mu soengut - enne kandsin keskelt lahku kammitud ja märksa pikemaid juukseid. Mitu tundi päevas tegelesin atleetvõimlemisega. Sain täiesti uue välimuse, minust sai Jeff Stryker."
Publiku nõudmised olid suured, nagu ka ootused. Tundmatust provintsinoorukist oli kujunemas täiesti arvestatav seksmasin. 1986.aastal Jeffiga vändatud videofilmi pealkiri oli "Bigger than Life". Stryker näitas, mida ta õppinud oli. Kui ta kaheteistkümneaastase poisiklutina sai dziibiga sõitmise eest naha peale, siis nüüd imetlesid vaatajad, kuidas ta maastikumootorrattaga osavalt liivakuidetes kihutab, et siis hiljem oma õnnetunnet nahktagil lebades maandada. Ameerika nooruki triviaalne unistus oli tegelikkuseks saanud. Muuseas, Jeff astus tolles videos üles ka poplauljana. Juba selle esimese filmi põhjal võis järeldada, et Jeffi "mängus" ei domineeri kirg ega õrnus, üksnes himu. Tema violetse helgiga himurad silmad reedavad tema kätteõpitud kõrkust. Jeffi kitsad huuled mõjuvad alati ähvardavalt, tema naeratus on kõike muud kui sõbralik. Sõnaga, staari näos ja olekus peegeldub kõik muu kui siirad tunded või avatus. Tema näitlejavõimed on minimaalsed. Kui ta oma rinnalihaseid pingutab, või vändaga vibutab, on kõik kombes, kui aga peab suu lahti tegema ja mõne tühise fraasi poetama, siis on see kohutav. Strykeril puudub igasugune kõnekool.
Filmides on Jeff Stryker despootlik vallutaja, et mitte öelda enamat. Ükskõik, kas sportauto kapotil, piljardilaual, dzungli sügavuses, vangikongis, saunas või jõusaali riietusruumis - kõikjal sunnib ta oma partnereid põlvili laskuma, et neid siis tagant panna. Üheski filmis ei seksi Jeff mehega voodis, heal juhul vaid elutoa diivanil. Ka ei tee ta kunagi ühelegi partnerile suuseksi. Voodis on kaks inimest võrdsed, ent just võrdne ei tohi Jeffi partner olla. Seda vallutaja mainet püüti kõigis filmides säilitada.
Ühel heal päeval jättis Jeff Travise maha ja kolis Sterlingi poole. "Minu ja Johni vahel oli probleeme. Meie kolm, John, Matt ja mina olime niikuinii alati koos. Matt
armus minusse ja ma tundsin ennast tema juures hästi."
Siis üritas Matt Sterling luua tõelist homomängufilmi. Tõepoolest, "Stryker Force" erineb mõneti tavalistest pornokatest. Selles nädatakse peale "kohustuslike" anaalstseenide ka veel krokodille, madusid ja pantreid, et ilmestada peakangelase aareteotsinguid dzunglis. Tugevad vihmavalingud ja imekaunid päikeseloojangud
moodustavad vaheldusrikka tausta filmi põhitegevusele.
Peagi halvenesid ka Jeffi suhted Mattiga. Sterling, keda peeti Jean Daniel Cadinot' järel leidlikumaks homovideote loojaks, oli sunnitud raske haiguse tõttu äritegevusest kõrvale tõmbuma. Travis hakkas taas ise Jeffiga filme tegema. Tema oli ka see, kes kõige agaramalt taotles uue staari Rambo imidzi säilitamist. See seisnes muidugi selles, et Stryker ei võta suhu ega lase endale taha panna. "Me leidsime, et kõige näitamine võib Jeffi karjääri alguses tema mainet kahjustada. Tahtsime jätta teised variandid lahtiseks," põhjendas Travis oma seisukohti.
Peale vanglakepifilmi "Powertool" ja kostüümiorgiat "In Hot Pursuit" sai Travisel- Strykeril valmis esimene biseksuaalne video "The Switch Is On". Selles filmis ei olnudki Jeff enam nii domineeriv, vaid tegi oma naispartnerile keelekat. See fakt pani aluse juttudele, nagu oleks Jeff tegelikult hetero. "Ma võin ju sellise mulje jätta, ent see pole nii. Ausalt öeldes tekkis mul selles filmis suuri probleeme erektsiooniga. Asjale tuli kasuks see, et enamikes stseenides osales ka üks mees ning me võisime tegutseda kolmekesi. See tegi asja minu jaoks kergemaks," pihtis Jeff.
Selle videoga pääses Jeff Stryker ka heteroseksuaalsele pornoturule. Jeffist sai jõukas mees. Tema filmid tõid rekordilisi kasumeid. Kui tippvideofilme müüakse USAs tavaliselt 2000 kuni 3500 eksemplari ja Euroopas ehk umbes 1500, siis giganttürbliga Jeff suutis saavutada seda, et USAs müüdi iga tema filmi 6000 kuni 8000 kassetti. Vaatamata kassettide kõrgele hinnale, oli läbimüük tähelepanuväärne. Produtsent, kes tasustab ka näitlejaid, kasseerib poole tulust.
John Holmes teenis oma hiilgeajal 2000 dollarit võttepäeva eest. Ühe filmi salvestamiseks kulub aga viis kuni kaheksa võttepäeva. Stryker teenis tänu sellele, et ta sai endale osa läbimüügist saadavast tulust, iga filmi pealt 30 000 kuni 90 000 dollarit. Lisaraha tuli ka ajakirjades avalfdatud fotoseeriate eest. Tulusaimaks müügiartikliks kujunes aga Jeffi 26,5-sentimeetrise suguti plastikkoopia müük. See on õieti terves maailmas enim müüdud dildo. Jeffi kommentaar: "Nad ei muutnud originaali vormi ega jämedust, ent tegid koopia tolli (2,54cm) võrra pikema. Tundsin end puudutatuna."
Tegelikult on koopia tunduvalt suurem kui originaal. Asi on selles, et Jeffi meheau on õigupoolest 21 sentimeetrit pikk, kuid erakordselt jäme ning jätab suurema mulje. Nii või naa, igatahes on Jeffi dildo ostjad tõmmata saanud.
Teine solvumine tuli Jeffil üle elada tema Austraalia-turneel 1990.aastal. Tema "show" "Jeff Stryker - Live" kujutas endast tavalist riided-seljast etendust popmuusika saatel. Striptiisi lõpus vibutas ta publiku ees oma vemba. Sydney homokeskusesse oli oodatud 3000 asemel ilmunud vaevalt 800 kiimalist. Kõigele lisaks oli Jeff sunnitud aluspüksid jalga jätma, kuna Austraalias on suguelundite avalik näitamine keelatud. Jeffi riistanäitus kujunes korraldajatele täielikuks fiaskoks, sest Jeff loobus esinemisest Melbourne'is ja Adelaides ning lendas tusaselt tagasi LAsse. Ürituse korraldajad olid sunnitud välja kuulutama pankroti, et Strykerile iga esinemise eest küsitud honorari - 200 tuhat dollarit - mitte maksta.
1988.aastal tegi Jeff "näitlemises" pikema pausi. Oma viimase video "Powerfull II" produtseeris ta ise, sest ei soovinud enam tulusid kellegagi jagada. Ka oma imidzi üle otsustas ta nüüdsest ise. Paljudele üllatusena ahmis Jeff esimest korda teise mehe riista suhu, väljendas mingeid tundeidki ning näitas partneriga õrnutsemisel üles initsiatiivi.
Partydele hakkas Jeff ilmuma kenade noormeeste seltsis, mida ta varem vältis. Väidetavasti ei tea tema vanemad poja tegevusest midagi. "Nad on minu elu kõige tähtsamad inimesed ning minu bisnis võiks nende tundeid haavata."
Ainult Jeffi vend Rick on asjasse pühendatud. Videote "Every Which Way", "Powerfull II" ja "The Man for Special Moments" tegemisel viibis stuudios ka Rick. "Ta on minu tõeline vend. Ent ainus asi, mille poolest ta minuga sarnaneb, on tema jäme polt."
Täna määratleb Jeff Stryker ennast oma filmides üha täpsemalt. Ta on hakanud rohkem ka oma homoseksuaalset poolt rõhutama. "Minu ideaalne partner oleks mees, nagu kindlasti ka seksuaalpartner. Olen oma seniseid sekspartnereid veel võimeline kokku lugema. Ma elan väga monogaamselt. On väga raske leida kedagi, kes hindaks vanamoodsat sõprust samamoodi kõrgelt, kui mina," avameelitses Stryker.
Jeff hoolitseb oma keha eest. Ta sööb väga valikuliselt, manustab vitamiine, tegeleb iga päev karatega ja veedab poolteist tundi jõusaalis. Kodus on tal garaazis oma väike solaarium, et nahka pruunistada - kuid püksikud jätab ta alati jalga.
"Vaatajaile meeldivad päevitusjooned, sest kui ma olen altpoolt heledam, paistab s e e paremini välja," selgitab Jeff. "Tundub ehk uskumatuna, ent kuni 15.eluaastani ma häbenesin oma keha."
Suur staar sai Jeff Strykeriks siis, kui ta hakkas aluspesumodelliks. Fotograaf saatis pildid ka ühele pornoajakirjale ning sestsaati on Jeffi karjäär muudkui ülesmäge liikunud. Tänaseks on ta kaasa teinud paarikümnes (video)filmis, tal on oma kompanii "Stryker Productions", mis annab välja kalendreid, ajakirju, toodab kummist seksasjakesi jms.
Paljud kinnitavad, et tähtis pole mitte riista suurus, vaid see, mida sellega teha osatakse. Jeff küsib sel puhul vastu: "Kas olete eales püüdnud kunstniku pintsliga maja värvida?"
Jeffi enesekontroll ja -valitsemine on legendaarsed. "Ma pean olema suuteline tööks igal hetkel, kui rezissöör mult seda nõuab, olgu siis "kolme minuti või kolme tunni pärast"," seletab ning lisab, et tema vastupidavuse rekord on seitse tundi. "See on vaimne värk. Kui ma liialt erutun, pean meeled välja lülitama. Ma kas hammustan huulde või prõksutan varbaid, et mõtted mujale juhtida. Need, kellega ma seksin, on väga kuumad, kirglikud ja armastusväärsed, ning ma tean, et nad tahavad mind samavõrd kui mina neid.
Ma olen omandanud mõned nipid, kuid peamiselt olen ma õppinud kogemuste kaudu. Olen romantiline tüüp ja minu unelmate kohtingul lähen restorani nautima küünlavalgusel õhtusööki, seejärel sõidame koos koju ning vaatame enne magama minekut televiisorist filme..."
Jeff ei ole nõus paljastama oma ametisaladusi, ent ta võib jagada mõningaid nõuandeid, kuidas saada heaks armastajaks:
"Hinga kergelt, kui sa huultega tasakesi, vaevu-vaevu partneri ihu puudutad. Hinga tema naha peale õrnalt ja soojalt. Kõigepealt liigu selga mööda üles ja alla, seejärel võta ette reied ja tagumik ning alles kõige lõpuks igasugu praod."
Stryker väidab, et seks kodus ja tööl on kaks täiesti erinevat asja. "Tööl on oluline põhimõte: aja riist kõvaks, tee oma torked ja lase jalga, kodus aga valitseb tõeline ilutulestik."
Jeffi suurim hoolitsus kuulub tema pojale Joe'le, ehkki poisi emaga tal enam suhteid ei ole: "Minu poja tulevik on mulle kõige tähtsam ning just tema on see, kes innustab mind elus edasi püüdlema. Soovin väga, et temast kasvaks tubli inimene. Siiski mulle ei meeldiks, kui ta hakkaks tegelema sellega, millega tegelen mina. Selles bisnises õnnestub vaid ühel miljoni seast midagi suurt ära teha."
Ja kahtlemata oli Jeff Stryker üks sellest miljonist.
* * *

Mario Cimarro teine võimalus

Nimi: Mario Antonio Cimarro Paz
Sündinud: 1. juuni 1971 Havana, Kuuba
Vanemad: isa Antonio Cimarro Luis, ema Maria Caridad Paz
Õde: Maria Antonia Cimarro Paz
Perekonnaseis: lahku läinud ja uuesti kokku kolinud "armsa paksukese" Natalia Streignardiga. Ja siis jälle lahku kolinud ja korra jälle koos elanud... Nii need seebistaarid on.
Lemmikloomad: saksa lambakoer Mambo, keda peab enda pojaks, peale selle veel kaks lambakoera: Rumba ja Cheo ning kass Himalaya
Fakt: Mehhiko kodanik alates aastast 1999
Alastiolek: meeldib aeg-ajalt alasti poseerida või teha kuumi armastustseene. Aga selle eest tuleb talle ka korralikult maksta! Cimarro meelest ei loe vaid füüsiline alasti olek: "Igas filmis, igas rollis peame oma hinge paljastama ja püüdma inimeste emotsioone vallandada. Kui mõni stseen liigutab ja motiveerib, siis mõistavad inimesed, et tegelikult teeme me rasket tööd."

