Bergerac või Barnaby - ikka John Nettles

Vanadest rõivastest ja veendumustest on sageli üsna raske lahti kiskuda, kuid John Nettles on seda üritanud ja sellega kenasti hakkama saanud. Kaksteist aastat oli ta politseinik Jim Bergerac, kelle elu mõjutasid nii inimsuhted kui Anonüümsete Alkohoolikute 12 etappi. Antiikautod ja jõudeelu veetvad rikkurid on nüüdseks kadunud, sest nüüd on ta täiesti tavaline Tom Barnaby fiktiivses Midsomer Worthy külakeses. Näitleja on muutustega rahul. "Mulle meeldib Barnaby. Ta kannab kolmeosalist ülikonda ja sõidab praktilise Roveriga. Peale selle on Barnaby härrasmees, kes ütleb alati "olge lahke" ning hoiab au sees vanu häid traditsioone." Uus roll on Nettlesile endalegi lähedane, sest šarmantne mees ei kõhkle kritiseerida televisiooni viimasel ajal viljeldavat pätikultuuri ihalemist. St. Austellis, Cornwallis, 11. oktoobril 1943. aastal ja küllaltki vaestes oludes üles kasvanud ja juhuslikult näitlejaks hakanud John Nettles õppis Southamptoni ülikoolis ajalugu ja filosoofiat. "Tahtsin saada õpetajaks ja töötada prestiižikas koolis, kuid enda arvates ei olnud ma piisavalt hea, et seda isegi järele proovida." Ülikooli teatritrupp, milles Johngi agaralt kaasa lõi, tuli South Hamptonis ülikoolide vahelisel näidendikonkursil võitjaks tükiga "Uus Caligula", mille nimiosa esitas Nettles. Tänu sellele hakkas noormees tõsiselt mõtlema oma tulevikuplaanidele. "Otsustasin, et näitlemine on vahest ainus asi, mida korralikult oskan ja nii unustasingi kõik muu. Sain küll vaid tühiseid rolle väikestes lavastustes, ent nende kaudu õppisin, kuidas mängida." Esimese suurema läbimurde tegi John Nettles telesarjades "Family at War" (1970) ja "The Liver Birds" (1972-76). Rahvusvaheline tuntus saabus aga alles "Bergeraciga". Tosin aastat "Bergeraci", pikkadest võttepäevadest ja üksildastest öödest pudeli seltsis piisas Cornwallist pärit näitlejale, et teleseriaali lõppedes pöörduda tagasi teatri ja Shakespeare'i juurde. Produtsendid ei võtnud mehe meelemuutust kuigi tõsiselt ning pakkusid talle üha edasi nahkjopiga detektiivide rolle. Oht niiviisi ühte ampluaasse toppama jääda kohutas näitlejat ja ta hoidis televisioonist ettenägelikult eemal. Sarja tootmise aegu ka päriselt Jerseysse kolinud John suundus tagasi mandrile, kuna tema sõnutsi pole Jerseys kuigi lihtne tööd leida. "Et leida teenistust, tuli mul tagasi tulla ja nüüd elan ma Strandford-on-Avonis, mis on maailmakeskus!" Karismaatiline ja omal ajal uueks seksisümbolikski nimetatud Nettles otsustas naasta sinna, kus õigupoolest tema karjäär pihta hakkas. Ta esines Briti prestiižikamates teatrites, nagu Royal Court Theatre, The Royal Shakespeare Company jt. Kulus viis aastat, enne kui Nettles nõustus oma häält ühele seriaalile laenama ja siis veel veidi aega, kuni "Midsomeri" stsenaarium teda tõeliselt lummas ning mees taas teleekraanidele naases. "Armastan seda rolli. Võrreldes Bergeraci-suguse kõndiva õnnetusega, on Barnaby kehastamine lausa lust," kinnitab näitleja. Uueks Agatha Christie'ks ristitud, ja arvukate auhindadega pärjatud Caroline Grahami detektiivlugudele tuginevas inglise sarjas, mängib John Nettles inspektor Tom Barnabyd, kelle elu, ametit, arvestamata, on sootuks teine kui Bergeracil. Viimase minevik ja hingeelu oli keeruline ja täis traumasid, uus tegelaskuju aga keskeas perekonnainimene, kes on õnnelikus abielus Joyce'iga (Jane Wymark) ja kel on ülikoolis õppiv täiskasvanud tütar Cully (Laura Howard). "Barnaby on läbinisti korralik sell, proff, tal on tasakaalukas pereelu ja armas kodu. Kummaline küll, saan hunnikute viisi kirju vaatajailt, keda on ammuilma ära tüüdanud "probleemsed" politseinikud. Neile meeldib minu kangelase argipäevasus." Barnaby on loomult rahulik, mõtlik ja tasast huumorit armastav mees. Inspektori abina sehkendab sarjas konstaabel Gavin Troy (Daniel Casey), kes on Barnaby täielik vastand, kogenematu ja hädavaresest juhmard. Ehkki televisioonile selja keeranud näitlejad unustatakse kiiresti, on John sellest puhtalt välja tulnud. Uus sari on tõstnud Nettlesi aktsiaid nii tele- kui osadejaotamise turul, ent elukogenud mehena teab ta oma piire. "Viis komöödiasarja on riiulil ootamas, kuid ma olen nende suhtes valvas - komöödia on ohtlik žanr. Armastan thrillereid, kriminulle, kasvasin ju üles Maigret' lugudega. Imetlen muuseas David Suchet'd (nimiosatäitja "Poirot'"-sarjas)." "Bergeraci"-sarja kõigi osade vaatamine järjest võtaks ainult veidi üle nelja ööpäeva, kuid nende tegemiseks kulus üheksa toodanguaastat, pluss veel mõned kuud spetsiaalseeriateks. 1981. aastal alanud sarja jaoks põhjustas probleeme stress ja ka peaosatäitja üha hõrenevad juuksed. Kui lägipea värvimine enam ei aidanud, tuli appi võtta tõhusamad vahendid. "Kasutasin võtete aegu tupeed, mille suurus kasvas iga aastaga. Sisevõtete jaoks oli üks, välisvõtetel aga teine parukas, mis kleebiti mu peanaha külge kahepoolse kleeplindiga. Nii püsisid juuksed peas ka tormisel rannakaljul seistes." Paljud viiekümne verstaposti ületanud näitlejad hoiaksid selle koha pealt suu kinni, Nettles aga ei tee sellest mingit erilist numbrit. Nettles on juba üle kuuekümne, ent aeg ja eluiga pole vähendanud tema fänniposti hulka. Ta on endiselt vaieldamatu lemmik eelkõige koduperenaiste, kuid ka paljude nooremate vaatajate seas. Populaarsust ei pea ta üldsegi halvaks asjaks, ehkki tallegi meeldib tagasihoidlik elu renoveeritud vanas küünis Evershamis, koos endisest sanitarist naise Cathryni ning kahe koera - Alice'i ja Tobyga. Ka Jersey saarel on mehe elus endiselt oma kindel koht. Nettles sõidab sinna regulaarselt kohtumaks oma tütre Emmaga, kes on omal moel käinud isa jälgedes. Nimelt on ta Jersey Politseis tsiviilassistent.Ivar Kümnik

