Wolf Larson - kahe kõrgharidusega Tarzan

Enam kui kahekümnest näitlejast, kes kunagi Tarzanit on mänginud, on vaid Wolf Larsonil kahekordne kõrgharidus.
Sümpaatsete näojoonte, treenitud keha, heledate juustega pikka kasvu (188cm) Wolf Larson (õige nimega Wolfgang von Wyszecki) on sündinud 22.detsembril 1958.aastal Berliinis. Saksamaa-aegu ta ei mäleta, kuna juba kaheaastasena kolis ta koos vanematega (isa Günther - suri 1985. aastal - oli matemaatika- ja füüsikaprofessor, ema Ingeborg keemik) ja õe Joannaga Kanadasse. Alles 1973. aastal käis noormees esimest korda oma sünnikohas sugulastel külas.
Filminäitleja kohta on Wolfil ebatavaliselt kõrge haridus. "Et minu vanemad olid "akadeemilised", tahtsid nad, et minagi hea koolituse saaksin," räägib Larson, kes keskkooli järel õppis Queensi ülikoolis Kingstonis majanduse ja statistika erialal. Bakalaureusena lõpetanud, sõitis noormees Las Vegasesse ning õppis Nevada ülikoolis. Pärast lõpetamist jäi ta sinna veel kaheks aastaks majandusteadust teistelegi õpetama. Tema tolleaegseks unistuseks oli kunagi töötada börsimaaklerina kuulsal Wall Streetil.

Bilansside asemel biitsepsid, äriajamise asemel näitlemine.

Juba stuudiumi ajal huvitus noormees tõsiselt spordist ja näitekunstist. Mõnda aega treenis ta korraga viies erinevas fitness-klubis, salaja, sest liigset sportimist ja keha pumpamist ei peetud tollal mõistlikele inimestele kohaseks.
1983. aastal suundus Wolf Larson Los Angelesse, kus näitekunsti õpingute kõrval rajas oma firma Future World Productions, mis hakkas tootma ja müüma kalendreid ja videosid. Hilisemal ajal pole tal mõistagi enam aega firmaga tegeleda, ent seda teeb tema äripartner. Siis kohtas ta ühte mäned˛eri, kes soovitas noormehel näitlemist proovida.
"Proovisingi - ja siin ma nüüd olen!" kuulutab Larson uhkelt. Kuid ega kõik nii lihtsalt läinud. Võttis tükk aega, enne kui Wolf mõned episoodilised osad seebiooperites ("Santa Barbara", "Dallas" jne.) ja kinofilmides ("Mad About You", "Picasso Trigger", "Hard Ticket To Hawaii") välja kauples. Hüppelauaks sai talle kurikuulsa Alexis Carrington-Colby (Joan Collins) sekretäri kõrvalosa menuseebis "Dünastia" ja seksikas fotoseeria naisteajakirjas "Playgirl".
Omades näitlejana juba teatud mainet, muutis ta oma sünninime suupärasemaks. "Von'i olin juba varem ära jätnud, Ameerikas pole sellel mingit tähtsust. Ka Wyszeckit ei suudeta siin korralikult välja hääldada, nii valisingi kunstnikunimeks ema neiupõlvenime Larson."
Mehemüraka lõplikuks läbimurdeks kujunes Mehhikos vändatud teleseriaal Tarzanist.

Blondi laka, säravate silmade ja treenitud kehaga on Wolf Tarzanina tõeline silmarõõm.