Selle sihvaka latiino-iludusega kohtus meie televaataja esmakordselt sarjas "Armastuse tiivad", milles ta kehastas Luciano Alcantarat. Seejärel nägime teda agronoomiainseneri Luis Mario Arismendi osas "Metsikus kassis", kus tema tegelaskuju tekitas alatasa naistevahelisi tülisid. Hiljaaegu nägime teda aga mõnevõrra kummalises seriaalis "Teine võimalus".

Temas viitab kõik ebatavalisele päritolule: kasv, figuur, pimestavalt valge nahk, hollywoodilik naeratus, euroopalikud näojooned. Ladina-Ameerika elanikkonna jaoks, kus on juba ammu segunenud valgete, neegrite ja indiaanlaste rassid, on selline verepuhtus lausa haruldus. Pole siis ime, et Cimarrost on saanud noorte tõmmude sinjoriitade jaoks tõeline muinasjutuprints. Teda jumaldavad kõik hispaaniakeelsed elanikud USAs, sest nende latiino-staar on kaasa teinud isegi Hollywoodi filmides. Kuubal teda kummardatakse, kuna seal on ta sündinud. Venetsueellased armastavad teda, kuna ta abiellus sealse populaarse näitlejatari "armsa paksukese" Natalia Streignardiga. Aga mehhiklased peavad teda oma maa näitlejaks, sest ta on paberite järgi Mehhiko kodanik.
Mario Antonio Cimarro Paz sündis 1. juunil 1969. aastal Havanas. Mõni aasta hiljem kolis tema perekond Miamisse ning terve lapsepõlve veetis tulevane seebistaar Ühendriikides. Kodumaale naastes astus ta Michel Pommieri modelliakadeemiasse, kahekümnesena sõitis Mehhikosse, kus pani end kirja näitlejakursustele.
Cimarro kinodebüüdiks sai episood Hollywoodi ultramoodsas versioonis surematust Shakespeare'i tragöödiast "Romeo ja Julia". Ja mis sest, et Mariost ei saanud Romeot, kõigest Capulettide õukonna "väljaviskaja", piisas sellestki, ja temast kujunes latiino-maailma kangelane, mängis ta ju Leonardo DiCaprio enda kõrval. Kohe peale seda tuli kutse mängida peaosa mehhiko seriaalis "Võõrad tunded". Ent seebinäitleja kuulsus saabus alles aasta hiljem, kui ta mängis "Heades inimestes". Sestpeale tema karjäär sööstis edasi. "Usurpaator", "Naine kogu eluks", "Rannamajake" ja "Armastuse tiivad" on vaid mõned seriaalid, milles ta on jõudnud juba mängida.
Seriaali "Naine kogu eluks" võtetel kohtus Mario Natalia Streignardiga - ühe võluvaima venezuela näitlejatariga. Staaride pulmatseremooniat transleeriti kõigil Venezuela telekanalitel, seejärel müüs paar videosalvestuse mitmetele latiino-riikidele, sellega muidugi kenakese summa teenides. Venezuelaste armastus Natalia vastu kandus ka tema abikaasale ning Mariost sai sealgi maal populaarne täht.
Cimarrol läks kõik hästi: hiilgav karjäär, imekaunis naine, kopsakad honorarid. Ent viie aasta eest oli mees kui äravahetatud. Kõik sai alguse "Rannamajakest", millest Mario lahkus keset kõige kibedamat võtteperioodi, seades nõndamoodi ohtu terve projekti. Pärast oma "vägitükki" püüdis Mario end õigustada, andes ühele venezuela prestiižikale ajakirjale intervjuu, milles aga oskas end täis teha. Tema ülitobedaid kommentaare ja teravmeelitsusi mäletavad veel kõik ajakirjanikud ja lugejad. Seriaalibisnises suhtutakse taolistesse tüüpidesse erilise ettevaatusega. Kellelgi ei teki ju soovi sellist "diivat" palgata ja kuluka projektiga riskeerida. Kuid "Armastuse tiibade" puhul mängis Cimarro kasuks tema suur populaarsus ning produtsendid kinnitasid ta ossa, õige pea tuli neil seda aga kahetseda, kui Mario oma iseloomu näitama hakkas. Peale selle ei sallinud ta silmaotsaski oma ekraanipartnerit Coraima Torrest, seega mingi "keemia" tekkimisest ei saanud juttugi olla. Võtted kujunesid puht tehniliseks protsessiks, mis kurnas ära nii rahulolematu režissööri kui kaks teineteist vihkavat staari. Selle all kannatas tulemus ja see on vahest üks põhjusi, miks seriaal Argentiinas läbi kukkus. Produtsent-lavastaja Nicholas Del Boca püüdis tagantjärele stseene veel lihvida, ent seda ehedust ja tundelisust, mida seriaal vajanuks, ei olnud. Coraima Torres, keda üldiselt peetakse väga hillitsetud ja intelligentseks näitlejatariks, läheb alati keema, kui tal tuleb kirjeldada koostööd Cimarroga ning heidab mehe aadressil üsna krõbedaid kommentaare. Lisades alati, et "Armastuse tiibade" võtted olid kõige piinarikkamad kogu tema karjääri jooksul.
Cimarro "õnnetused" sellega ei lõppenud. Peale "Tiibu" osales ta seriaalis "Rohkem kui armastus. Meeletus", kus tal tükk aega ei tulnud välja romantilised stseenid Wanda d'Isidoroga. Mario tegi näitlejatarile isegi ettepaneku harjutada armustseene väljaspool võtteplatsi. See kutsus esile Wanda tolleaegse kavaleri, näitleja Guillermo Davila (teame teda meespeaosast kurikuulsas "Tahmanäos") avaliku pahameele. Davila kurtis pressis, et Cimarro ahistab tema pruuti.
Tol perioodil halvenesid Mario suhted oma naisega ning nad kolisid lahku. Terve Venezuela arutles, kes võis olla kahe staari lahkumineku initsiaatoriks. Enamiku arvates oli süüdlane loomulikult Mario. Mõned kuud hiljem pajatas näitlejatar ajakirjanikele, et tema eks-mees valmistas talle küll palju muret ja pettumusi, kuid nad jäävad siiski sõpradeks. Lahutus ei toonud Mariole midagi head, veel vähem populaarsust: kõik Natalia fännid, kes varem olid Cimarro omaks võtnud, hakkasid meest avalikult vihkama ning teda tigedate sõimukirjadega pommitama.
Cimarro käitumine "Rohkem kui armastuse..." võtetel ületas kõik piirid: tal õnnestus tülli minna kõigi seriaali näitlejatega, nende seas Jean-Carlo Simancasega. Mario mitte ainult ei saanud läbi venezuela "seebikorüfeega", vaid seadis taaskord kogu teleprojekti ohtu. Ta skandaalitses pidevalt stsenaristide ja lavastajatega, süüdistades neid, et Simancase tegelaskujule pööratakse rohkem tähelepanu ja too viibivat ekraanil rohkem aega kui tema. Seegi sari ei saavutanud märkimisväärset menu. Tulemuseks: Mario istus pool aastat üldse ilma tööta...
Kui Cimarro kutsuti "Metsikusse kassi", näis, et ta on oma vanad kombed maha jätnud. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta taas ilmutama oma jõledat iseloomu. "Metsikus kassis" Rosaurat mänginud Marlene Favela püüdis olla diplomaatiline ning vältis kommenteerimast oma "seriaalikallima" järjekordseid diivatsemisi. Cimarrole ei meeldinud muuhulgas see, et sarja toodi poole pealt sisse teine suur latiino-staar Osvaldo Rios, kelle tegelaskuju lõpuks publiku poolt palju paremini vastu võeti.

Ivar Kümnik

Wolf Larson - kahe kõrgharidusega Tarzan

Enam kui kahekümnest näitlejast, kes kunagi Tarzanit on mänginud, on vaid Wolf Larsonil kahekordne kõrgharidus.
Sümpaatsete näojoonte, treenitud keha, heledate juustega pikka kasvu (188cm) Wolf Larson (õige nimega Wolfgang von Wyszecki) on sündinud 22.detsembril 1958.aastal Berliinis. Saksamaa-aegu ta ei mäleta, kuna juba kaheaastasena kolis ta koos vanematega (isa Günther - suri 1985. aastal - oli matemaatika- ja füüsikaprofessor, ema Ingeborg keemik) ja õe Joannaga Kanadasse. Alles 1973. aastal käis noormees esimest korda oma sünnikohas sugulastel külas.
Filminäitleja kohta on Wolfil ebatavaliselt kõrge haridus. "Et minu vanemad olid "akadeemilised", tahtsid nad, et minagi hea koolituse saaksin," räägib Larson, kes keskkooli järel õppis Queensi ülikoolis Kingstonis majanduse ja statistika erialal. Bakalaureusena lõpetanud, sõitis noormees Las Vegasesse ning õppis Nevada ülikoolis. Pärast lõpetamist jäi ta sinna veel kaheks aastaks majandusteadust teistelegi õpetama. Tema tolleaegseks unistuseks oli kunagi töötada börsimaaklerina kuulsal Wall Streetil.

Bilansside asemel biitsepsid, äriajamise asemel näitlemine.

Juba stuudiumi ajal huvitus noormees tõsiselt spordist ja näitekunstist. Mõnda aega treenis ta korraga viies erinevas fitness-klubis, salaja, sest liigset sportimist ja keha pumpamist ei peetud tollal mõistlikele inimestele kohaseks.
1983. aastal suundus Wolf Larson Los Angelesse, kus näitekunsti õpingute kõrval rajas oma firma Future World Productions, mis hakkas tootma ja müüma kalendreid ja videosid. Hilisemal ajal pole tal mõistagi enam aega firmaga tegeleda, ent seda teeb tema äripartner. Siis kohtas ta ühte mäned˛eri, kes soovitas noormehel näitlemist proovida.
"Proovisingi - ja siin ma nüüd olen!" kuulutab Larson uhkelt. Kuid ega kõik nii lihtsalt läinud. Võttis tükk aega, enne kui Wolf mõned episoodilised osad seebiooperites ("Santa Barbara", "Dallas" jne.) ja kinofilmides ("Mad About You", "Picasso Trigger", "Hard Ticket To Hawaii") välja kauples. Hüppelauaks sai talle kurikuulsa Alexis Carrington-Colby (Joan Collins) sekretäri kõrvalosa menuseebis "Dünastia" ja seksikas fotoseeria naisteajakirjas "Playgirl".
Omades näitlejana juba teatud mainet, muutis ta oma sünninime suupärasemaks. "Von'i olin juba varem ära jätnud, Ameerikas pole sellel mingit tähtsust. Ka Wyszeckit ei suudeta siin korralikult välja hääldada, nii valisingi kunstnikunimeks ema neiupõlvenime Larson."
Mehemüraka lõplikuks läbimurdeks kujunes Mehhikos vändatud teleseriaal Tarzanist.

Blondi laka, säravate silmade ja treenitud kehaga on Wolf Tarzanina tõeline silmarõõm.