Charmian Carr : Liesl von Trapp

Alates esilinastusest 2. märtsil 1965. aastal, on "Helisev muusika" juba mitme põlvkonna vältel end maksma pannud kindla perelemmikuna, eriti riigipühade ja pidupäevade aegu. Film jutustas tegelikkuses aset leidnud sündmuste taustal kauni armastusloo, kinkis meile unustamatuid laule nagu "My Favourite Things", "Do-Re-mi" ja "Climb Ev'ry Mountain", ning avasid pika ja eduka filmikarjääri Julie Andrewsile ja Christopher Plummerile.
Siiski mitte kõik selle filmi tähed ei saavutanud edu samal moel. Charmian Carr oli 21-aastane, kui ta tegi Hollywoodi-debüüdi Liesl von Trappina, kes laulis "Olen 16, peaaegu 17..." ühes filmi unustamatus stseenis. See võinuks olla viljaka näitlejakarjääri alguseks, kuid selle asemel leidis Charmian edu sisekujunduse disainerina muuhulgas Michael Jacksoni juures. Charmian lõpetas näitlemise, abiellus hambaarsti Jay Brentiga, lõi perekonna, töötas disainerina kuulsuste juures, armus uuesti oma lapsepõlvekallimasse, lahutas end abikaasast ja elas üle närvivapustuse.
Kuid ta sai üle rasketest aegadest ja lootis veel mõni aeg tagasi taasalustada oma näitlejakarjääri. Tema kaks tütart Jenny (38) ja Emily (36) elavad juba ammu omaette ning töö Michael Jacksoni juures on kauge minevik. Charmian usub, et viis aastat kestnud tööalane suhe Popikuningaga "aitas" paljus kaasa tema närvivapustusele. Pole ka mingi ime!

"Olin just alustanud karjääri dekoraatorina, ja kui Michael kolis minu naabrusse Encinos, Californias, kutsus ta mind enda juurde. Meist said küllaltki head sõbrad. Kuid see oli väga kummaline suhe - näiteks viisin mina Michaeli haiglasse, kui ta läks oma esimest ninaoppi tegema! Ja tema ema Katherine armastas mulle kõikvõimalikest asjadest pihtida. Kui ma esimest korda Michaeli juures töötasin, keeldus ta voodis magamast, meelsamini lamas ta põrandal. Ta tahtis oma tuppa 17 elusuurust mannekeeni ning mul tuli koos ta ema ja õe Latoyaga neile sobivaid rõivaid osta."
Läbikäimine Jacksoni kaaskonnaga tegi Charmiani elu raskeks. "Ma sattusin pidevalt paanikasse, olin närvis ja stressis. See kõik oli minu jaoks liig. Minu kodune elu kannatas selle all. Ütlesin Michaelile, et ma pean lahkuma ning me mõlemad nutsime. Tänan Jumalat, et ma töötasin ainult tema kodus. Kui ma oleksin läinud tema Neverlandi rantšosse, istuksin vist siiani hullumajas."
Jacksoni juurest lahkudes hakkas Charmian korraldama oma keskkooli klassikokkutuleku 30ndat aastapäeva - ja leidis end taaskord armununa.
"Ma kutsusin välja poisi, kellesse olin 16aastaselt kõrvuni armunud ja ma avastasin, et meie "keemia" on alles. Nii vahva oli uuesti kirge avastada. Olin juba aastaid õnnetu oma abieluga, kuid polnud iial lahutuse peale mõelnud."
Tema aastapikkune armuafäär noorpõlvekallima Gary Oldhamiga ennustas Charmiani 23 aastat väldanud abielule lõppu. "Jay sattus raevu, kui ta avastas, et ma olen Garyga rääkinud. Ta ütles mulle, et kui ma lähen klassikokkutulekule, pole mul mõtet enam koju tagasi tulla. Ma läksin ja Jay ei lasknud mind hiljem enam sisse."
See oli viimaseks piisaks karikas ning abikaasad lahutasid. Charmian ostis mehe oma majast välja ning hakkas oma elu taas üles ehitama.
Tema kodu on tema varjupaik. Perepildid domineerivad suures elutoas. Portree kõrval. millel Charmian loeb oma tütardele juttu, on üks "risqué" maal alasti noorest naisest, kes last imetab. See on muidugi portree perenaisest, kuid seda ta ise häbeneb tunnistada. Ainult basseinimajas on "asitõendeid" Charmiani näitlejaminevikust. Ühel seinal on fotomontaaž "Heliseva muusika" stseenidest ning filmi memoriaaltahvel.
Mõned aastad tagasi tundis Charmian end valmis olevat taasalustamaks oma näitlejakarjääri. "Mulle meeldiks töötada Inglismaal, sest vastupidiselt Hollywoodile tunnistab Inglismaa ka eakamaid staare."
Vahepeal töötas Charmian televisioonis, tehes aastate jooksul enam kui 200 reklaamiklippi - autodest hamburgeriteni. "Ma tegin ühe reklaami isegi kõhulahtisti firmale - seda krutiti teles pikka aega ning tõi mulle kopsaka honorari," tunnistab Charmian.
Õigupoolest ei olnud Chicagos sündinud Charmian Carr (tegelik perekonnanimi Farnon) huvitatud näitlejakarjäärist. Ta tegi modellitööd, et koguda raha Euroopa-reisiks. Von Trappide vanima tütre Liesli rollile kandideeris ta oma ema kaasabil ning tal on meeldivaid mälestusi võtteperioodist Austrias. Kui režissöör Robert Wise oli Charmiani kutsunud intervjuule, leidis ta, et kaunis neiu oskab laulda ja tantsida, mis rolli jaoks olidki vajalikud. Siiski ei kinnitatud teda päris kohe ossa. Veel enne võtete algust kartis Charmian, et ta "praagitakse" välja.
"Me olime üks suur perekond - Nicholas Hammond, kes mängis mu vanemat venda Friedrichit, on nagu minu päris vend. Ehkki Nicky kolis Austraaliasse enam kui tosina aasta eest, oleme endiselt väga lähedased ning näeme teineteist alati, kui võimalik. Samuti saan siiani hästi läbi Heather Menziesiga, kes kehastas Brigittat. Aga Christopher Plummer, kes oli meie "isa", vihkas kõiki lapsi ja tervet seda filmi. Ausalt öeldes, ta ei püüdnudki seda varjata. Omamoodi vihkab ta meid isegi praegu." Plummer on vahest ainus "Heliseva muusika" osatäitja, kes keeldus sellele reklaami tegemast ning kirus seda igal võimalikul juhul. Filmi 40-se juubeli puhul oli ta vist oma põhimõtteid veidi muutnud ning DVD-eriväljaandes jutustab sõbralikult ja humoorikalt seiku filmivõtetest.
Charmianil oli filmi peaosatäitja Julie Andrewsiga sama grimmituba. "Julie oli väga lahke mu vastu, ent tal olid tol ajal abieluprobleemid. Nägin teda "Heliseva muusika" 25nda sünnipäeva pidustustel, kuid me pole kunagi erilised sõbrannad olnud."
Charmian meenutab heldimusega neid kaugeid aegu 20th Century Foxis - vaatamata sellele, et stuudio 20th Century Fox püüdis teda hoida ingelliku Liesli imidžis, mis tähendas, et Charmianil tuli keelduda igast negatiivsest või liiga seksikast rollist. Samuti ei tohtinud Charmian pikka aega intervjuusid andes avaldada oma õiget vanust. Ta reisis stuudiolepinguga mööda maailma, viibides filmi kaheaastase promoturnee käigus lõpututel esilinastustel ja andis tuhandeid intervjuusid. "Lõpuks tegin siiski muusikali "Evening Primrose" koos Anthony Perkinsiga, kuid seejärel otsustasin näitlemise lõpetada."
Tagasi vaadates tunnistab Charmian Carr, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas.
"Ma ei ole kunagi oma kujunduse-äri reklaaminud. Uusi pakkumisi sain alati läbi eelmiste klientide. Mul on olnud hea ja õnnelik elu ja nüüd ootan huviga, et teha midagi uut."
1998. aastal, ühel Hollywood Bowli üritusel kohtus Charmian Carr kirjaniku Jean Straussiga, kes tegi "Lieslile" ettepaneku kirjutada mälestusteraamat "Heliseva muusika" võtteperioodist. Ning Nicholas Hammondi, Christopher Plummeri, stsenarist Ernest Lehmani, lavastaja Robert Wise'i ning paljude teiste sõprade õnnistusel, pani Charmian oma memuaarid paberile. 2000. aasta veebruaris, filmi 35. aastapäevaks, ilmus raamat "Forever Liesl, My Sound of Music Story", milles lugude kõrval filmivõtetest Austrias sai lugeda ka katkendeid Charmianile saadetud fännikirjadest. Charmian jutustas ka oma lapsepõlvest ja noorusajast ning juba neli aastakümmet kestvat sõprusest teiste "von Trappi lastega". Ühtlasi püüdis ta oma raamatus leida seletust "Heliseva muusika" fenomenile. Nagu arvata võiski, sai raamatust bestseller ning tänaseks on Charmiani sulest ilmunud teinegi mälestusteraamat "Letters to Liesl" (2001), mis sai otsest inspiratsiooni aastakümnete jooksul näitlejatarile saadetud fännikirjadest.