Uus versioon legendaarsest ahvide kuningast oli eelmistest palju jutukam, mõistlikum ja tundelisem õigluse eest võitleja. Ka ei ratsutsanud ta elevantide seljas mööda Aafrikat ega sõdinud verejanuliste inimsööjate või valgete salaküttidega, vaid pesitses hoopis tänapäeva Mehhiko d˛unglites ning pidas visa võitlust uimastikaupmeeste, keskkonnareostajate ja õhusaastajatega. Veel muretses musklimees vihmametsade ja haruldaste linnu-, looma- ja taimeliikide tuleviku pärast. Niisiis, sari justkui tugines mingil määral Edgar Rice Burroughsi kuulsatele lugudele, ent Tarzan ei olnud selles enam mingi naiivne looduslaps. Wolf Larsoni Tarzan elas ökoloogiliselt teadlikult ja sealjuures oli talle toeks prantsuse loodusteadlane Jane Porter. Teda mängis näitlejatar Lydie Denier, kes oli uuest Tarzani kehastajast lausa vasikavaimustuses: "Wolf on fantastiline kutt, pealegi palju kenama näo ja ilusama kehaga kui mingi Schwarzenegger!"
Seriaali võtted toimusid Palenque'i linnakese lähistel. See asub Jucatani poolsaare lähedal, Mexico lahe ja Guatemala piiri vahel. "Me elasime seal üsna primitiivselt, eemal igasugusest tsivilisatsioonist," meenutab Wolf Larson. "Varjus, kus oli 50 kraadi, filmiti kuus päeva nädalas, enamasti 14 tundi päevas. Luksusasju nagu raadio ja televiisor seal ei olnud ja ka telefon töötas ebakorrapäraselt."
Oma esimese suure rolli tarvis vaatas Wolf arvukalt vanu Tarzani-filme ja -seriaale. Asjatundlikku nõu sai ta muuhulgas endiselt Tarzani kehastajalt Ron Elylt, kes sarja ühes osas külalisstaarina kaasa tegi.
"Miks mina Tarzanina saapaid kannan ja paljajalu ei jookse? Seda on lihtne seletada. D˛ungel on liiga ohtlik. Murdunud oksad, teravad kivid ja okastega tihnikud võivad kergesti vigastusi tekitada. Loomulikult küsisin Ronilt, kuidas nemad varem filmi tegid. Iga võtte jaoks pühiti tee, mida mööda Tarzan jooksis, luuaga hoolega puhtaks. Ühe lühikese stseeni filmimine võis kesta tunde, vahel terve päeva. Seepärast kandiski 90ndate Tarzan jalatseid, nii aja (et aeg on raha, seda teab Wolf juba varasemast) kokkuhoiuks kui ohtude vältimiseks."
Loomulikult kuulus filmiseeria juurde jälle šimpans Cheetah. "Mulle meeldivad loomad väga ja meil oli ahvi jaoks ka üks tore treener. Šimpansid on väga intelligentsed ja alles vanemaks saades muutuvad nad kurjaks ja ettearvamatuteks. Meie Cheetah ei tekitanud mingeid probleeme."

Ajakirjanike jaoks väga igav inimene.

Tarzani järel tegi Wolf Larson mitmeid erinevaid rolle telefilmides ja -sarjades ("The Adventures of Brisco County Jr.", "Thunder Alley", "Tracks of a Killer", "Expect No Mercy", "Hostile Force", "Harsh Realm" jt.), loobudes meelsasti oma lopsakast Tarzani-frisuurist. Mõne aasta eest võisime teda Kanal Kahes näha detektiiv Chester "Chase" McDonaldina menukas actionseriaalis "L.A. Heat".
Tänaseks ei ole Wolf Larson enam üksnes näitleja, vaid ka edukas stsenarist ja produtsent. Näitleja elab enda sõnutsi "tagasihoidlikus, kuid mugavas" (seitsmetoalises) villas Los Angelese lähedal. Vabal ajal kuulab ta meelsasti klassikalist muusikat, eelistatult Mozarti; loeb, mängib golfi, pesa-, jalg-, võrk- ja veepalli ning hokit, kihutab ringi Ford Fisco Truckiga. Lemmikparfüümiks on tal Chaneli "Antheus".
Üldiselt on Larson korralik ja seega kõmuajakirjanike jaoks igav mees. Ta ei joo end iial mäluauku, ei tarvita narkootikume ega tekita skandaale. Ametlikult on ta siiani poissmees, ent girlfriende on tal parasjagu olnud. Unelmatenaist on Wolf kirjeldanud järgmiselt: "Mulle meeldivad naised, kes teavad, mida nad tahavad. Otsin naisi, kes oleksid minuga nõus sooritama langevarjuhüppeid ning oskaksid nautida elu, pelgamata hullust. Ent taoliste naiste leidmiseks läheb vaja tõepoolest pärlipüüdja vaistu. Muuseas, ema sooviks endale sakslannast minijat, tema arvates on just saksa naised kõige usaldusväärsemad..."