Uus versioon legendaarsest ahvide kuningast oli eelmistest palju jutukam, mõistlikum ja tundelisem õigluse eest võitleja. Ka ei ratsutsanud ta elevantide seljas mööda Aafrikat ega sõdinud verejanuliste inimsööjate või valgete salaküttidega, vaid pesitses hoopis tänapäeva Mehhiko d˛unglites ning pidas visa võitlust uimastikaupmeeste, keskkonnareostajate ja õhusaastajatega. Veel muretses musklimees vihmametsade ja haruldaste linnu-, looma- ja taimeliikide tuleviku pärast. Niisiis, sari justkui tugines mingil määral Edgar Rice Burroughsi kuulsatele lugudele, ent Tarzan ei olnud selles enam mingi naiivne looduslaps. Wolf Larsoni Tarzan elas ökoloogiliselt teadlikult ja sealjuures oli talle toeks prantsuse loodusteadlane Jane Porter. Teda mängis näitlejatar Lydie Denier, kes oli uuest Tarzani kehastajast lausa vasikavaimustuses: "Wolf on fantastiline kutt, pealegi palju kenama näo ja ilusama kehaga kui mingi Schwarzenegger!"
Seriaali võtted toimusid Palenque'i linnakese lähistel. See asub Jucatani poolsaare lähedal, Mexico lahe ja Guatemala piiri vahel. "Me elasime seal üsna primitiivselt, eemal igasugusest tsivilisatsioonist," meenutab Wolf Larson. "Varjus, kus oli 50 kraadi, filmiti kuus päeva nädalas, enamasti 14 tundi päevas. Luksusasju nagu raadio ja televiisor seal ei olnud ja ka telefon töötas ebakorrapäraselt."
Oma esimese suure rolli tarvis vaatas Wolf arvukalt vanu Tarzani-filme ja -seriaale. Asjatundlikku nõu sai ta muuhulgas endiselt Tarzani kehastajalt Ron Elylt, kes sarja ühes osas külalisstaarina kaasa tegi.
"Miks mina Tarzanina saapaid kannan ja paljajalu ei jookse? Seda on lihtne seletada. D˛ungel on liiga ohtlik. Murdunud oksad, teravad kivid ja okastega tihnikud võivad kergesti vigastusi tekitada. Loomulikult küsisin Ronilt, kuidas nemad varem filmi tegid. Iga võtte jaoks pühiti tee, mida mööda Tarzan jooksis, luuaga hoolega puhtaks. Ühe lühikese stseeni filmimine võis kesta tunde, vahel terve päeva. Seepärast kandiski 90ndate Tarzan jalatseid, nii aja (et aeg on raha, seda teab Wolf juba varasemast) kokkuhoiuks kui ohtude vältimiseks."
Loomulikult kuulus filmiseeria juurde jälle šimpans Cheetah. "Mulle meeldivad loomad väga ja meil oli ahvi jaoks ka üks tore treener. Šimpansid on väga intelligentsed ja alles vanemaks saades muutuvad nad kurjaks ja ettearvamatuteks. Meie Cheetah ei tekitanud mingeid probleeme."

Ajakirjanike jaoks väga igav inimene.

Tarzani järel tegi Wolf Larson mitmeid erinevaid rolle telefilmides ja -sarjades ("The Adventures of Brisco County Jr.", "Thunder Alley", "Tracks of a Killer", "Expect No Mercy", "Hostile Force", "Harsh Realm" jt.), loobudes meelsasti oma lopsakast Tarzani-frisuurist. Mõne aasta eest võisime teda Kanal Kahes näha detektiiv Chester "Chase" McDonaldina menukas actionseriaalis "L.A. Heat".
Tänaseks ei ole Wolf Larson enam üksnes näitleja, vaid ka edukas stsenarist ja produtsent. Näitleja elab enda sõnutsi "tagasihoidlikus, kuid mugavas" (seitsmetoalises) villas Los Angelese lähedal. Vabal ajal kuulab ta meelsasti klassikalist muusikat, eelistatult Mozarti; loeb, mängib golfi, pesa-, jalg-, võrk- ja veepalli ning hokit, kihutab ringi Ford Fisco Truckiga. Lemmikparfüümiks on tal Chaneli "Antheus".
Üldiselt on Larson korralik ja seega kõmuajakirjanike jaoks igav mees. Ta ei joo end iial mäluauku, ei tarvita narkootikume ega tekita skandaale. Ametlikult on ta siiani poissmees, ent girlfriende on tal parasjagu olnud. Unelmatenaist on Wolf kirjeldanud järgmiselt: "Mulle meeldivad naised, kes teavad, mida nad tahavad. Otsin naisi, kes oleksid minuga nõus sooritama langevarjuhüppeid ning oskaksid nautida elu, pelgamata hullust. Ent taoliste naiste leidmiseks läheb vaja tõepoolest pärlipüüdja vaistu. Muuseas, ema sooviks endale sakslannast minijat, tema arvates on just saksa naised kõige usaldusväärsemad..."

Wolf Larsoni Tarzan-intervjuu

Kas sinu lapseea rollimängude seas oli ka Tarzan? Vahest unistasid juba siis teda kunagi ka filmis esitada?

Jah, tuli ette küll. Kuigi ma ei unistanud niivõrd sellest rollist, vaid lihtsalt tahtsin elada ja olla nagu Tarzan d˛unglis. Ta meeldis mulle, nagu teistelegi lastele. Kui mulle seda osa pakuti, meenusid mulle kohe lapsepõlveaastad.

Oled sa palju vanu Tarzani-filme näinud?

Üsnagi. Mäletan 60ndate telesarja ja filme Johnny Weissmülleriga. Muidugi olen ka palju Tarzani-raamatuid lugenud.

Mis sa arvad, kas tänapäeva lastel on Tarzaniga samasugune "suhe" nagu sinul omal ajal?

Raske küsimus... Eelmine telesari tehti oma 20-25 aastat tagasi. Kui ma väike olin, võis Tarzanit igal pool näha: telekas, kinos, ajakirjades koomiksitena. Praegu on asi teine. Superkangelasi on palju juurde tulnud. Ent ma pole kohanud veel kedagi, kes ei tunneks Tarzanit, Cheetah't või Jane'i.
Esimesel hooajal filmisime Mehhikos väga kõrvalises kohas keset ürgmetsi. Et ilmad olid soojad, olin Tarzani "kostüümis" 24 tundi ööpäevas. Vabadel hetkedel jooksin d˛unglis omaette ringi. Juhuslikult kohtasin seal ühte kohalikku, umbes 4aastast poisikest, kes polnud eales televiisorit näinud, kinost rääkimata; kuid ta teadis, kes mina "olen". Ta näitas mu poole näpuga ja hüüdis: "Tarzan!"
Filmis on kõike, mida Tarzanilt oodatakse. Tal on niudepõll, ta hõljub liaanides, elab puu otsas, Jane ja Cheetah on tema sõbrad. Lugu ise on uuendatud: Tarzan elab 1990ndatel aastatel ja tegeleb kaasaja probleemidega. Sarja põhisõnum on - loodust ei tohi hävitada ega loomi tappa.

On see lastele suunatud seriaalis oluline?

Arvan küll. Vihmametsad on hävimisohus, mitmed looma- ja taimeliigid välja suremas. Kõik see on toimunud viimase aastakümnega ja jätkub edasi. Tööstuse ja tehnika arenedes hävib loodus üha enam. Minu arvates on selle väljaütlemine ülimalt tähtis. Peame tempot maha võtma või vähemalt endisest palju ettevaatlikumad olema. Ja tänased lapsed võiksid tulevikus selle nimel midagi ette võtta, enne kui pole liiga hilja.

Tarzani kuju oli varem üpris vägivaldne. On ta nüüdseks muutunud?

Minu kehastatud Tarzan ei tapa kedagi - see on oluline muutus. Usun, et keegi ei igatsegi vastupidist.

Aga kuidas ta siis ilma küttimiseta toime tuleb?

Ta püüab kala, sööb puu- ja juurvilju. Džunglis on neid küllalt. Saab hakkama küll. Ja Cheetah sööb banaane.

Kas sul on ka varem metsloomadega mingeid kokkupuuteid olnud?

Oskan loomadega suhelda, olen nendega alati hästi läbi saanud. Muidugi, metsloomi nägin enne - nagu teisedki lapsed - vaid loomaaias. Või mõnel laadal, kus neid ka paitada-patsutada sai. Kuid eksootiliste loomadega polnud mul loomulikult varem mingeid kogemusi. Nüüdseks olen "mänginud" koos lõvide, tiigrite, pantrite, jaaguaride, kaelkirjakute, sebrade ja jõehobudega. Naudin igat hetke loomade seltsis.

Kas sind ei kohuta mõte, et nad võivad su äkki nahka pista?

Ei, ma ei karda. Ent nendega tuleb olla tähelepanelik. See tähendab, loomadega ei tohi lollitada, ei tohi neile oma hirmu välja näidata - loomad haistavad seda kohe. Tuleb olla rahulik, aga valvas. Närvilisus võib loomigi nakatada ja siis võib kõike oodata. Metsloom on palju ettearvamatum kui kass või koer. Ta võib sind iga hetk rünnata, tema kiirus, reaktsioon ja jõud on uskumatud.

Kas tegid mingit eritrenni rolliks valmistudes?

Olen alati sporti teinud. Sarja jaoks ei võtnud ma midagi erilist ette - lihtsalt kerge trenn ja kangitõstmine. Jälgisin ka täpselt, mida söön. Vahetasin pitsa, jäätise ja hamburgerid pasta ning värskete aedviljade vastu. Püüdsin välja näha sihvaka mehena, kes elab d˛unglis, mitte mingisuguse kulturistina. Tarzan ujub, jookseb, ronib. Vaataja peab uskuma, et minagi selle kõigega hakkama saan.

Aga Tarzani soeng?

Kui mind ossa kinnitati, olid mul veel lühikesed juuksed. Tarzanil metsas juuksurit ei ole. Nii lasin ka mina oma juukseid nii kasvada, nagu need kasvavad. Vahel tasandasin ja lõikasin ise - jahinoaga, muide, sest Tarzanilgi pole ju kääre.

Mida arvab Wolf Larson...

...erootikast?

See on kõik, mis naisest kiirgub. Kuidas ta riietub, kuidas kõneleb, kõnnib, lõhnab. Muusika erutab mind samapalju kui peen pesu. Homaar, Frank Sinatra CD ja kaunis daam minu vastas - see elektriseerib. Pitspesu tohib ainult aimatav olla. Nabani dekoltee või istmikuvoldini ulatuva lõhikuga miniseelik mind ei eruta. Intelligentne naine teab, kuidas oma võlusid mängu panna. Seetõttu olen alati eelistanud tarku naisi.

...seksist?

Esimeses kohtumises naisega on alati midagi saladuslikku. Mulle meeldivad tundidepikkused "avastusretked" tundmatusse meelteriiki. Mind erutab naise erogeensete tsoonide puudutamine, ära arvamine, mis talle meeldida võiks. Kuid ma olen ka pisut konservatiivne - ma ei salli eksperimente, sadomasohhistlikke mänge. Voodis ei ole ma metsik mees, ka mitte see, kellena arvavad mind naissoost Tarzani-fännid olevat. Naine, kes end viimase kraadini üles kütab, paneks mu pigem imestama. Teist korda ma temaga voodisse enam ei läheks. Seks etendab ka minu fantaasiates tähtsat rolli: minu kõrval autos istuv näitsik rullib aeglaselt sukki alla, või lähen restorani naisega, kel pole napilt põlvini ulatuva siidkleidi all mitte kui midagi... Unelmad, mis mind erutavad.

...flirtimisest?

Meelierutav kõnelus silmade, huulte, keha ja häälega. Kuid samas on see ka test - kuidas ma naistele meeldin. Test ei tohiks aga liiga kaugele minna.

...mehelikkusest?

Mehelikkus tähendab iseteadlikkust, mitte ülbust. Vihkan machosid ja sugudevahelist sõda. Ma ei soovi naistega lahinguid pidada. Löömameeste eest ei kaitse ma naisi mitte tõestamaks nende nõrkust, vaid lugupidamise pärast. Mulle meeldivad karjääritegevad naised, see aga ei tähenda, et jätaksin vallutaja rolli nendele. Sellised naised ajaksid mulle hirmu peale. Vahest on see mehe ürgne hirm ülemvõimu ees. Meestel on ju kummalised ettekujutused.

...truudusest?

Seni kui naine ei aja flirti segamini kõrvalhüppega, on kõik lubatud. Naise nimel, keda armastan, oleksin nõus loobuma oma seksuaalsest vabadusest. Kui ma sellise naise leiaksin, võiks isegi abiellumine kõne alla tulla. Truudusest mõeldes meenuvad mulle saksa naised. Nad on nii puhtad, kombekad ja tagasihoidlikud. Arvan, nad on etemad kui ameeriklannad...