* Liesli ja Rolfi lauluduett "Sixteen Going On Seventeen" filmiti stuudiosse ehitatud gazebos, ühe viimase stseenina. Esimese duubli ajal libises Charmian pingilt maha hüpeldes ning kukkus läbi klaasruudu. Ehkki ta suurt viga ei saanud, tuli tema jalg ometi kinni siduda ja hiljem uusi duubleid tehes sidemed meigiga katta. Omal ajal kinoekraanilt ja vanadelt videovariantidel võis seotud jalga isegi märgata, uutelt DVD-delt on "tülikas detail" digitaalselt eemaldatud.
* Charmianil on kaks tütart - Jennifer ja Emily ning tütretütar Emma. Kunagiste "õdede-vendadega" saab ta siiani hästi läbi, lähedasemalt suhtleb ta aga Nicholas Hammondiga, kes oli Charmianisse võtete ajal salamisi armunud.

Ivar Kümnik

Richard Dean Anderson - unustamatu MacGyver

Imemees MacGyveri ja "Tähevärava" Jack O'Neilli kehastajat Richard Dean Andersoni tuntakse kiirust, ohtlikke olukordi ja kauneid naisi armastava mehena. Aastatega on tema entusiasm siiski hakanud raugema nii teravate elamuste hankimises kui neidude jahtimises.Richard Dean Anderson sündis 23. jaanuaril 1950. aastal Minneapolises Minnesotas pere neljast pojast vanimana. Tema isa Stuart Anderson õpetas kohalikus koolis inglise keelt, näitekunsti ja humanitaaraineid ning oli peale selle meisterlik džässpianist; ema Jocelyn aga andekas skulptor ja maalikunstnik. Koos vendade Jeffrey Scotti, Thomas Johni ja James Stuartiga kasvas Ricky üles Minneapolise eeslinnas Roseville'is. Juba varakult ilmutas poiss huvi spordi, kunsti, muusika ja näitlemise vastu. Muuseas, ta käis koos ühes koolis nimekaimu ja tulevase kolleegi Loni Andersoniga.Nooruses unistas Richard professionaalse hokimängija karjäärist. "Meie kandis õpitakse esmalt uiskudel libisema ja alles siis kõndima," muigab Anderson. Ta jälgis innukalt kõiki võistlusi, kogus oma lemmikute fotosid ning tegi ka ise agaralt sporti. Tema meelisaladeks hoki kõrval olid veel suusatamine, langevarjuhüpped, auto- ja motosport.Õnnetuseks murdis ta hokit mängides 16aastaselt mõlema käe luud (kolmenädalase vahega!). Noormees tegi läbi kaks operatsiooni ning veetis neli kuud taastusravil. "Ilmselt ei ole ma loodud hokimängijaks," tegi ta järelduse ning loobus suurest unistusest.Elades juhtunut raskelt üle, jättis Richard kooligi pooleli ning võttis sõpradega ette jalgrattamatka läbi Kanada ja Alaska. Tema oli ka ainus, kes selle ligi kuue tuhande miilise "turnee" lõpetas."Ehk otsiksid endale mõne ohutuma ameti," andis isa nõu. "Prooviksid laulmist või näitlemist..."Richard asus näitekunsti õppima St. Cloud State Universitys ja hiljem Ohio ülikoolis. Mõnda aega elas ta hipide keskel, proovis narkotsi ning oleks kord üledoosiga otsad ära andnud.Seejärel töötas tänavamiimi, žonglööri, teatrimänedžeri ja kaubahalli müüjana. Renessansistiilis kabarees esitas ta kupleesid ja ehkki see ei aidanud hakkajal mehel kuulsust ja rikkust saavutada, korvasid puuduoleva sealsamas töötavad kaunid näitsikud.Richard jõudis mõnda aega tööd rabada ka Marylandi delfinaariumis, kus sõbralike delfiinide asemel õõtsusid vee peal mõrtsukvaalad. "Minu kohuseks oli seista 15meetrisel trampliinil ja hoida hammaste vahel toorest kala, mida vaalad siis hüpates napsasid. Esimesel korral ei võtnud vaal siiski kurve välja ja raksatas mulle otse vastu vahtimist. See oli kui poksimatš! Pilt kadus eest ning pea oli mitu nädalat sinikaid täis," meenutab Anderson.Lõpuks sai vahepeal nälgagi tundnud noormees dr Jeff Webberi rolli ABC päevaseriaalis "General Hospital", mängides seal tervelt viis aastat. Siis sai Andersonil seepidest kõrini ning ta hakkas otsima tööd prime-time televisioonist. Ta mängis kahes CBS lühikeseks jäänud seriaalis "Seitse pruuti seitsmele vennale" (1982) ja "Emerald Point N.A.S." (1983) ning tegi külalisrolle sarjades "Today's FBI", "Lembelaev", "Elu faktid" jne.Vallutades lõpuks Hollywoodi, võlus Richard kõiki oma tagasihoidlikkusega. Ta ei rutanud kohe naisi vahetama või iga hinna eest oma nägu suurtel staaripidudel näitama. Samuti polnud näitlejal mingit isu omandada tähtede seas levinud populaarseid pahesid. "Olin noorpõlves juba kõike proovinud ja mälestused sellest ei olnud just kõige meeldivamad."Esimese peaosa spetsiaalselt temale kirjutatud seriaalis sai Anderson 1985. aastal. Ta ilmus castingule ja produtsent palus tal kähku võõrast teksti lugeda. Et Richard on lühinägelik, palus ta luba prillid ette panna. Seesama lihtne kohmakas žest veenis sarja tootjaid, et nad on MacGyveriks leidnud õige mehe.MacGyver oli 1980ndate aastate üks rüütlikujudest, kes tuli terve nahaga välja ka kõige võimatuna näivatest olukordadest. Polnud ülesannet, millest mees keeldunuks. Viimastel sekunditel muutis ta kahjutuks tuumarelva, päästis alpiniste varingu alt või vedas narkodiilereid ninapidi. Iial ei pidanud ta paljuks omaenda elu kaalule panna. Tema motoks oli: lahtikäivast uksest pole mõtet sisse murda! Teine reegel, millest MacGyver kinni pidas, oli tapariista mitte kasutada. Muuseas, džäzzimängija pojana oli Richard ka ise bändides mänginud ning ta kirjutas koguni ühe laulu "MacGyveri" seeria jaoks."MacGyver" jooksis üliedukalt seitse aasta jutti (ühtekokku 139 seeriat) ning jätkab praegugi oma retrohõngulist võidukäiku kogu maailmas. Seriaali aegu saadud traumad annavad end aga tunda siiani. Ehkki Andersonile oli keeruliste trikkide tarvis palgatud kaskadöör, kippus imemees neid ikka ise sooritama. Nii tuligi tal oma rumalusest seitsme aasta vältel taluda arvukalt traumasid ning läbi teha mitu põlve- ja seljaoperatsiooni.Sarja nimikangelane ei kasutanud ohtudest pääsemisel iialgi relvi, tulles alati puhtalt välja oma leidlikkusega. Kas näitlejagi sama nutikas on, pole teada, küll aga teeb Anderson organisatsioonis Handgun Control Inc. innukalt tööd käsirelvade piiramise nimel.Menusarja järel rabas näitleja mitmes sarjas, mis paraku lühiajalisteks jäid. Ent samanimelisele kinofilmile tuginev teleseriaal "Stargate", tõi kergelt ununema hakanud telestaari taas kõikide teadvusse."Ma ei ole õieti eriline ulmefänn, eelistan rohkem Indiana Jonesi tüüpi seiklusi. Õnneks sain luua oma tegelaskujust meelepärasema tüübi, mitte ei lähtunud Kurt Russelli poolt varem mängitud rollilahendusest. "Tähevärav" ei ole tüüpiline ulmekas tohutute kosmoselaevade ja tulnukatega. Küsimus on meis, kaasaja inimestes, kes leiavad tundmatu tehnoloogia ja satuvad võimatutesse olukordadesse," seletas Anderson, kel vastupidiselt MacGyverile tuli selles sarjas ka relvi käsitleda. Näitleja oli ka sarja üks produtsentidest. Ehkki see tähendab talle rohkem tööd, oli toimekas mees olukorraga rahul. "Kuigi tootmises on oma koorem kanda, on see tulutoov. Saan asju erinevatest külgedest vaagida ja näha tervikut. Pelgalt näitlemises ei olnuks mul enam piisavalt väljakutset. Vajasin uusi impulsse ja produtsendiamet täitis mu soovi."Anderson ei ole abielus, kuid elab koos oma tütre Wylie Quinn Annarose ema, Apryl Rose'iga, kellega tutvus pimekohtingul New Yorgis 1996. Enne isadust ja "paigale jäämist" oli Anderson tuntud kui väsimatu naistekütt ja veendunud poissmees. Tema girlfriendide hulka kuulusid Deidre Hall, Sela Ward, Teri Hatcher, Justine Bateman, Lara Flynn Boyle, Katarina Witt... "Sõna "pulmad" juures tuleb mul kananahk ihule, sõna "abielu" ajab värisema..." teati Richard Dean Andersoni kunagi ütlevat.Praeguse elujärjega on Anderson igati rahul. "Mul on hea meel, et omal ajal ametit vahetasin. Ka vanale näitlejale leidub mõni roll, aga katsu sa kuuekümneselt hokimängija olla. Peale selle on mu kondid-luud terveks jäänud."
Ivar Kümnik