Wolf Larsoni Tarzan-intervjuu

Kas sinu lapseea rollimängude seas oli ka Tarzan? Vahest unistasid juba siis teda kunagi ka filmis esitada?

Jah, tuli ette küll. Kuigi ma ei unistanud niivõrd sellest rollist, vaid lihtsalt tahtsin elada ja olla nagu Tarzan d˛unglis. Ta meeldis mulle, nagu teistelegi lastele. Kui mulle seda osa pakuti, meenusid mulle kohe lapsepõlveaastad.

Oled sa palju vanu Tarzani-filme näinud?

Üsnagi. Mäletan 60ndate telesarja ja filme Johnny Weissmülleriga. Muidugi olen ka palju Tarzani-raamatuid lugenud.

Mis sa arvad, kas tänapäeva lastel on Tarzaniga samasugune "suhe" nagu sinul omal ajal?

Raske küsimus... Eelmine telesari tehti oma 20-25 aastat tagasi. Kui ma väike olin, võis Tarzanit igal pool näha: telekas, kinos, ajakirjades koomiksitena. Praegu on asi teine. Superkangelasi on palju juurde tulnud. Ent ma pole kohanud veel kedagi, kes ei tunneks Tarzanit, Cheetah't või Jane'i.
Esimesel hooajal filmisime Mehhikos väga kõrvalises kohas keset ürgmetsi. Et ilmad olid soojad, olin Tarzani "kostüümis" 24 tundi ööpäevas. Vabadel hetkedel jooksin d˛unglis omaette ringi. Juhuslikult kohtasin seal ühte kohalikku, umbes 4aastast poisikest, kes polnud eales televiisorit näinud, kinost rääkimata; kuid ta teadis, kes mina "olen". Ta näitas mu poole näpuga ja hüüdis: "Tarzan!"
Filmis on kõike, mida Tarzanilt oodatakse. Tal on niudepõll, ta hõljub liaanides, elab puu otsas, Jane ja Cheetah on tema sõbrad. Lugu ise on uuendatud: Tarzan elab 1990ndatel aastatel ja tegeleb kaasaja probleemidega. Sarja põhisõnum on - loodust ei tohi hävitada ega loomi tappa.

On see lastele suunatud seriaalis oluline?

Arvan küll. Vihmametsad on hävimisohus, mitmed looma- ja taimeliigid välja suremas. Kõik see on toimunud viimase aastakümnega ja jätkub edasi. Tööstuse ja tehnika arenedes hävib loodus üha enam. Minu arvates on selle väljaütlemine ülimalt tähtis. Peame tempot maha võtma või vähemalt endisest palju ettevaatlikumad olema. Ja tänased lapsed võiksid tulevikus selle nimel midagi ette võtta, enne kui pole liiga hilja.

Tarzani kuju oli varem üpris vägivaldne. On ta nüüdseks muutunud?

Minu kehastatud Tarzan ei tapa kedagi - see on oluline muutus. Usun, et keegi ei igatsegi vastupidist.

Aga kuidas ta siis ilma küttimiseta toime tuleb?

Ta püüab kala, sööb puu- ja juurvilju. Džunglis on neid küllalt. Saab hakkama küll. Ja Cheetah sööb banaane.

Kas sul on ka varem metsloomadega mingeid kokkupuuteid olnud?

Oskan loomadega suhelda, olen nendega alati hästi läbi saanud. Muidugi, metsloomi nägin enne - nagu teisedki lapsed - vaid loomaaias. Või mõnel laadal, kus neid ka paitada-patsutada sai. Kuid eksootiliste loomadega polnud mul loomulikult varem mingeid kogemusi. Nüüdseks olen "mänginud" koos lõvide, tiigrite, pantrite, jaaguaride, kaelkirjakute, sebrade ja jõehobudega. Naudin igat hetke loomade seltsis.

Kas sind ei kohuta mõte, et nad võivad su äkki nahka pista?