Ivar Kümnik

Mickey Rourke - igavene riiukukk

Sellest on nüüd hea hulk aega möödas, kui Mickey Rourke tõeline kassatäht oli. Kuid mees näeb omamoodi naljakatki poolt selles, et teda vahel tänavail ära ei tunta. Kord seisis ta ühe kaupluse vitriini ees, kui lähenes keegi küsiva näoga naisterahvas. Püüdes meest kuidagi identifitseerida, võttis naine julguse kokku ning päris: "Andestust, kas te olete kah mingi kuulsus?" - "Jah, ma olen pornostaar!" vaimutses Rourke, mille peale kahvatuks tõmbunud naine rutuga minekut tegi.

Ta on mitteusaldusväärne uljaspea ja tunnete kuritahtlik süütaja. Murdes naisi nagu lilleõisi, laseb ta neil igatsusest õhata ja viskab nad siis prügiämbrisse. Nii iseloomustati kord Hollywoodi "väga paha poissi" Mickey Rourke'i. Veel on öeldud, et Rourke on mees, kes pidevalt klaarib oma arveid ning jagab hoope paremale-vasakule. Nii ekraanil kui elus.
Mitmeid tõuse ja langusi kogenud Mickey Rourke on samasugune terava keelega mässuline, nagu olid omal ajal Marlon Brando või George C. Scott. Ka Rourke ei hinda eriti kõrgelt filmilinna süsteemi ega seal ülespoputatud võltstähti. Oma tuliste arvamusavaldustega on mees paljusid filmiinimesi südamepõhjani vihastanud. Ehk just seetõttu tüdineski ta näitlemisest ja astus poksiringi, mis oli teda meelitanud juba teismeeas.
"Ma pean poksima, et end jälle mehena tunda. Näitlemisega võib mehelikkus kaduda. Hollywoodis lasevad inimesed rolli saamiseks endale näkku sülitada. Seal on mehed, kel on justkui munad maha võetud," urises Rourke, kes põlgab nii seltskonda kui kolleege, kes oma selgroogu väänata lasevad.
Rourke ei ole kunagi soovinud mängida nii-öelda kindla edu peale. Nii keeldus ta omal ajal filmide "Top Gun" ja "Beverly Hills Cop" peaosadest, ehkki need tõotasid suurt menu ja raha. Tal ei tulnud mõttessegi, et võiks sisse elada nii ajuvabadesse rollidesse. Iial pole ta tahtnud end filmiäri ümber keerleva sära sees soojendada. Tähehiilguse asemel õhkub temast senini tänavakraakleja karismat.
Mickey Rourke (õieti Philip Andre Rourke) sündis 16. septembril 1956. aastal New Yorgi osariigis Schenectady linnakeses. Isa jättis perekonna maha, ema kolis koos pojaga Miamisse Floridas. Sealses miljöös lõi Mickey läbi ainult tänu rusikatele. Innustunud poksimisest, asus ta trenni tegema. Kui talle sai selgeks, et hoolimata osavusest ja tahtest temast tõelist profipoksijat ei saa, andis ta järele ning hakkas otsima uut sihti oma elus. 21aastasena naases ta New Yorki ning asus õppima kuulsas Actors Studios. Õpingute ajal hankis noormees raha juhutöödega - oli kelner, postipoiss, bordelli väljaviskaja jne. Nelja-aastane kursus ja Broadway teatrite lavad vormisid Rourke'ist näitleja, kes mingilgi moel ei vastanud Hollywoodi standarditele.
Nagu kõik noored näitlejad, alustas temagi oma karjääri televisioonis. Pärast debüüti psühhothrilleris "Linn hirmu all" (1980) tulid juba episoodilised rollid tuntud re˛issööride kinofilmides: Michael Cimino "Taevaväravates" (1980) ja Laurence Kasdani "Kehakuumuses" (1981). Neile järgnesid suurepärased osatäitmised Barry Levinsoni debüütfilmis "Einebaar" (1982), Francis Ford Coppola "Kakluskalas" (1983) ja Nicolas Roegi "Eurekas" (1981). Üks paremaid rolle Rourke'i loomingu algperioodil on kahtlemata Chinatowni "kollast maffiat" likvideerida püüdev Vietnami sõja veteran Stanley White Michael Cimino linateoses "Draakoni aasta" (1985). Perverssevõitu, kuid erootiliselt kütkestava börsihai roll Adrian Lyne'i kõmufilmis "9 1/2 nädalat" (1986) tegi Rourke'ist tippstaari ja naiste lemmiku. Samal ajal, kui naised Mickey järele õhkama jäid, esitas ta allakäinud kirjanikku Bukowskit Barber Schroederi draamas "Baarikärblane" (1987), tõestades, et temas on annet teistsugusekski ampluaaks. Rolli ette valmistades keeldus ta aga kohtumast filmitegelase prototüübiga, kuna ei sallivat inimesi, kes end nii algelisel moel hävitavad.
Efektsed olid ka Rourke'i osatäitmised Alan Parkeri sünges allegoorias "Ingli süda" (1987) ja Mike Hodgesi "Surmapalves" (1987). Enne viimase filmi võtteid veetis näitleja neli kuud Belfasti vägivallast ja meelehärmist kobrutavail tänavail ning õppis kõnelema kohaliku dialektiga. Siis tuli kutse itaalia re˛issöörilt Liliana Cavanilt, kelle linatöös "Franciscus" (1988) kehastas ta väljapaistvat usufilosoofi Franciscus Assisit, kes noorena armastas palju prassida, ent kellest hiljem sai täelik askeet. "Te ei kujuta ette, kui väga ma tahaksin elada nii, nagu elas Franciscus. Olen alati olnud usklik, kuigi ma kirikus ei käi. Ma pole nii tugev," tunnistas Rourke.
Michael Seresini "Homeboy" (1988) stsenaarium pärines filmitähelt endalt, kes kasutas selles loos nii mõndagi elus kogetust. Filmis tegi kaasa ka tolleks ajaks juba eksnaine Debra Feuer.
"Metsorhidee" (1990) võtetel võlus Mickey ära oma filmipartneri Carre Otise, kellest peagi sai ta uus elukaaslane. Kuuldavasti on nad tänaseni koos, ehkki on aeg-ajalt maha pidanud tõelisi lahinguid, milles paaril korral on appi võtud isegi kööginuge ja püstoleid.
Ebaõnnestunud katse järel imid˛it muuta (Rourke põhjendas tagantjärele oma osalemist filmis "Harley Davidson ja Marlboro-mees" (1991) sellega, et tal oli maja ehitamiseks kiiresti raha vaja), jättis mees näitlemise ning hakkas hinges mässavat viha ja raevu Hollywoodi vastu leevendama poksiringis. Varasematel kordadel oli ta "abi" otsinud lihtsalt joomisest ja närvikliinikutest. "Poksimine on minu teraapia," kuulutas ta. Nelja-aastane poksikarjäär tõi talle 9 võitu, 2 viiki, hulk murtud roideid ja kergemaid-raskemaid traumasid.
1994.aasta mais avas Rourke Miami moekas South Beachi rajoonis oma pizzabaari "Mickey's". Seestpoolt on asutus dekoreeritud liivakottide ja kõiksugu poksiringiatribuutikaga, mis avaldab silmnähtavat mõju külastajate sotsiaalsele kihistusele - lipsukandjaid käib seal vähe.
Veidi aega veel niisama olesklenud, naasis Rourke suurte poiste ringi. Comeback algas üsna kenasti, sest kriitikud olid näitleja mängitud libeda advokaadi rollist Francis Ford Coppola filmis "Vihmameister" (1997, John Grishami kohtusaali-romaani järgi) suures vaimustuses. Vahepealsed tobedused, nagu "9 1/2 nädala" järjena mõeldud "Armastus Pariisis" (1997, re˛issöör Anne Goursaud) või rodu B-klassi actioneid, on ehk nüüdsest minevik. Tänavusel Cannes'i festivalil üllatas ta vaatajaid rolliga koomiksilaadses filmis "Patu linn".

Mickey armastab poksi ja põlgab Hollywoodi klantsi. Poksisaalis klohmib ta oma pea iga päev sellest puhtaks. "See viha, mida ma hinges kannan. See sõda, mis juba aastaid minus mässab," nõnda väljendas ta end mõne aasta eest. Praeguseks on Rourke alustanud uut karjääri põlatud filmilinnas. Ning ta ei hooli sellest aga mitte kuraditki, kui tema uus tähelend taas lühikeseks jääma peaks.

Rourke olevat murest murtud mees, kuna ta ei saa lapsi. Mees süüdistab oma võimetuses poksimist, kuid ei täpsusta, kas ta on tõepoolest viljatu või puudub tal lihtsalt hakkamist lapsi teha.

Ivar Kümnik

Joe Penny - tuttav nägu paljudest sarjadest

Nimi: Joseph Edward Penny juunior
Sündinud: 24.juuni 1956
Sünnikoht: London
Juuksed: pruunid
Silmad: sinirohelised
Pikkus: 1,83 m
Kaal: 86 kg
Auhinnatud: võitis 1993. aastal Rootsi Aftonbladet auhinna kui parim välismaine telepersoon
Perekonnaseis: kuni 2004.aastani oli järeleandmatult vallaline, väidetavalt on tema naise nimi Cindy M. Penny
Hobid: kokandus, muusika
Huvitavat: ei ole ühelgi klassipildil, kuna oskas alati taolistel puhkudel ära viilida
Tuntumad seriaalid, milles JP kaasa teinud: "Seitsmes taevas", "Sopranod", "Walker, Texase korravalvur", "Ingli puudutus", "Diagnoos: Mõrv", "Võmmide perekond", "Scope", "Jane Doe" jt

Joe Penny on harjunud enda eest seisma

Jake Styles on osav politseinik, kes oskab elu nautida. Altkäemaks on tema jaoks kuritegu ja seda ta ka vastu ei võta, ent elu kaunistavate pisikeste kingituste vastu ei ole tal midagi. Jake'i vastased on temast vägagi huvitatud, usaldavad teda ja mõned isegi armuvad temasse. Sellest hoolimata pistab mees kaagid silmagi pilgutamata käeraudadesse - hinnaalandust ei tee Styles kellelegi.
1992.aasta maikuus ka Tallinnaga põgusalt tutvunud Joe Penny, kes sarjas "Kuhu koer on maetud" (Jake and the Fat Man) kehastab Jake Stylesi, on paljuski oma kangelase sarnane.
"Mu ema lahutas pidevalt oma meestest, nii õppisin iseenda eest hea seisma juba väga noorena. 15aastaselt lahkusin kodust ja olen sestajast peale teinud kõiksugu asju: mänginud jalgpalli, pesenud nõusid ja postiautosid, olnud koristaja ja veokijuht ning teinud rasket transatööd. Näitlejateele asusin seetõttu, et see huvitas mind ja huvitab siiani."
Joe on pärit Inglismaalt, kuid ta on elanud suurima osa oma elust USAs, kus tema meelest on näitlejail rohkem võimalusi rakendust leida. "Siin tehakse rohkem seriaale ja filme, nii et šansse tuntuks saada on enam." Jake'i roll oli Joele tõeline läbimurre. Enne seda esines ta paljudes filmides vaid kõrvalosades ja tegi ühe-episoodi-rolle sarjades nagu "Nancy Drew, "Delta Country, U.S.A." ja "Archie Bunker's Place". Talle kuulsuse toonud "Kuhu koer on maetud" on väga proff sari, on Penny alati arvanud.
"Mul oli kaks tõeliselt professionaalset partnerit - William Conrad, kes teab taolistest sarjadest absoluutselt kõike, ning muidugi koer Max, kes omas ümbritseva suhtes isiklikku vaatepunkti ja kes oskas inimesi paika panna kui mõni tipp-psühholoog."
"Meie, näitlejad, oleme loonud "Koerale..." imidži, mis on publikule meelepärane. Sarja filmiti peamiselt Havaiil, kuna seal soovisime keskkonnal andvat positiivse pildi sarjast ja tagavat nii ka publikumenu."
Joe Pennyle ei olnud teleseriaali tegemine ainult päikeselisel liivarannal poosetamine. Tootmisfirma noorima liikme ja peanäitlejana sattus ta sageli konflikti sarja tegijatega.
"Olin väga isekas ja mässumeelne, ega jaganud tihtilugu produtsentide või stsenaristide sesukohti. Vahel haarasin käsikirja pihku ja rebisin tükkideks. Seejärel sõnasin tootmisülemale, et me peaksime suutma ju midagi paremat ka välja pakkuda. Sellegipoolest olime kui üks suur pere, kes töötas üheskoos hommikust õhtuni. See oli kui abielu oma õnnestumiste ja hädadega..."
Ameerika teleprodutsentide unistuseks on saada sarjad sündikateeritud. See tähendab kordusesitusõiguste müümist lugematule arvule kaabeltelevisioonidele. Sündikateerimise üheks eelduseks, publiku huvile lisaks, on see, et sarja on tehtud piisav arv seeriaid. Miinimumnõudeks on 100. Ja kui siis uusesitusõiguste müük õnnestub loodetud määral, ringleb tehingus suuri summasid.
"Kui näitleja omab protsente sarja läbimüügist, nagu mina - mul oli see paika pandud juba lepingus -, teenib ta hulga raha. Kui aga oled õiguseta kandideerida lisatuludele honorari kõrval, jäädki vaid penne saama. Ja telefirmad võivad sageli äärmiselt kitsid olla. Tihtipeale näitlejad, kes on oluliselt mõjutanud sarja edu, kuid ei saa selle eest midagi, kaebavad telebossid kohtusse. Näiteks James Garner, kes nõudis oma osa "Rockfordi toimikute" eest, võitis protsessiga 20 miljonit dollarit."
Joe kritiseeris avalikult "Koera..." viimaste aastate stsenaariume ning üldist tehnilist ja "kunstilist" madalat taset, mistõttu ta lõpuks kaotaski huvi sarja jätkamise suhtes.