Gojko Mitic - indiaanlane Ida-Euroopast

Elukutseliseks indiaanlaseks nimetatud näitleja Gojko Mitiči meenutamine paneb Ida-Euroopa tublid pereemad tänini kooliplikadena punastama.
Gojkole meeldib, kui vaatajad teda sinatavad. "See näitab, et inimesed võtavad mind nagu oma," selgitas ta Pimedate ööde filmifestivalil. Nostalgilises programmis "Vestern punalippude all" näidati indiaanifilme, millega serbia näitleja sai 1970. aastatel kultus-kuulsaks kõigis idabloki riikides. Olgu rolliks parajasti Ulzana või Winnetou, ikka oli ta indiaanipealikuna nii üdini positiivne ja õilis. Pluss veel aahhh! kui treenitud rinnalihased, oohhh! milline uhke kotkanina.
Kuu aega enne Gojko Eesti-retke näidati siinsetes kinodes erilise tähelepanuta jäänud uut saksa komöödiat "Manituu saabas". Kodumaal kogus aga Karl May Winnetou-juttudel ja Gojko indiaanifilmidel põhinev paroodia üle 11 miljoni vaataja. Üks neist oli Gojko ise. "Hästi tehtud film," tähendab ta rahulikult.
Tõsisest Winnetoust erinebki Gojko oskuse poolest leida kõikjalt miskit naljakat. Ta soovitab: "Asju ei tasu võtta liiga tõsiselt, nii õnnestuvad need paremini. Seepärast ei võta ma ka ennast liiga tõsiselt."

Pilet noorusaega

Samal ajal kui paroodiafilm lõi publikurekordi - kõige edukam Saksa film viimase 20 aasta jooksul - jätkus tavapäraselt palju vaatajaid ka Segebergi linna vabaõhuteatris, kus Karl May indiaanisaagad on etendunud juba 11 suve järjest. "Igal aastal on uus tükk. Samaks jääb ainult kangelane, Winnetou," selgitab Gojko.
Gojko kunagised fännid sõidavad nüüd koos oma lastega teda Segebergi vaatama. Ostes nii justkui pileti reisile oma noorusaega.
Ja Gojko tõmbab taas pähe tumedajuukselise paruka ning ratsutab nagu kurat - nagu ta on indiaanlasi mängides teinud juba 40 aastat.
Ratsutamisoskusest kõik algaski: Gojko oli parajasti tudeng, kui ühte rüütlifilmi otsiti massistseenidesse inimesi, kes oskaks ratsutada. Külapoisikesena oli Gojko hobuse selga istunud juba kuueaastaselt. Temast sai peaosalise kehadublant - ta kappas, selja taga veel 250 ratsanikku.
Üliõpilasele kulub väike taskuraha ikka ära, nii järgnesidki tööd dublandi ja kaskadöörina. Tõeline edu algas aga 1966. aastal, kui Ida-Saksa filmistuudio DEFA kutsus ta pealiku osasse indiaanifilmis "Suure karu pojad".
"Praegu võiksin olla jalgpallitreener, aga minu tee oli teine," sõnab Gojko. Ta lõpetas küll ülikooli, aga ei töötanud päevagi seal omandatud spordiõpetaja erialal. Aega polnud: ikka aasta ja film, väntas DEFA järjest kümmekond indiaanioopust.
Võitjad kirjutavad ajalugu - nii näitasidki seni Läänes tehtud filmid indiaanlasi nigelas valguses. "Poisikesena tahtsin mängudes alati olla hea valge kauboi, sest indiaanlased olid pahad. Meie filmid näitasid neid õiglasema nurga alt," ütleb Gojko.
DEFA filmivõtete aegu asus Ameerika kord Kuubas, kord Mongoolias, kord Tšehhoslovakkias. Päris-Ameerika pinnale astus Gojko esimest korda viis aastat tagasi. Teisel Ameerika-reisil paari aasta eest sai ta endale hingelooma. "Indiaanlane küsis minult: mis loomaga sa samastud? Tema enda jaoks oli see piisamrott. Vastasin, et mul ei ole looduses seda vastandit. Indiaanlane ütles, et nüüd saad. Panin silmad kinni ja nägin hunti, kes mulle otsa jõllitas. Kui silmad lahti tegin, ütles indiaanlane: sa oled hunt," räägib Gojko.
Tema jaoks on tänini mõistatus, kuidas indiaanlane seda teadis.