Ei, ma ei karda. Ent nendega tuleb olla tähelepanelik. See tähendab, loomadega ei tohi lollitada, ei tohi neile oma hirmu välja näidata - loomad haistavad seda kohe. Tuleb olla rahulik, aga valvas. Närvilisus võib loomigi nakatada ja siis võib kõike oodata. Metsloom on palju ettearvamatum kui kass või koer. Ta võib sind iga hetk rünnata, tema kiirus, reaktsioon ja jõud on uskumatud.

Kas tegid mingit eritrenni rolliks valmistudes?

Olen alati sporti teinud. Sarja jaoks ei võtnud ma midagi erilist ette - lihtsalt kerge trenn ja kangitõstmine. Jälgisin ka täpselt, mida söön. Vahetasin pitsa, jäätise ja hamburgerid pasta ning värskete aedviljade vastu. Püüdsin välja näha sihvaka mehena, kes elab d˛unglis, mitte mingisuguse kulturistina. Tarzan ujub, jookseb, ronib. Vaataja peab uskuma, et minagi selle kõigega hakkama saan.

Aga Tarzani soeng?

Kui mind ossa kinnitati, olid mul veel lühikesed juuksed. Tarzanil metsas juuksurit ei ole. Nii lasin ka mina oma juukseid nii kasvada, nagu need kasvavad. Vahel tasandasin ja lõikasin ise - jahinoaga, muide, sest Tarzanilgi pole ju kääre.

Mida arvab Wolf Larson...

...erootikast?

See on kõik, mis naisest kiirgub. Kuidas ta riietub, kuidas kõneleb, kõnnib, lõhnab. Muusika erutab mind samapalju kui peen pesu. Homaar, Frank Sinatra CD ja kaunis daam minu vastas - see elektriseerib. Pitspesu tohib ainult aimatav olla. Nabani dekoltee või istmikuvoldini ulatuva lõhikuga miniseelik mind ei eruta. Intelligentne naine teab, kuidas oma võlusid mängu panna. Seetõttu olen alati eelistanud tarku naisi.

...seksist?

Esimeses kohtumises naisega on alati midagi saladuslikku. Mulle meeldivad tundidepikkused "avastusretked" tundmatusse meelteriiki. Mind erutab naise erogeensete tsoonide puudutamine, ära arvamine, mis talle meeldida võiks. Kuid ma olen ka pisut konservatiivne - ma ei salli eksperimente, sadomasohhistlikke mänge. Voodis ei ole ma metsik mees, ka mitte see, kellena arvavad mind naissoost Tarzani-fännid olevat. Naine, kes end viimase kraadini üles kütab, paneks mu pigem imestama. Teist korda ma temaga voodisse enam ei läheks. Seks etendab ka minu fantaasiates tähtsat rolli: minu kõrval autos istuv näitsik rullib aeglaselt sukki alla, või lähen restorani naisega, kel pole napilt põlvini ulatuva siidkleidi all mitte kui midagi... Unelmad, mis mind erutavad.

...flirtimisest?

Meelierutav kõnelus silmade, huulte, keha ja häälega. Kuid samas on see ka test - kuidas ma naistele meeldin. Test ei tohiks aga liiga kaugele minna.

...mehelikkusest?

Mehelikkus tähendab iseteadlikkust, mitte ülbust. Vihkan machosid ja sugudevahelist sõda. Ma ei soovi naistega lahinguid pidada. Löömameeste eest ei kaitse ma naisi mitte tõestamaks nende nõrkust, vaid lugupidamise pärast. Mulle meeldivad karjääritegevad naised, see aga ei tähenda, et jätaksin vallutaja rolli nendele. Sellised naised ajaksid mulle hirmu peale. Vahest on see mehe ürgne hirm ülemvõimu ees. Meestel on ju kummalised ettekujutused.

...truudusest?

Seni kui naine ei aja flirti segamini kõrvalhüppega, on kõik lubatud. Naise nimel, keda armastan, oleksin nõus loobuma oma seksuaalsest vabadusest. Kui ma sellise naise leiaksin, võiks isegi abiellumine kõne alla tulla. Truudusest mõeldes meenuvad mulle saksa naised. Nad on nii puhtad, kombekad ja tagasihoidlikud. Arvan, nad on etemad kui ameeriklannad...

Ivar Kümnik