Penny karjäär on arenenud praktiliste kogemuste kaudu, ta ei ole käinud üheski spetsiaalses näitlejakoolis

Itaalia-inglise-ameerika päritoluga Joseph Edward Penny-juunior sündis 24.juunil 1956.aastal Middlesexis, Londoni loodepoolses osas lennuväevalvuri ja juuksuri pojana. Kohe peale kolimist Georgiasse, läksid vanemad lahku ning Joe ja tema vennad-õed jäid ema kasvatada. Joe on öelnud, et oli üsna räbal lugu omada kokni aktsenti sügavas Lõunas, ning tulemusena õppis poiss juba varakult, kuidas end kaitsta. Mitte eriti jõukal järjel pere vahetas tihti elupaika: Floridast Texasesse ja lõpuks Mississippist Lõuna Kaliforniasse. Kooliaastail rügas Joe vahel kolmes ametis, et perekonda aidata ja ots otsaga kokku tulla. Siis vajas ta lõpuks "endalegi ruumi" ja saabus 17aastasena Hollywoodi, kus elatas end esiotsa erisuguste juhutöödega, elades esimesed kuud üüriraha kokku hoides oma autoloksus. Ta õppis legendaarse Lee Strasburgi käe all näitlemiskunsti ja sai ihaldatud Screen Actors Guildi ametikaardi 22aastaselt. Joe pürgis visalt proovivõtetele ja sai lõpuks välja kaubeldud väikesi rolle telesarjadesse ("Hardy Boys", CHiPs", "T.J.Hooker" jne.). Esimese tähtsama osatäitmisena nimetab ta Bugsy Siegeli rolli sarjas "Gangsterikroonikad" (1981). Tänaseks üle 70 tele-ja kinofilmis kaasa teinud Joe Penny kuulsusetee algas sarjaga "Perry Mason". Seejärel lõikas loorbereid Nick Ryderina seiklussarjas "Riptide".
"Hollywoodis oled sa keegi, kui sul on "nägu" ja nimi. Just näo tuntuks tegemiseks võtsin vastu Jake Stylesi rolli, ehkki olin tõotanud peale "Riptide'i" lõpetamist mitte ühtegi seriaalienam teha. Olin veel noor mees, kuid nägin välja sama vana kui mu isa. Televisioon on tõesti väga kulutav..."
"Publik loob teatud pildi näitlejast tema rollikangelase põhjal. Pilt minust ei käi küll kokku minu isikuga! Inimesed arvavad, et olen suur naistekütt, pigem olen rahulik ja tasakaalukas mees, kes pikka aega otsis ideaalnaist elukaaslaseks," naerab alles paari aasta eest abiellunud Joe. "Tahaksin kangesti ühel heal päeval pere luua ja lapsi soetada. Kuid esmalt peaksin ma leidma piisavalt hullumeelse ja toimeka naise, kes on nõus minuga maid jagama..." Naine on nüüdseks leitud, jääme siis ootele...
Paljud kaua aega seriaalides mänginud tähed on jäänud oma rollide vangiks sedavõrd, et uute väljakutsete saamine tundub hiljem täiesti mõttetuna. "Koera"-sarja William Conrad on hea näide. Eradetektiiv Cannon pani Conradile pikaks ajaks sildi külge, ning tal oli üsna keeruline leida erisugusema ilmega rolli aastaid. Joe ei ole selle asja pärast väga mures: "Ma ei usu, et minuga nõnda juhtub. Jake Styles'i roll ei ole nii markantne kui Cannon, Archie Bunker või "Õnnepäevade" Fonzie. Jake on täiesti tavaline tüüp. Vahest on nüüd raskem saada negatiivseid rolle. Jake oli ju nii positiivne! Küll aga oleks põnev kehastada vahelduseks psühhopaate või kaasa lüüa mõnes rabavas komöödias!"
Mõistagi sooviks Penny mängida ka "päris-", st kinofilmides, ent ei pea neid ometi telesarjadest tähtsamaiks. Joe ei hinda ka kuigi kõrgelt mõningaid teatrinäitlejaid, kes ennast kõige-kõige paremaks peavad.
"Televisioon ei olevat nende jaoks see õige kanal. Kogu maailma lavatähed väidavad, et ei tee kunagi-eluilmaski tööd televisioonile, kuid siis äkki jõlguvad nad Hollywoodis ja üritavad pääseda mõnda sarja. On hea teha Harold Pinteri, Eugene O'Neilli või Tennessee Williamsi lavatükke ja olla tõeliselt vapustav. Kuid teine asi on seda tehes pidevalt nälga näha. Ühte teatud telesarja vaatab iga nädal rohkem inimesi kui kõiki Shakespeare'i näidendeid ajaloo jooksul kokku. Siiamaani leidub inimesi, kes ei teagi, kes see Shakespeare üldse on!"
"Liikumine on vaevarikas, kuna jään kõigile alati silma. Mul on tulnud vahel käia turvameestest ümbritsetuna ja see seab teatud piire minu eraelus."
Joe Pennyle on näitlemine siiski elutöö, mida armastab üle kõige. Tema jaoks on esinemine sensuaalne kunstivorm, mille abil saab anda edasi oma tundeid vaatajaile. Pennyl on ka soov tõestada oma pädevust tootmise poole peal. Ta ongi olnud mitme telefilmi produtsendiks. "Armastan kalastamist ja värskes õhus viibimist, kuid tihti veedan aega kodus itaaliapäraseid roogi nautides. Kuulan meelsasti rockmuusikat ja vaatan teiste näitlejate sooritusi kino-või videoekraanil. Üldiselt üritan mitte midagi erilist teha, kuna nagunii aega ei jää. Püüan kõigega kursis olla ja end vormis hoida. Omaette olemast naudin väga, sest tööl pean niigi lausa vägisi kohtuma paljude inimestega."

Muud faktid

Joe Penny kannatas merehaiguse all "Riptide'i" võtetel ning enne kui "Koer..." lahkus Havaiilt, teenis välja tuukripaberid. Ta järgib Nichinen Shoshud, üht budismi sekti ja eelistab Halston Z-14 habemeajamisvedelikku. Vanad aidsi-ja homoteemalised jutud on ta ammu kummutanud ja tupeesid kannavad peale tema paljud teisedki kiilanevad staarid. Joe on teinud katsetusi muusikuna, tal on ka oma bänd The Stray Dogs, mis on oma lõbuks kokku mänginud CD-jagu lugusid, kuid pole neid seni kunagi ametlikult müügile paisanud.


Ivar Kümnik

Gina Lollobrigida - sensuaalne ja vaimustav!

Gérard Philipe'iga leidis ta õrnuse... Fidel Castroga elas läbi kire...
Howard Hugues'iga avastas raha võimu...
Ent tõelist õnne ei saanud ta aga maitsta isegi oma abikaasa Milko Scoficiga...

"Itaalia ootas sõja lõppu ja lõi oma supervõimsa pommi, mis võiks õhkida terve maailma," kirjutas 1950. aastate algul prantsuse ajaleht "Le Monde": "See on laetud seksiga ja tema nimi on Gina Lollobrigida!"
Itaalia illustreeritud teatmeteose "Bella, Bella!" (Itaalia filmikaunitarid) andmetel oli 168 sentimeetrise Gina Lollobrigida strateegilised parameetrid järgmised: büst - 92, talje - 56, puusad 90. Seda figuuritüüpi, mis sai nime liivakell, peetakse Itaalias seniajani tõelise veetluse etaloniks.
Ilusal, rikkal, kuulsal ja sensuaalsel Gina Lollobrigidal oli ja on tõesti kõik olemas, ent legendaarne diiva on ikka ja jälle tunnistanud, et pole kunagi kogenud seda tõelist armastust. Lõpuks otsustas ta, et on määratud üksi elama. Sellest ajast peale on üksindusest saanud tema parim sõber. Kuid ta ei kurda. "Sain tunda kirge, ent mitte armastust! Jumal kinkis mulle talendi, kuid keelas ära armastuse..." Austajatest pole tal siiski puudust kunagi olnud. Alatest unustamatust Orson Wellesist kuni kütkestava Gérard Philipe'ini, vahepeal aga eksootiline Anthony Quinn ja elav müüt Humphrey Bogart panid võrgutava Esmeralda südame kiiremini põksuma...
Imekaunis ja temperamentne "Gina Nazionale", nagu teda uhkusega kutsuvad kaasmaalased, on mänginud enam kui 60 filmis ja võitnud miljonite vaatajate südamed. Mööblivabrikandi tütar Luigina Lollobrigida tunnistati juba kolmeselt "Itaalia kauneimaks lapsukeseks", aastaid hiljem võitis ta "Miss Itaalia" konkursil kolmanda koha. Lollobrigida on läbi elanud raskeid perioode. Pole siis mingi ime, et pärast kõiki neid aastaid ei usu ta õnne leida. Saatus pole talle valikut jätnud. Peale viletsavõitu lapsepõlve - tal tuli sõja-aastail sageli nälga tunda - kaootiline tunnetemaraton, siksakiline karjäär ning raske liiklusõnnetus. Ilma nende katsumusteta - nagu Lollobrigida ka ise kinnitab - ei jätkunuks tal ilmaski jõudu võidelda. "Pärast kõike seda polnud ma enam endine. Muutusin ambitsioonikamaks, avastasin alandlikkuse, julguse, energia ja tarkuse." Sealjuures ka üksinduse...

Itaalias räägitakse siiani, et rahva ühteliitmise protsessis osutusid kolmeks kõige otsustavamaks faktoriks sõda Itaalia taasühinemise eest, rahvuslik televisioon ja ... filmitäht Gina Lollobrigida.
"Silmipimestava ilu ja võimsa erootilise laenguga Ginast sai 1950ndail aastail meie rahvuslik uhkus ja Itaalia sümbol, kelle särav müüt võlub inimesi tänaseni," kirjutas ajakiri "Expresso". Ühes Alan Parkeri filmis tõi üks selle muusikust peategelasi kuuldavale järgmised sõnad: "Kui ma surun huultele oma pasuna huuliku, mõtlen ma Gina Lollobrigidast..."
"Minu lapsepõlv möödus põrgus, minu kasvatajateks olid vaesus ja puue. Kui mind kutsuti filmi mängima, ma ei tahtnud karusnahkasid või briljante, tahtsin vaid, et mu perekonnal oleks alati toit taldrikul..."