Poissmees ja tema kalad

Töö huvides kolis Gojko 35 aasta eest Berliini elama. Nii ongi enamik tema sõpru sakslased, paari aasta eest sai ta Saksa passi. Ent säilinud on ka side sünnimaaga ja Jugoslaavia pass.
Viimastel aastatel on Gojko pärast indiaanisuve lõppu istunud autorooli ja sõitnud Kreekasse puhkama. Teel sinna ja tagasi teeb ta ikka peatuse Serbias noorema venna Dragani (59) juures. "Ta on mu väikevend. Sikutan teda siiamaani kõrvast ja ütlen, et oh sa väikene," muigab Gojko. "Vend elab samas majas, kus ma sündisin. Ta töötab juristina, aga hoolitseb ka isast jäänud väikese viinamarjaistanduse ja mesitarude eest. Ta annab mulle alati mett, ja see on kõige ehtsam, puhtam ja maitsvam mesi. Võtan seda nii palju kaasa, et jätkub terveks aastaks."
Gojkole teeb meelehärmi, et ta ei saanud sõita Serbiasse matma ema, kelle närvid ütlesid üles NATO õhurünnakute ajal 1999. aastal. "Vend ütles, et kuidas sa tuled, sild üle jõe on puruks pommitatud, autoga ligi ei saa," sõnab Gojko.
Oma väikeses majas Berliini äärelinnas elab Gojko üksinda. "Ma ei ole üksik, aegajalt olen koos kellegagi, aga ma ei ole lihtsalt abiellunud. Ehk veel jõuan. Kunagi pole liiga hilja," sõnab ta.
Ta ei pea ka lemmikloomi, sest töö viib teda sageli kodust eemale. Kuid et tema maja asub jõe kaldal, on tal vähemalt kalad.
Paadiga jõel sõudes meeldib talle kalu vaadata. Mitte püüda. "Ainult vaatan. Nad on sellised suured, nii et mu sõbrad tulevad-küsivad - et uuh, kas tohib püüda? Mina ütlen, et ei tohi, minu kalad," räägib ta.
Gojko on uhke, et ehitas oma kätega sauna. Pärast leili läheb ta alati ujuma, olgu suvi või talv. Kui jõgi on kinni külmunud, siis raiub jäässe augu ja kastab ennast vähemalt korraks vette.

Duellid omal vastutusel

Haigusi pole Gojko peaaegu et põdenudki, ehk vaid mõni haruharv külmetus. Sporti on ta teinud kogu elu. Praegu sõidab enamasti jalgrattaga ja talvel suusatab. "Tänu spordile suudan tänini filmides teha kõike ise, ilma kaskadöörideta," kinnitab Gojko.
Kolme aasta eest suveetenduses oli ette nähtud Winnetou ja tema valgest mehest vaenlase duell õhus kõikuval rippsillal, mille all lõõmas tuli. "Valge mehe jaoks võtsid nad dublandi ja tahtsid minu jaoks ka võtta. Ütlesin, et ma tahan ilma. Siis nad andsid mulle allakirjutamiseks paberi, et kui midagi juhtub, siis neid see ei puuduta, süü on minu. Kirjutasin alla."
Kokku pidas Gojko duelli 72 etendusel - vigastamata. Ka muidu on ta pääsenud isegi kõige hulljulgemaid trikke tehes vaid kergete kriimudega.
Filmides horrorparoodiat "Inimsipelgas", mis selle aasta algul Saksamaal linastus, saadeti näitlejad esmalt kohustuslikus korras arsti juurde. "Pidin võtma tõendi, et mul ei ole sipelgate vastu allergiat," seletab Gojko. "Ütlesin, et ma pole elus olnud millegi suhtes allergiline, ehk vaid mõne inimese suhtes. Tehti test - mul oli õigus, ma polnud allergiline. Aga selgus, et kaks näitlejat olidki. Nii et nende puhul nad tekitasid arvutrikkide abil mulje, et neil sibavad sipelgad peal. Minu peal jooksid ehtsad sipelgad."
Ent ikkagi juhtus samas filmis nii, et Gojkot dubleeriti - ja just tema leivanumbris! Gojko selgitab: "Minu partner ei osanud ratsutada, talle oli vaja otsida dublanti. Kuid võtted juba lõppesid ja ma pidin ära minema. Kaugelt vaated filmisid nad hiljem nii, et meil mõlemal olid dublandid. Lähivaated tegime stuudios, mingitel kunstlikel hobustel. Ma nii naersin."

Eesti Naine veebruar 2003

Sharon Tate'i lugu

Saatus pole Roman Polanskit eriliselt hellitanud, ehkki ongi vahel ära hoidnud kõige hullemast. Romani ema hukkus natside koonduslaagris, tema üheksandat kuud rase naine Sharon Tate tapeti elajalikult ning meest ennast pagendati USAst alaealisega seksimise eest. Need ägedad sündmused on nii või teisiti jätnud oma jälje nii Polanski loomingusse kui ka mehesse endasse. Tema filmide saatanlik fantaasia on kummalisel kombel muutunud reaalsuseks ja põimunud tema enda saatusega.