Omal ajal Sophia Loreni ägedain konkurent Gina Lollobrigida sündis 4. juulil 1927 Rooma lähistel Subiacos vaesunud mööblivabrikandi perekonnas. Sõja-aastail varjus perekond mägedesse. Neil päevil õppis Gina punuma õlgsandaale ja sõduripluuse särgikesteks ümber tegema. 1945. aastal kolis perekond sõjapõgenikena Rooma, kus kogu pere elas koos ühes viletsas toakeses. Kaks Gina õde said endale tööd kaubamajas, tema ise hakkas aga eneselegi ootamatult kunstiga tegelema. Gina käis kunstikoolis, õppis skulptuuri ja maalimist, joonistas karikatuure, maalis; kuid juba varasest lapsepõlvest unistas ta hoopis millestki muust. Nii unes kui ilmsi viirastus talle ooperilava. Ning kõik, mis tal õnnestus teenistusest kõrvale panna, kulutas ta laulutundidele. Tollal võis tihti pimedatel õhtutel kuulda Gina häält. Kuulsad aariad ja romansid, mida pedagoogid talle õpetanud olid, vaheldusid temperamentsete rahvalauludega. Tema esimeseks publikuks olid inimesed kodutänaval, kes võluva neiu etteasteid aplausitormidega vastu võtsid. Hiljem, filmides "Maailma kauneim naine", "Pariisi Jumalaema kirik" ja "Pinocchio seiklused" võis ka kinopublik kuulda Gina lauluhäält.
14-aastasena teenis Gina taskuraha sellega, et joonistas ning müüs oma akvarelle Rooma tänavatel. Kogu oma nigela teenistuse andis ta ema Giuseppina kätte. 17-aastasena alustas Gina karjääri fotomodellina. Püüdes tütart eemale hoida boheemlaslikest ahvatlustest, nõudsid vanemad, et väljaspool tööaega ta riietuks äärmiselt tagasihoidlikult ning helistaks iga kahe tunni järel teatamaks, kus ja kellega koos viibib.
Gina proovis pääseda ka filmi. Lihtsale statistile oli iga episood juba suur asi. Esimeselt proovivõttelt kihutas režissööri assistent ta aga minema: "Kao siit! Vaata, et sa mu silma alla enam ei satu! Võid uuesti tulla, kui oled kümme kilo juurde võtnud!"...
Esimese märkimisväärse edu saavutas Lollobrigida 1947. aastal, ent mitte teatrilaval või kinoekraanil. "Miss Rooma" iludusvõistlusel esines Gina numbri 27 all ning võitis "ainult" teise koha, kuid vaatajad aplodeerisid talle tervelt kümme minutit! Tiitlit "viitse-miss" võttis noor kaunitar kui solvangut. Pikad aastad ei kõnelenud ta kordagi Silvana Manganoga (number 104), kes tol korral võitis ja samuti filminäitlejaks pürgis. Maruline aplaus mängiski otsustavat osa Lollobrigida edasises saatuses. Žürii, nähes publiku reaktsiooni, saatis "Miss Itaalia" konkursile mitte esikaunitari, vaid - reegleid eirates - hoopis Gina! "Miss Itaaliaks" ta küll ei saanud (tuli kolmandaks), küll aga nägid temas potentsiaali filmibossid. Alguses tulid episoodid ("Pajatsid", "Haarang", "Anselmo igaveseks" jt), siis andis talle režissöör Mario Costa väikese osa oma filmis "Armujook", Carlo Lizzani usaldas aga peaosa filmis "Ettevaatust! Bandiidid", mille järel sai Lollobrigidast juba populaarne näitlejatar. Tõeline kuulsus ja rahvusvaheline armastus saabusid aga mitte itaalia filmidega.
Prantsusmaale kutsutuna sai näitlejatari karjäär tõelise hoo sisse Adeline'i rolliga Christian-Jaque'i "Tulp-Fanfanis" (1952). Väga tähelepanelikuna oma kena partneri vastu, kes ei kõnelenud eriti hästi prantsuse keelt, otsustas nimiosatäitja Gérard Philipe pühendada suure hulga oma vabast ajast Ginale (ülimalt privaatsete!) keeletundide andmisele...
Järgnes Esmeralda osa Jean Delannoy "Pariisi Jumalaema kirikus" (1956), samuti väga oluline roll Lollobrigida loomingus.
1950.-60.ndail aastail mängis Gina paljudes filmides, nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka ookeani taga Ameerikas. Ta viibis esmaklassiliste filmistaaride, poliitikategelaste, rikkurite ja aristokraatide seltskonnas ning sealjuures - mitte ühtegi romaani, mitte väikseimatki fantaasialendu sel teemal. Aga sellepärast, et Gina suures aiaga majas Rooma lähistel juba ootas mees, tavaline arst, jugoslaavia päritoluga Milko Scofic, kellega ta oli kohtunud, kui ta veel Kunstiakadeemia tudengina tänavail oma pilte müüs.
Ginal oli alati esikohal karjäär, alles seejärel tuli armastus. Paraku põlesid kõik saavutused selles vallas kiiresti tuhaks. Suuremate tundeeluliste läbikukkumiste seas oli Milko Scofic, kellega tal 1957. aastal sündis poeg Milko juunior. Kriis saabus 1968. aastal: pärast 19aastast abielu ei klappinud Gina ja tema mehe vahel enam miski. "Senjoor Lollobrigida" ei kannatanud välja elu oma superstaarist naise varjus. Lisaks sellele oli Gina end liiga sageli näidanud teiste meeste käte vahel ning mitte ainult ekraanil. Howard Hughes, Ginasse hullupööra armunud miljardär, käis väsimatult filmitähele peale, et too nõustuks elama tema katuse all. Gina soostus küll minema Hollywoodi, kuid jäi mehe lähenemiskatsetele külmaks. Abielust ei saanud aga juttugi olla - Gina oli tollal veel Milkoga abielus ja abielutruudus oli talle püha.
1970ndail jäi huvitavaid rolle aina vähemaks, kuid Gina ei jäänud paremaid aegu ootama, vaid alustas uut karjääri fotograafina. Talle poseerisid meelsasti poliitikud, filmitähed, sportlased, riigipead. Lihtrahvast või linnade vaateid pildistades riietus Gina sageli vanaeideks või meesterahvaks. Parukas, prillid ja valerõivad aitasid tal austajate või uudishimulike pilkude eest jääda märkamatuks.
Juhituna kirest fotograafia vastu, kohtus Lollobrigida muuhulgas Fidel Castroga, kes nõustus poseerima filmitähe objektiivi ees ja langes sõna otseses mõttes itaallanna sarmi ohvriks. Kuubal maaletuleku järel lubas Gina endale paar päeva puhkust. Juhtides ise džiipi, saabus Fidel parajasti päikesevanni võtnud Lollobrigidale etteteatamata külla. Segasena jõudis diiva end vaid froteesse mähkida. Külaline punastas habemesse ja pomises: "Enne reportaaži tahaksin teile soovida tere tulemast!"
"Sinjoor Castro, te pole abielus. Kas naisterahval polegi kohta teie elus?" Sellise pisut jultunud küsimusega alustas Gina Lollobrigida, reporter-fotograafiks ümberkvalifitseerunud filmistaar oma intervjuud Kuuba liidriga.
"Vastupidi," vastas mees lõbustatult, "tal on suur tähtsus. Ma ei eelista temale poliitikat. Olen nendega rahumeelse kooseksisteerimise poolt."
Lahkumispäeval vahetasid ekraanilegend ja poliitik käekelli, millele kumbki lasi graveerida "Imetlusega...".

Pärandiks vaheldusrikas minevik, leidis Gina end peagi üksikuna. Kõrvetada saanud oma abielulahutusest - ta oli tollal 40aastane - ei muutnud ta sellest ajast peale oma elu. Või ehk ta ei tundnudki selleks soovi?
"Ma armastasin paljusid mehi," tunnistas Lollobrigida, "kuid neil polnud julgust mind armastada. Olin liialt tugev ja suurem osa neist ei soovinud elada minu varjus. Usun, et sisimas on mehed naistele kadedad."
Kuid Gina pole üldsegi haavunud. Vaatamata nurjumistele ja pettumustele, vaatab Gina tulevikku endiselt suure optimismiga: "Ma vaatab alati mehi," deklareeris ta hiljuti. "Uks on avatud igale ettepanekule."
Kõrgele eale vaatamata, võib Gina endale fantaasiaid lubada, sest oma sensuaalsusest pole ta midagi kaotanud, pigem vastupidi... Mis tal siis puudub, et olla sajaprotsendiliselt õnnelik?
Gina teab seda kogemustest: tema armuseiklused näikse määratudki nurjumisele. Need ei kesta ja ta ei peida enda eest seda fakti. "Ma olen liiga ebamugav. Mul on olnud elus kõik, mida ma tahtsin, või siis peaaegu kõik, ja see häirib mehi. Faktiliselt on neil hirm osutuda "Gina härraks". Meest leida ei ole raske. Temast lahti saada on juba palju keerulisem."
Praegu elab Gina Lollobrigida üksinda oma uhkes villas. Lahutanud end oma ainukesest seaduslikust mehest, pole filmitäht enam uuesti abiellunud. See muidugi pole välistanud väikeseid armuafääre.
"Kordagi ei kohanud ma tõelist armastust! Oli küll palju kiindumusi, kuid mitte enamat. Aga kui näiteks täna peaks Clint Eastwood mind lõunasöögile kutsuma, lendaksin otsemaid tema juurde üle ookeani," avameelitses vallatu Gina mõne aasta eest ajakirjanikele.
Legendaarse "La Lollo" kehavormid pole palju muutunud hiilgeaegadest saadik, sest ta järgib lihtsat elufilosoofiat - ole usin ja toimekas igal hetkel! "Ma ei laiskle kunagi - ma töötan 12 tundi päevas," teatab Gina. "Iga päev on mul midagi uut teha. Teen fotosid, kujundan ja õmblen kostüüme, küpsetan sõpradele ja teen veel miljon muud asja." Kuid dieet, mis säilitab tema keha vormis, ei olegi nii range, kui arvata võiks. "Ma söön kõike, olen paljusööja. Kui ma aga toiduga liialdama hakkan, asun kohe dieeti pidama, mis võimaldab mul neljast naelast mõne päevaga vabaneda."
Tänasel päeval nimetab Gina Lollobrigida end kunstnikuks: "Mulle meeldib ennast väljendada talendiga, mille pärisin oma emalt ja isalt. Tahan kõike hästi teha. Praegu olen keskendunud skulptuurile. Ühte minu skulptuuridest võis näha ka Sevilla Expol, kus esindasin oma tööga Itaaliat."
Veel jätkab Gina tegelemist fotograafiaga. Tema viimasele fotoalbumile "The Wonder of Innocence", mida Lollobrigida koostas 15 aastat, kirjutas eessõna Ema Teresa. See album ühendab endas fantaasiat, huumorit ja poeesiat. Nagu ka ilmselt Gina Lollobrigida Rooma kodu aed, kus elab 600 lindu, neist 40 on paabulinnud. "Mul on luiki, palju parte ja valgeid tuvisid ning kaks papagoid. Ning muidugi on mul ka koerad, kes omavahel kaklesid, et lõpuks olin sunnitud ühe neist maale saatma, 200 km kaugusele Roomast. Mõne kuu pärast tuli ta ise tagasi. Tal oli jõudu tulla tagasi! Loomad vajavad armastust nagu meiegi," tõdeb Gina siira imetlusega, lisades, et tema ei tunne end üksikuna, sest ta vajab üksildust, kuna ei suuda midagi luua inimeste juuresolekul. "Kuid ka mina vajan armastust nagu iga inimene. Samas on üksindus minu jaoks vajadus. Olen lahutatud, mul on poeg ja pojapoeg, kes on sama talumatu natuuriga kui mina. Ma ei tunne ennast üksikuna, sest mul on minu hobid ja huvialad. Omada talenti on tähtsam kui see, et mind ümbritseksid kogu aeg inimesed," leiab Gina Lollobrigida.
Möödunud aegu meenutab ta nostalgiaga: "Mul on väga suur tahtejõud ja sellepärast on mul olnud ka taoline karjäär, sest edu ei tule ilma tahtmise ja oma hinge admiseta sellele, millega tegeled."

Mullu kinkis Gina Lollobrigida maailmale tõelise pomm-uudise: ta läheb mehele! Oma väljavalitu oli ta vallutanud veel siis, kui ta polnud kuuekümnenegi ning tulevasel peiul aastaid vähem kui 25!
Eelseisvatest pulmadest saadi teada vaid seda, et noorpaar tahab iga hinna eest 2006. aastal New Yorgis abielluda, tehes nõnda nii teineteisele kui ka kutsutud 250 külalisele toreda uusaastakingituse...
"Armastus on üks kummaline asi, mitte iial ei anna me endale aru, miks meid tõmbab just selle inimese poole. Väga tihti oleme võlutud inimestest, keda kõigi reeglite järgi ei oska näha enda kõrval..." rääkis Gina kord. "Ja mitte kunagi ei tea sa ette, milline saab olema sinu väljavalitu..."
Tõepoolest, kui ühel Monte-Carlo peenema seltskonna vastuvõtul peatus 57-aastase Lollobrigida pilk 23-aastasel sümpaatsel noormehel, ei osanud ta ka kõige vallatumas unenäos ette arvata, et sellest saab üks suur armastus, mis pidas vastu 23 aastat ning oleks äärepealt lõppenud pulmadega!
Javier Rigau Rafols tunnistas ajakirjanikele, et Gina on tema esimene tõeline kirg ja armastus ning teist pole talle enam vaja! Vahest on Barcelona ettevõtja ja, muuseas, üsna heal järjel rikkur (Itaalia meedias püüti Javieri alguses tavaliseks alfonsiks tembeldada, aga kui mehe finantsseis välja nuhiti, loobuti neist juttudest) tõeline truuhing. Seda, et 45-aastane hispaania bisnesmen otsustas oma elu siduda 79-aastase filmilegendiga justnimelt armastuse ning mitte mingil muul ajendil, tõendasid ümberlükkamatud faktid! Mõned aastad varem rääkis Lollobrigida intervjuus: "Minu jaoks on ideaalne mees see, kel jätkub julgust armastada..." Tjah, suured tunded nõuavad vahel tõepoolest mehisust ja parajat hullumeelsust! Järelikult oligi Javier see ideaalne mees! Muuseas, kaunis itaallanna pole iial andnud ainet kuulujuttudeks, tema eraelu oli üsna ilmetu, kui võtta aluseks kollast ajakirjandust. Lollobrigida ei ole kunagi püüdnud endale tähelepänu tõmmata kõmuliste romaanide abil. Teda ei huvitanud kuulsad mehed (hoopis nemad tikkusid Ginale ligi) ning ka oma kuulsusest ei hoidnud ta kümne küünega kinni. Ta katkestas ise oma filmikarjääri ja jätkas edukat loomingut teistes sfäärides. Seega, ei ole ta üks nendest, kes epateeriks avalikkust ilma tõeliste argumentideta. Kuidas muidu julgeks viielapselise pere tütar silma vaadata oma rohkearvulistele sugulastele?
"Mul on hea meel, et suutsin keelduda kõigest, mis tundus vale ning oli jõudu alati edasi liikuda," tõdeb ta. "Elu on olnud mulle armuline, mul oli muinasjutuline edu. Ainus, mida me teha saame, on anda endast parim, ülejäänu jääb jumala otsustada. Kuid samas peab olema ka rahulolev, sest paljud inimesed ei ole rahul sellega, mis neil on ja mõtlevad alati, et teistel on rohkem. Oluline on mõista - teistel pole seda, mis on sinul. See on edu ja õnne saladus."
"Kuulsusel on nii häid kui halbu külgi. Olen leppinud sellega, mida elu mulle andnud on. Kunagi ei saa kõike, mida tahame. Olen väga kangekaelne ja ma ei lähe kergesti kompromissidele. Staarina polnud ma kuigi kerge inimene, sest ma ei nõustunud kõigega. Valin selle, mis tundub mulle õigena. Isegi kui see võib olla riskantne. Ma ei lähe iial oma põhimõtete vastu," iseloomustab Gina Lollobrigida iseennast ja lisab, et tal on pisarad kerged tulema. "Olen väga emotsionaalne ja väga haavatav. Ning samas ka vihastun kergesti. Võiks ütelda, et olen tundlik ja samas ka tugev. Olen ju itaallanna!"

Muide, Gina ei ole ainus kuulsus oma suguvõsas. Tema tädi elas 113-aastaseks ja mõnda aega peeti teda Itaalia vanimaks naiseks. Diiva on korduvalt sel puhul naljatlenud: "Ma üritan selle rekordi purustada, seega loodan jõuda teha oma elus veel üsna paljut! Ehk on jumal mullegi armuline ning laseb mul pikalt elada. Armastan elu! Elu on imetore."

Ivar Kümnik

Gérard Philipe - Näitlejate Prints

Provence’i taeva all väikesel Ramatuelle’i kalmistul on lihtne haud, kuhu kohalikud ja läbisõitvad inimesed tulevad mõtisklema. Siin maapõues, mida ta kirglikult armastas ning mis talle alati lähedane oli, magab oma viimast und legendaarne prantsuse teatri- ja filmistaar Gérard Philipe. Näitlejate Prints, kaunis kui loorberitega pärjatud jumal, sedavõrd armunud ellu ja kõigesse, mis hinge ja vaimu toidab, tuli ta siia maale unustama oma ametiorjust, teatud moel mahalaadima oma kuulsuse koormat. Siin oli ta üksnes lihtne inimolend oma naise ja kahe lapse seltsis, sageli ka koos hella ja mõistva ema Minou’ga. Kogu oma elu jooksul õnnestus tal jääda ehtsalt inimlikuks. Sellest, koos andega, koosneski tema näitlejaisiksus.
Siin, Ramatuelle’is, kus tal oli mõnus majake "La Rouillere", armastasid teda kõik. Ta rääkis kõigiga, kes olid tema vastu loomulikud ja vabad. Kohalikud pidasid teda üheks enda seast. "Mees, kes ei tseremoonitse," öeldi, ning see oli kaalukas kompliment.

GÉRARD PHILIPE 04.12.1922 - 25.11.1959

Ta soovis olla rahvamasside lemmik, kuid ennekõike tahtis ta olla tõeline inimene, teades, et see on raskeim asi elus. Tal olid omad puudused ja omad väärtused. Ta paistis silma ettenägelikkuse, delikaatsuse ja terava taibuga. Ent ta oli ka heitliku meelega. Ta ei tahtnud olla ja jääda selle kuju vangiks, keda oli kehastanud laval või filmis. Ta oli ilus ja võluv, ent samas mitte ingel, kelleks teda paljud pidasid või kellena näha soovisid.

Paljud näitlejad, sama andekad oma loomingulise tee algul, kui seda oli Gérard Philipe; jõudes oma viimasele ringile, jätavad seljataha tühise karjääri Pariisi bulvariteatrites ning kulutavad oma päevi andetute filmide peale. Philipe oli aga võrdselt nii teatris kui kinos mänginud säravaimat maailmaklassikat ja tahtis seda rida väärikalt jätkata. Tal olid seljataga rollid Camus', Giraudoux', von Kleisti, Brechti, Musset', Shakespeare'i ja Dostojevski näidendites. Tema ees avanes perspektiiv kümnetest töödest, mis olid täie tõsidusega koos abikaasaga läbi mõeldud. Ta valmistus saama "Berenique'i" Tituseks, plaanis lavastada rea Corneille' tragöödiaid, unistas Hamleti rollist. Surm nädal enne 37ndat sünnipäeva tõmbas kõigele kriipsu.
Surm pole iialgi õiglane. Kuid Gérard Philipe'i surm oli kohutavalt ebaõiglane. Ta rebis meie seast noore mehe, näitlejate printsi ja inimese, kelleks Gérard tõotas saada, kellena lubas enesele olla, kes juba oligi.

Gérard Albert Philip sündis 4. detsembril 1922. aastal Cannes'is. Tema isa oli auahne ja edukas advokaat, kes veidi aega hiljem hakkas tegelema äriga. Muuhulgas oli ta "Hōtel du Parc'i" omanik. Proua Philip, slaavi päritolu kaunitar, oli tuntud kaardimoorina. Peres kasvas ka Gérard'ist aasta vanem poeg Jean, kellega Gérard oli lahutamatu. Poisid õppisid internaadis ning laulsid kirikukooris; noorem sai häid hindeid, eriti prantsuse ja inglise keeles ning kehakultuuris. Gérard oli arukas ja võluv juba lapsena. Vahel häiris ema poja liignegi arukus ja napisõnalisus. Pealtnäha paistis poiss laisa ja apaatsena, kuid tegelikult oli ta väga tähelepanelik ja uudishimulik ümbritseva suhtes. Ta oli heasüdamlik ja lahke, alati valmis teistele appi ruttama, kuid samas ka parajalt üleannetu. Kord kohtus ema endise "Comédie Franēaise'i" näitlejanna Susanne Devoillot'ga, kes palus, et too lubaks oma nooremat poega haigestunud näitleja asemele heategevusõhtule luuletusi lugema. Kuuldes emalt sellest ettepanekust, oli Gérard vapustatud. Poiss, kes selle ajani oli kategooriliselt keeldunud esinemast isegi koolinäidendites, oli nüüd hetkega nõus. Tolle õhtu järel kinnitas Devoillot, et Gérard'il on jumalaand.
1940.aastal sai Gérard küpsustunnistuse. Ees ootas teda vanemate poolt välja valitud juurainstituut Nice'is.

Kui Prantsusmaa 1941. aasta suvel kapituleerus, asus 18aastase Gérard'i isa natside poolele. Temast sai Pétain-Lavali üks juhte, okupantide käsilane. Prantslased vihkasid kollaboratsioniste; vältimaks halvimat, jättis isa pere maha ning pages Hispaaniasse. Seda lõiku oma elus Philipe meeleldi ei meenutanud ja asus ise võitlema. Kuid poliitik sõna otseses mõttes, polnud Gérard Philipe iial. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, ent polnud juhus, et ta oli üks neid inimesi, kes vastas vastupanuliikumise organisatsiooni üleskutsele ja võttis reavõitlejana osa Pariisi vabastamiseks peetavaist barrikaadilahinguist. Polnud juhuslik seegi, et ta ei jätnud hiljemgi reageerimata ühelegi laiaulatuslikumale ühiskondlikule algatusele, isegi kui see rikkunuks tema kui publiku lemmiku karjääri.

Okupatsiooni järel oli pea kogu Prantsusmaalt Vahemere-äärsesse linnakesse kokku tulnud palju kõrgema seltskonna filmiinimesi. Nice'is töötasid filmistuudiod, ühes neist Marc Allègret. Viimasele olid tolle sõbrad rääkinud, et "Hōtel du Parci" direktori abikaasa oskab hiilgavalt kaarte panna. Inimesed, eriti kunstivaldkonnast, on ju väga kerge- ja umbusklikud, evakuatsiooni tingimustes seda enam. Nii suunduski Allègret koos naisega madame Philipe'i juurde. Too aga pajatas ennustamise vahele oma muredest. Muuseas mainis ta, et noorem poeg kavatseb instituudi pooleli jätta ning näitlejaks hakata. Allègret'l tekkis huvi ning ta kutsus poisi enda juurde katsetele. Et Gérard ei katkestaks õpinguid, saatis režissöör Nice'i oma assistendi Jean Huet', kellelt tulevane lava- ja filmitäht sai oma esimesed õpetused. Ehkki koolitada polnud nagu vajagi: kõigile jäi mulje, nagu ei valmistanud rollide loomine noormehele mingit pingutust, ta näis kõike juba niigi teadvat.