Reedel, ööl vastu 9.augustit 1969. aastal tapeti elektronsignalisatsiooniga ümbritsetud villas "Bel Air" viis inimest: noor filmitäht Sharon Tate, tuntud režissööri Roman Polanski abikaasa, 35aastane juuksur ja staaride "narkovarustaja" Jay Sebring, kohvimiljonäri tütar Abigail Folger, tema peigmees, 32aastane Wojciech Frykowski, kes oli varem ühe Polanski filmi finantseerija ning - täiesti juhuslik isik - 18aastane Steven Parent, kes oli külla sõitnud oma sõbrale, villa järelevaatajale. Roman Polanski ise viibis sel ajal Londonis. Mõrva koletud üksikasjad mõjusid enam kui vapustavalt. Mehed olid kastreeritud, üheksandat kuud rasedal Sharonil kõht ja rind lõhki lõigatud. Abigail Folgeri ja Wojciech Frykowski laibad leiti pargist murult. Sharon Tate'i ja tema endise armukese Jay Sebringi surnukehad olid nailonnööriga kokku seotud ning üles poodud. Sebringile oli lisaks pähe tõmmatud must kott. Steven Parent lasti maha autos, arvatavasti hetkel, mil ta hakkas villast lahkuma. Kõigil laipadel avastatud noa- ja kuulihaavade arv oli kaugelt suurem, kui olnuks vaja inimeselt elu võtmiseks. Telefonijuhtmed olid läbi lõigatud, uksel ilutses verega kirjutatud "Sead!" Arstlik ekspertiis tuvastas, et neli mõrvaohvrit (peale Parenti) olid olnud narkouimas...
Kuivõrd jutt oli kuriteost, liiati nii koletust, siis tulnuks juurdlust alustada tapetuist endist. Tunnistajate seletuste järgi saadud kujutlus nende eluviisidest andis alust oletada, et tegemist on kõige kummalisemate ja ootamatumate mootiividega.Polanskite üüritud villa oli tuntud prassingute poolest, kuhu kutsuti ikka ja jälle oma paarsada külalist kõrgemast seltskonnast ja hipide seast. Viimaseid rabati vahel lausa tänavalt. Olengutel suitsetati ohtralt marihuaanat ja muid narkootikume, tegeldi astroloogia, spiritismi, "musta maagia" ja muidugi grupiseksiga ning kutsuti välja vanakuradit ennast.
Sharon Tate, ohvitseri tütar, oli väga kena välimusega. 16aastaselt lasi ta end ühe ajakirja jaoks pildistada, veidi hiljem sai temast edukas fotomodell. Ta tegi kaasa telesarjades ning kinofilmide pisirollides. Sharoni esimene kallim oli Jay Sebring, kellega surm teda saatuse pilkel nii õudselt paari pani.
Ka Jay Sebring ise polnud tähelepandamatu isiksus. Tema karjäär algas sõdurina Koreas, kus ta oma jutu järgi oli teeninud 30 tuhat dollarit heroiini ja morfiumi müügiga. Nüüd tõi Jay Sebringi väike moodne juuksurisalong - pigem filmistaaride klubi - talle sisse ligi 50 tuhat dollarit puhastulu aastas. Publiku vananevad lemmikud Frank Sinatra ja Henry Fonda käisid seal meelsasti juttu ajamas, samal ajal kui peremees nende hõrenenud frisuure kohevamaks "stiliseeris". See oli tema bisness ja tema kunst. Lõppude lõpuks seisis Sebringi pangaarvel juba pool miljonit dollarit. Ent rikkaks saanultki jäi see mees endale truuks, olles eeskätt ikka jõukas hipi.
Tema autost villa Bel Air ees leidis politsei speedi - erootilist ergutit, mis kutsub esile sadismi-, vägivalla- ja masohhismihooge. Sebring hangeldas uimastitega ja tarvitas neid ka ise järjekindlalt. Ka tema armastas korraldada veidraid olenguid - kord india stiilis, kord keskaja vaimus, tinglike hukkamistega. Ühel säärasel keskaega matkival etendusel mängis ta ise poodavat, - talle tõmmati kott pähe, loeti ette kohtuotsus, seoti käed kinni ja pandi silmus kaela...
Võiks arvata, et omaenda surma efektne peaproov andis alust järgnevale legendile "pahupidise ettenägemise" vaimus. Siiski mitte, meelelahutused näitlike hukkamiste, ekstaasi, vanakuradi väljakutsumise, seksuaalperverssuste ja uimastite tarvitamisega olid lihtsalt argipäev, mis ei alanud ega lõppenud Sharon Tate'i surmaga. Filmitäht sattus viirastuslikku maailma, kus pole soodne olla "out", kus igaüks püüab ilmtingimata olla "in", - koorekihi eelarvamustest vaba olla tundub peaaegu et rusuvam neist eelarvamustest endist...
Sharoniga kurameerides harjutas Jay teda LSD-d tarvitama. Naisest sai innukas ja hardunud uimastite kummardaja. Hiljem, abiellunud Polanskiga, vahetas Sharon LSD marihuaana vastu, kuid eluviis jäi endiseks.Roman Polanski kuulus playboyde särava rahvusvahelise eliidi hulka, kunstnike sellesse seltskonda, kes kentsakal kombel ühendavad oma silmapaistvalt hea elujärje boheemlasliku käitumisviisiga. Nagu Jay Sebring, oli ka Roman Polanski nn rikas hipi, ainult et palju kõrgemal ja rafineeritumal tasemel.

Roman Polanski sündis 18.augustil 1933. aatal poola juutide perekonnas Pariisis. Saatuse irooniana kolis ta kolmeaastasena koos ema-isaga Poola. Sõjaeelne Poola oli aga teatavasti kõige ebasobilikum paik elamiseks, liiatigi juutidele. Saksa okupatsiooni ajal sattus Polanskite pere Auschwitzi koonduslaagrisse, mille gaasikambris jättis elu Romani neljandat kuud last ootav ema. Veidi enne laagri asukate üleüldist hukkamist õnnestus poisil sealt põgeneda ning ta leidis varjupaiga ühes poola katoliiklaste peres. Palju aitas kaasa see, et väike Roman ei olnud just tavapärase juudi välimusega, tal olid lapsepõlves koguni heledad juuksed.
Sõja järel naasis Roman Krakovisse, kus sai tööd ajalehevedajana. Ta leidis üles ka oma isa, kes ainsana Polanskite perest holocaustist eluga pääses. Roman läks kooli, püüdis kõike tegematajäänut tasa teha, unustamata seejuures igal vabal hetkel kinos käia ja filmialaseid ajakirju-raamatuid lugeda. Tundes, et teda tõmbab üha enam filmikunst, proovis Roman koolipõlves agaralt osaleda raadioprogrammides ja Krakovi noorsooteatri tükkides. Peagi tulid väikesed osad ka filmides.
Lõpetanud Krakovi kunstikooli ja Lodzi Riikliku Kinokooli, asus ta lühifilme lavastama. Mõned õpinguaegsetest eksperimentaalfilmidest äratasid isegi rahvusvahelist tähelepanu ("Kaks meest kapiga", 1958 - auhinnad Brüsselist, San Franciscost ja Oberhausenist; "Kui inglid laskuvad", 1959, milles tegi kaasa Polanski esimene naine Barbara Kwiatkowska).Polanski esimene täispikk mängufilm "Nuga vees" (1962) oli pinget täis klaustrofoobiline erootikatriller, mis kodupubliku poolt ükskõikselt, ent Läänes tõelise šedöövrina vastu võeti. Film kandideeris koguni parima võõrkeelse filmi Oscarile. Otsides paremaid võimalusi loominguliseks tegevuseks, siirdus Polanski Inglismaale, kus lavastas "Jälestuse" (1965), külmavärinaid tekitava trilleri seksuaalselt regresseerunud kaunitarist (Catherine Deneuve), kes tunneb ületamatut vastikust meessoo vastu ning muutub mõrtsukaks.
Vaimukas horrorparoodia "Vampiiride ball" (1967) monteeriti selle ameerika levitajate poolt ringi ning pealkirjastati "Kartmatud vampiiritapjad ehk Pardon, aga teie hambad on minu kaelal", mis vihastas lavastajat sedavõrd, et ta nõudis oma nime USA versioonist üldse välja võtta. Hollywoodi jõudnuna, ekraniseeris Polanski Ira Levini kurikuulsa romaani "Rosemary Baby" (1968), verdtarretava mõistuloo saatana sigitisest, milles peaaegu kroonikaline argipäevasus on osavalt põimunud irratsionaalse õudusega. Sellel filmil on niipalju kokkupuutepunkte ta enda perekonna kroonikaga, et see tundub ebatõepärane ja väljamõeldud. Aga filmi ja elu ebatõepärasuste kokkusattumine ongi rabavalt tüüpiline, just see ongi kaasaja müüt.