Esimese rolli teatrilaval mängis Gérard Philipe 1942.aastal Lyonis Claude Dauphini trupiga André Roussini näidendis "Lihtsalt üks suur tüdruk". Debütant esines küll vaid ühesainsas stseenis etenduse lõpul, kuid sellest piisas, et nii publik kui kriitikud tundsid ära tõelise talendi. Aasta hiljem debüteeris Philipe Marc Allègret' filmis "Pisikesed Lillede uulitsalt" ning mängis Inglit Jean Giraudoux' tükis "Soodoma ja Gomorra".
Juba esimesed sammud näitlejateel tõid Gérard'ile edu, ent ta soovis seda elukutset tõeliselt õppida. Sel eesmärgil ilmus ta 1943.aasta oktoobris Pariisi konservatooriumi sisseastumiseksamitele. Muidugi sai ta sisse. Eriti tänulik on Philip olnud oma õpetajale Georges Le Royle, kellega hoidis kontakti elu lõpuni. Esimese õppeaasta lõpus osales Gérard näitlejameisterlikkuse konkursil ja pälvis teise preemia (Prix de Comédie). Olles juba saavutanud menu, ei kaotanud Philipe tahtmist edasi õppida ning pani end kirja Denis d'Inèsi kursustele.
Alates oma esimesest rollist kuni viimaseni kulges tema karjäär sirge sihina tema kõrval. Äärmiselt lihtne, kuid samas väga nõudlik noormees: talle meeldis kõik see, mida ta tegi, ka vähem õnnestunud filmid. Kui 1946.aastal linastus Georges Lampini "Idioot" (Dostojevski järgi), tõdes prantsuse kinokunst otsekohe, et see vastupandamatu kutsumusega noormees kannab endas viljakat tuld, mis teeb temast suure staari. Järgmisel aastal leidsid kõik lootused kinnitust — Claude Autant-Lara skandaalse ja väävlihõngulise filmiga "Saatan ihus" (1947). Ometi lõksuderikas osa, kuid Gérard oli ehtsalt, iga kiuga, Radiguet’ kujutatud kangelane: tal oli seal elurõõmu, hoogu, ägedust. Pärast seda jooksid produtsendid talle tormi: kõik tahtsid teda oma filmide peaossa.
Algas tõus tippu. Kui teater jäi alatiseks tema suureks kiindumuseks, oli kino see, millele ta andis kogu oma energia ning mida ta kirglikult armastas. Just kaamerate ees väljendas ta oma nõrkust. Ta töötas suurte režissööridega, kes pakkusid talle rikastavat koostööd.
25. eluaastaks oli Gérard Philipe tõusnud prantsuse teatri- ja filminäitlejate esiliigasse. Kolm näidendit ja kolm triumfi: "Soodoma ja Gomorra", "Le Cid", "Caligula". Samuti filmid, mis tema populaarsust üha tõstsid.
"Töötades filmivõtetel, tundub mulle, et ma kogu aeg vaid valmistun, lakkamatult harjutan rolli, seda kunagi lõpuni mängimata. Kui siis lõpuks õnnestub mul filmi ennast näha, siis mind seal ei ole: mitte mina ei mängi ekraanil, vaid minu kujutis või teisik. Ma ise muutun lihtsaks vaatajaks. Vastupidiselt teatriga, kus ma eksisteerin esimesest stseenist eesriide langemiseni. Elavale publikule esinemine inspireerib mind tohutult!" rääkis näitleja ühes oma harvadest intervjuudest. Laval oli Gérard tõeline maag: tal oli ilus hääl, ühtaegu kõlav ja terav, tulvil elavaid nüansse. Ja milline hoog, milline sära!
Gérard Philipe oli andekas, noor ja ilus. Vaatajad aplodeerisid talle, naised naeratasid, teda püüdsid enda juurde meelitada produtsendid ja teatridirektorid. Talle pakuti kõike ja igast kandist, tema aga valis TNP (Théâtre National Populaire), mis tollal ei olnud veel esinduslik teater.
Gérard'i vedas alt tervis. Nooruses põdetud pleuriit oli jätnud oma jäljed ning ta haigestus tuberkuloosi. Näitleja ravitses end kellelegi ütlemata, haaratud soovist ise oma organismi üle võitu saada. Pärast "Caligulat" sõitis ta Püreneedele ravile ning kohtas seal Nicole Fourcade'i, kellest hiljem sai Anne Philipe. Abiellumistseremooniale 29.novembril 1951 Neuille'is kutsus Philipe vaid kõige lähedasemad sõbrad, teiste hulgas režissööri René Clairi koos abikaasaga.
1947. aasta märtsis algasid Christian-Jaque'i filmi "Parma klooster" võtted. See oli esimene Prantsuse film, mis vändati täielikult Itaalias. Selle hetkeni ei teadnud ta midagi Itaaliast, ent tutvunud Roomaga, pidas seda ainsaks linnaks Pariisi kõrval, kuhu võiks elama asuda.
Samal ajal, kui Itaalias käisid võtted, määras Brüsseli rahvusvahelise filmifestivali žürii Philipe'ile rolli eest "Saatana ihus" parima meesnäitleja preemia (sama osa eest sai Gérard ka aasta parima prantsuse näitleja auhinna). Gérard ei saanud võtete tõttu Brüsselisse sõita. Otsekui lohutuseks tegi Maria Casarès oma filmipartnerile kingituse - väikese musta tahvlikese, mille ees istuvad kaks last-, öeldes: "Alati tunned rõõmu, kui autasu saab inimene, keda armastad või austad." Võimalik, et kolleegi kink liigutas näitlejat isegi rohkem kui Brüsseli žürii otsus.

Üheksa aastat oma elust andis Gérard Philipe tööle TNPs, kus mängis oma parimad rollid. Aastail 1950-1959 astus ta lavale 605 korral: etendustes "Le Cid" 199 korda; "Le Prince de Hombourg" 120 korda; "Lorenzaccio" 99 korda; "Ruy Blas" 84 korda; "Les Caprices de Marianne" 34 korda; "Richard II" 21 korda; "Mère Courage" 18 korda; "On ne badine pas avec l'amour" 16 korda; "Nucléa" 8 korda; "La Nouvelle Mandragore" 6 korda...

Seal asus ta esmakordselt ka lavastama. "Teater, mis ei usalda noorsool ise oma saatuse eest vastutada, on surnud teater." Need Jean Vilari sõnad käisid ka Philipe'i kohta, kes tõi lavale Alfred de Musset' tüki "Lorenzaccio".
Võrdne võrdsete seas - selline on Gérard Philipe oma kõigi kaaslaste mälestustes. Ta sai sama palju palka kui kõik teised, ehkki oli hõivatud rohkem kui ülejäänud. Prantsuse Näitlejate Liidu eesotsas seistes, ei kaitsnud ta üksnes näitlejate majanduslikke jne huve, vaid ka prantsuse rahvusliku kunsti sõltumatust. Hoolimata sellest, et Gérard teenis filmidega palju, ei tähendanud see ometi seda, et ta ajas taga suuri honorare. Ehk vist seepärast selgus hiljem, et ta suri küllaltki vaese mehena ja tema lesel tuli pikka aega näguripäevi näha.

Gérard Philipe soovis olla ka teiselpool kaamerat, ning tema esimesest katsest oodati palju. Tema filmilavastus (koos Joris Ivensiga) — "Thijl Ulenspiegeli seiklused" (1956) oli üksnes juurdepääsuks režissööriameti omandamisele. Gérard, kes armastas väga Tulp-Fanfani — tema kuulsaim roll samanimelises filmis (1951) — tolle rahvuslikkuse, lõbususe ja optimismi tõttu, otsustas samu omadusi korrata ka Thijli kuju loomisel. Kuid näitleja tegi vea, lastes silmist fakti, et viimane oli konkreetsete ajalooliste isikute koondportree, pealegi flaami rahvuskangelane ning et Charles De Costeri romaani tegevus arenes tegelike ajalooliste sündmuste taustal. Kõik see andis põhjust Philipe'i vaenlastel (tal oli ka neid parasjagu) korraldada debütandist režissööri vastast kampaaniat. Võib-olla polnud Gérard veel oma filmihoone ehitamiseks piisavalt küps? Filmi ebaõnnestumine kurvastas Philipe'i väga, ta oli pettunud, et oli ise pettumuse valmistanud, uut katset sooritada ta aga enam ei jõudnud.

1959.aasta märtsis alustas Gérard läbirääkimisi Peter Brooke'iga "Hamleti" lavastamise asjus. Tal oli palju mõtteid ja plaane, kuid tundis pidevalt hirmu, et ei jõua...

Suve hakul jõudis ta tagasi Mehhikost, kus lõppesid Luis Buńueli filmi "Palavik levib El Paos" võtted, mida ta tegi rasketes tingimustes, kuna teda lõpuks kaasa viinud haigus oli hakanud talle hirmsaid piinu valmistama. Tundes end hirmväsinuna, kirjutas näitleja selle pingsa töö arvele, mis ta juba mitu aastat oli teinud, ning Mehhiko kliima iseärasusele. Koos naise ja lastega (Anne-Marie, s.1954 ja Olivier, s.1957) sõitis Philipe oma mõisa Ramatuelle'i puhkama.

Oktoobri algul reisis näitleja Londonisse, et vaadata Stratfordi teatri etendusi Laurence Olivier'ga. Tappev väsimus sai ta ka seal kätte ning Anne võttis mehelt sõna, et too kohemaid end arstide hoolde annaks. Pariisis, pärast põhjalikku röntgenograafiat, mis siiski midagi ei avastanud, panid tohtrid diagnoosi: maksa abstess. 9.novembril toimus operatsioon. Lõikuse ajal, kui Gérard narkoosi magas all, kutsuti naine opituppa. Selgus, et mehel on maksavähk. Arstide nõusolekul otsustas Anne varjata haige eest tõde. Gérard ei saanud elu lõpuni teada seda, mida teadsid lähedased. Operatsioon oli juba hiljaks jäänud.
19.novembril koju jõudes mõistis Philipe, et tervenemisega võib hulk aega minna, kuid peagi ta harjus selle mõttega ning vaatas midagi aimamata tulevikku. Näitleja pühendus näidendite lugemisele, millega oli alustanud haiglas. Kavas olid "Antigone", kreeka tragöödiad, Euripides.
24.novembri õhtul luges Gérard voodis hilisööni. Hommikul, kui mees veel magas, käis Anne lapsi kooli saatmas. Tagasi tulles leidis ta abikaasa juba elutuna.
Teatri-ja filmisuuruse põrm sängitati mulda 28.novembril Ramatuelle'i kalmistule Philipe'ide pulma-aastapäeva eelõhtul.
"Kolmekümne seitsme aastaselt lahkusid ka Puškin, Apollinaire ja Majakovski. Kui meenutame Keani, Fréderick Lemaītre'i või Talmad, näeme oma vaimusilmas vaid elatanud nägusid. Gérard Philipe jättis endast üksnes noorusvärske kuju... Kõikjal maailmas vapustas tema surm neid, kelle pea oli loodud unistamiseks, süda armastamiseks. Tolleaegsele noorele põlvkonnale oli see surm nagu hoop nende oma nooruse pihta." Nõnda kirjutas päev pärast Philipe'i surma poeet Louis Aragon.
Gérard Philipe'i suure kuulsuse saladuse määratles kõige täpsemini Jean Vilar, TNP alusepanija ja näitleja sõber. "Sa pole minu jaoks mitte ainult Roderigo, Homburgi prints või Lorenzaccio. Sa oled sõjajärgse põlvkonna ainus näitleja, kes on vaistlikult ära tabanud rahva lootusi."
Philipe'il õnnestus peaaegu võimatut: sõjajärgsel väsinud ja skeptilisel Prantsusmaal taaselustada ülev romantika ja klassikaline draama, luua kangelane, heites justkui väljakutse kõigile neile, kes avalikult kuulutasi antiheroismi, skepsist, künismi ja umbusku.

Philipe'i surma järel koges ta naine Anne raskeid hetki. Ta oli sunnitud müüma oma väärisasjad, nende seas ka kõige kallima: Gérard’i kingitud briljandi, mille ta sai poja sünni puhul 1956.aastal. "Ohtlikute suhete" ekraniseering (1959), mida oli valitsuse poolt keelatud eksportida, pidanuks materiaalsetele raskustele lisa tooma. See oli Gérard’i eelviimane film, milles ta osales. Kui keeld tühistati, olukord muutus. Anne võttis vastu koha Musée de l’Homme’is, ning ta võis loota helgemale tulevikule. Siis kirjutas ta vapustava raamatu "Le Temps d’un Sōupir", mis peegeldas hellalt armastatud kaasa viimaste tundide kogu häbelikkust. Piisab selle raamatu lugemisest, et kurk pitsitaks ja tunneks pisaraid ripsmete vahel pärlendamas. See tundlikkus oli omane ka tema isikule. Aragon ütles: "Temas elab igavesti tõestus maailma noorusele."
Tema tütrest Anne-Marie’st on saanud näitleja. Mõistlikuna, mitte soovides asjade kulgu kiirendada, otsustas ta ametlikult debüteerida Barrault-Renaud’ seltskonna seas "Harold ja Maude’is" ning televisioonis. Selles lihtsas olendis leidub tema isa näitlejaausust, kellele tema amet oli kui preestriamet.

Gérard Philipe on üks neist mineviku staaridest, kellest mälestus ei tuhmu. Keegi pole suutnud teda asendada, ehkki seda on püütud rohkem kui korra. Tema anne olid lõputu ning seetõttu suutis ta mängida kõike. Kui tal olnuks rohkem aega, võinuks ta teha veelgi enam. Küpsus oli toonud talle juurde kogemusi, millest mõnikord sünnib geenius. Kuid see, mis tal 37 eluaasta jooksul õnnestus korda saata, nii teatris kui filmis, jääb kõige kõrgemaks klassiks.

Ivar Kümnik