Sharon Tate'i tapmine, iseenesest küllaltki hirmus lugu, polekski võib-olla inimesi nii väga vapustanud, kui selle ebatõepäraseid, kuid siiski ehtsaid õudusi poleks "ette valmistanud" Roman Polanski ekraaniõudused. Ta jõudis filmida oma naist ning koos temaga mängida fantastilises õudukas "Vampiiride ball", mida võiks pidada puht esteetiliseks näpuharjutuseks vampiiride vastu võitlemise ebaaktuaalsel teemal. Polanski kehastas selles ise heasüdamlikku ja ülinaiivset vampiroloogiaprofessorit, kes veetlevasse kõrtsmikutütresse (Tate) armus ja keda ta, kõiki enda ja õpetaja kunste mängu pannes, vampiiride eest päästa püüdis.
Kas võis Roman Polanski aimata, et nekrofiilsete fantaasiate sügavikkudesse laskudes võttis ta kaasa omaenda vampiiri (nagu selgus muide ka tolle filmi finaalis), pannes kaalule oma naise ja veel sündimata lapse elu?
Neli kuud järjest ajasid kuusteist detektiivi salapärase mõrva jälgi. Kuulati üle 450 inimest kogu maailmas. Nelja riiuliga kapp uurija Pete Hogani kabinetis tuubiti täis üha uusi toimikuid pealkirjaga "Tate". Nelja kuu jooksul juhtus Hollywoodis veel mitu imelikku lugu.
7.oktoobril hüppas 21aastane statist Diana Linklater LSD mõju all välja oma maja kuuenda korruse aknast. Sõprade sõnutsi olnud ta Polanskite hea tuttav; võimalik, et viibinud ka villas vahetult enne mõrvaorgiat...
31.oktoobril üritas suure narkootikumiannusega endalt elu võtta Hollywoodi filmiajakirjanik Steve Brandt, kes oli olnud 1968. aata jaanuaris Polanskite abielutunnistajaks ja kes teadis kirjeldada kuulsa filmilavastaja äärmiselt eksootilist tutvusringkonda. Politsei pidas Brandti niivõrd tähtsaks infoallikaks, et tema juurde paigutati ihukaitsja...
7.novembril tappis end 22aastane modell-näitlejatar Jean Hansen, kelle öökapilt leiti seitseteist pudelikest uinutit ning ajaleht, milles kirjutati, et Jean olnud Jay Sebringi kallim. Neiu oli elanud lakkamatus hirmus, et teab sellest pentsikust seltskonnast liiga palju...
Novembri lõpus läks lesestunud Polanski oma Beverly Hillsi sõpradele külla. Äkitselt kõmas plahvatus - keegi viskas dünamiidipommi, mis rebis maja ukse ette kahe meetri sügavuse augu...
Kas oli tegemist 9.augusti ööga seotud salapärase vandenõuga? Või tähendas see saatusliku kättemaksuga juhuslikult ühendatud inimeste isiklike huvide juhuslikku kokkupõrget? Või hoopis "avalikkuse tagasisidet"? Kõik villa Bel Air lähemad ja kaugemad tuttavad võisid endale Sharon Tate'i loo kohta mistahes mütoloogilise versiooni luua, tänu selle lakkamatule ringlemisele massimeedias. Kes teab, milliseid varjatud psühholoogilisi tegureid, milliseid kartusi, hirme ja süütundeid avalikkuse fakt üksnes oma olemasoluga esile kutsus...

Politsei murdis motiivide kallal pead. Röövimine? Kättemaks? Uimastiuimas sooritatud kuritegu? Rituaalroim?
Kui muu süüdistuse põhjal areteeritud Susan Denise Atkins paar nädalat hiljem dikteeris makilindile oma sensatsioonilise avalduse, püüdes täieliku ja puhtsüdamliku ülestunnistuse abil vabaneda kaebealuse staatusest ning saada süüdistuse tunnistajaks, selgus, et isiklikke motiive polnud üldsegi. Mõrtsukad lihtsalt ei teadnud, kes nende ohvrid olid. Hetkel, mil Susan Atkins ühel või teisel kaalutlusel oma hämmastava ülestunnistuse otsustas anda, sai temast sensatsioon number üks. Ning tema selja tagant kerkis esile veelgi kurjakuulutavam Charles Manson, kellest politseil senini õrna aimugi polnud.
Cincinnatis alaealise prostituudi pojana 1936. aastal sündinud Charles Manson anti esimest korda kohtu alla juba 14aastaselt, mille järel ta saadeti erikooli. Sellest ajast algaski tema "tapipõli". Lühikestel vabadusehetkedel jõudis Manson ka naise võtta ja naise koos lapsega maha jätta, põgenedes varastatud autoga Los Angelesisse. Autode ärandamine oli tollal tema leivanumber. Veel jõudis Manson kaasa teha paari filmi massistseenides, kuni tšekkidevõltsimisega pikemaks ajaks vanglasse sattus.
Trellide taga õppis Manson kitarri tinistama, koguni laule looma ja uuris piiblit. See näitas talle kätte teistsuguse tee - tee mõrva juurde, mis ei olnud päris harilik ega isegi mitte ebaharilik.
1967. aatal taas vabaks saanud, asus Charles Manson elama San Franciscosse, kasvatas endale hipiliku habeme ning moodustas "lillelaste" eeskujul oma "perekonna", mis koosnes viiest-kuuest noormehest ja kahekümne viiest-kolmekümnest neiust, kes kõik olid "pagenud küünilisest ühiskonnast, unistades vabadusest". Prohvetiks kehastunud Manson pidi nende unistused teoks tegema ning nad tõotatud maale viima.

Kui Roman Polanski matkis hipisid nö materiaalse heaolu kõrgemalt astmelt, uudistas kuristikke ja narkootikumimiraaže perversse, vahel ka haiglase uudishimu ja elamustenälja sunnil, siis Charles Manson tegi seda kõike madalamal elatustasemel. Ühest küljest tähendas kuristik talle elatusallikat, teisest küljest võimu inimeste üle. Nõnda kujunes kummaline kaksipidisus, mis lõppes traagilise kokkupõrkega, kehastades endas tänapäeva müüdi üht koletumat varianti.Charles Mansoni "perekonna" kõigi liikmete tee tõotatud maale viis läbi perekonnapea voodi ja seejärel läbi meeletute orgiate. See oli seksuaalsest kõlbelisusest vabanemise rituaal, selles polnud Manson kuigi originaalne. Tee vabadusse pidi viima orjaliku kuuletumise kaudu mehele, kes end ühtaegu Kristuseks ja kuradiks, tulevaseks Apokalüpsise lunastajaks kuulutas. Jahinuga oli tema piiramatu võimu sümbol, sest "kõri mahalõikamist kardavad kõik".
Pealegi oli Charles Manson ka ärimees. Ta kas saatis oma tüdrukuid kerjama või "üüris" neid "kõrgesse seltskonda" kuuluvaile härradele. Aga lootes teoks teha Püha Johannese ettekuulutust - alustada üleüldist hävitamist, käivitada maailma lõpp, valmistus ta selleks ise ja valmistas ette oma adepte nii praktiliselt kui ka moraalselt.
Katkend Susan Atkinsi tunnistusest: "Mu ema oli joodik, nagu ka isa. Ema matusel ei nutnud ma silmatäitki. Kolledžist lahkusin sellepärast, et ma ei tahtnud olla niisugune, nagu kõik teised. Läksime sõbrannaga hipide keskusesse San Franciscos ja hakkasime seal elama."
Ükskord matkis Atkins enesetappu, mida oli näinud telekast, kord tormas ta narkouimas katusele ja hüüdis: "Armas jumal, ma jätan maise ilmaga hüvasti, tule ja võta mind kaasa!" Paraku ei juhtunud midagi, ja lõpuks asus Susan elama narkodiilerite juurde Lime Streetil. Siis kohtas ta Charles Mansonit, kes hüpnotiseeris ta oma kitarrimängu ja lauludega.
"Tänu Charlesile sai minust uus inimene. Ta andis mulle koguni uue nime, soovides sel kombel hävitada mu endist mina. Charles kinnitas, et me ei kuulu mitte talle, vaid ikka iseendale, ja võime teha, mis meile ainult pähe tuleb. Teisest küljest nõudis ta, et me teda kardaksime. Kord ütles ta mulle: "Sa kardad mind liiga vähe," ja ähvardas: "Kui kavatsed jalga lasta, poon su jalgupidi üles ning lõikan sul teiste hirmuks kõri läbi." Ometi teadis ta, et tema heaks teinuks ma ükskõik mida."
Oma apokalüptiliste plaanide teostamiseks vajas Manson kuulekaid tööriistu, tulevikku silmas pidades varastas "perekond" bussi ja hakkas seda kuulipildujatega relvastatud soomusautoks ümber ehitama. Kõrbesse peideti bensiini ja laskemoona, sest Manson tõotas, et ühel heal päeval ründavad nad Los Angelesi, süütavad linna igast küljest ja käivitavad seal Johannese evangeeliumi üheksandas peatükis ettekuulutatud maailma lõpu.
"Aga enne seda ühel ööl saatis Charles meid - Tax Watsoni, Lynda Casabiani, Patricia Kernwinkeli ja minu - ühte majja ülesandega mitte kedagi ellu jätta," rääkis Susan Atkins oma sensatsioonilises tunnistuses. "Ta muretses auto ning käskis meil selga tõmmata musta lehviva rüü. Selle rüüga tungisime majja nagu viirastused või tohutu suured putukad ning roomasime või hiilisime läbi tubade. Lõpuks meid märgati, ja me pistsime jooksu. Seda retke läks vaja hirmust üle saamiseks..."
Enne seda oli Charles Denton Watson, hüüdnimega Tax, lõpetanud ülikoolis kolm kursust, mänginud jalgpalli ning käinud usinalt metodistide palvemajas. Isata kasvanud Lynda Casabian oli olnud abielus, tal oli tütar ning ta oli viiendat kuud rase. Patricia Kernwinkel, Los Angelese ärimehe tütar, ujeda loomusega plika, oli hoolega märke kogunud ning püüdlikult kolledžis õppinud, kuni ühel hommikul kõik sinnapaika jättis ja Mansoni "kommuuni" läks.Ning siis, ühel ööl olid need saatanlikud naisolevused ja noormees võhivõõra maja ees, igaühel kaasas pikk puss ning Tax Watsonil lisaks veel püstol.
Üksikasju vassides kõneles Susan Atkins mõrvast, millel ei olnud muud mõtet peale mõrva enda:
"Meil polnud vähimatki aimu, kes seal majas elavad või on. Suurest eesruumist suundusime elutuppa. Diivanil magas kummuli keegi mees, ta avas silmad, nägi Taxi, ning pidades teda ilmselt üheks külaliseks, küsis kellaaega. Tax tõstis püstoli ja kostis seepeale: "Ära liiguta, või sa oled laip!" Ta jättis Lynda sinna valvama, minul kästi teised toad üle vaadata.
Läksin läbi eesruumi magamistuppe, kus istus keegi naine ja luges raamatut. Hiljem sain teada, et see oli Abigail Folger. Naine tõstis pea, ma naeratasin ja noogutasin talle. Teises magamistoas olid mees ja naine. Mees istus naise jalgade ees.
Läksin tagasi elutuppa. Tax hoidis diivanil lamajat ikka veel kirbul. Pärast selgus, et see oli Wojciech Frykowski. Tax andis mulle nööri, ma sidusin lamaja käed selja taha. Mu oma käed värisesid nii, et sõlm hädavaevu tehtud sai. Frykowski ei öelnud kogu selle aja jooksul sõnagi, hiljem alles hakkas korrutama: "Kes te olete ja mida te tahate?"
"Ma olen kurat," vastas Tax, "ja tulin siia, et täita kuradi kohust..."."
Kui villas viibijad poleks olnud narkootikumide uimas, taibanuks nad aegsasti, mis on toimumas, suutnuks vastupanu avaldada ja kõik kulgenuks teisiti. Neid oli neli nelja vastu. Kaks meest ja kaks naist kolme naise ja ühe (tõsi kull, relvastatud) mehe vastu. Ent tänu uimastitele ja väljamõeldud košmaaridele, millega nad oma elu pahatihti olid rikastanud, võidi tõsielulisi mõrvareid pidada pettekujutelmadeks. Villas viibijad said paraku liiga hilja aru, et väljaspool narkouima toimub midagi sootuks reaalset...

Järgmistel ülekuulamistel, kui ilmnes, et Susan Atkinsil on olnud pistmist ka Mansoni "perekonna" kõige esimese mõrvaga (mille motiivi võis vähemalt aimata, sest ohver Gary Hyndman oli omal ajal samuti "perekonda" kuulunud), hargnes tema ja prokuröri vahel järmine tähelepanu äratav dialoog:
"Kui te juba olite mõrva osaline olnud, miks te siis tapsite veel viis inimest Sharon Tate'i villas? Miks te politseisse ei ilmunud?"
"Just sellepärast, et ma olin seda üks kord juba teinud."
"Oli see teie meelest sündmus?"
"Aga muidugi see oli sündmus. Nad polnud üldse inimeste moodi. Sharon Tate'i vaatasin ma nagu ilusat nukku kaupluse vaateaknal. Ta tundus mulle tõesti kõigest nukuna."
Mansoni tüdrukud ei olnud näinud "Vampiiride balli", nad ei tundnud Sharon Tate'i. Aga võõrandumine, mida kutsusid esile mitte ainult õudusfilmid, vaid ka tavaline, inimesi nukkudeks muutev reklaam, ei jäänud tagajärjeta.
Mõne tunni pärast sai Susan Atkins koos teistega teleuudistest teada, millega nad olid hakkama saanud. Veider lugu, kuid Atkinsit "aitas see, et tapetud olid tähtsad isikud". Sel kombel omandas kogu lugu tema jaoks erilise mõtte. "Meie tegu vapustas maailma ja me valmistasime ühiskonnale hirmu."
Avalikkuse efekt täitis nende vanamoelisuse tõttu amputeeritud süümepiinade asemele tekkinud vaakumi. Susan Atkins muuseas oli neid Charles Mansonile ebaldes meelde tuletanud. Tundes, et tema jüngrid ikka veel kõlbelisuse jäänustega kimbus on, saatis Manson neid uuele tapatööle. La Biancade abielupaari villas lõikas kunagine usin palvemajaskäija peremehe rinnale sõna "war" ja filatelist Patricia torkas veel elavale inimesele kõhtu suure köögikahvli, uudistades seejärel, kuidas terariista kogukas käepide kord tõusis, kord vajus. Pärast pesti end, võeti külmutuskapist toitu ning kustutati nälga.
Manson võis nüüd kindel olla, et ta sääraste poolehoidjatega oma apokalüpsise toime paneb, nottides maha naisi ja lapsi.

Ekraanikoledused puutusid kokku "iseenesest tüüpiliseks muutuva tegelikkusega", ning tegelikkus osutus lihtsakoelisemaks, hirmsamaks ja tüüpilisemaks müstifikatsioone provotseerivast kunstist.
Meediamüüdi faabula hakkas hargnema tagurpidi: Sharon Tate'i loo erakordsusest selle loo osaliste elulooandmete harilikkuse poole. Retsidivist, neiu halvast perekonnast, neiu heast perekonnast, kombekas noormees...
Roman Polanski esitatud pessimistlikust valemist sai Charles Mansoni "perekonna" näol õudne tõelisus. Tuli välja, nagu oleks vabatahtlik alistumine kurjusele vaimsuse otsingute ainus vorm, nagu oleks kurjus selle vaimsuse ainus sisu.Paar vastukaja publiku hulgast.
"Mansoni "perekonna" sooritatud mõrv tekitab iseäranis suurt õudust, sest see oli eesmärk omaette. On ühiskonnaohtlik, kui mõrvast saab julguse proov, see on meie "heaoluühiskonna" tsivilisatsiooni tõbisuse tundemärk. Me hakkame veel taga nutma aegu, mil gangsterid tapsid inimesi ainult raha pärast."
"Mis meid selle mõrvaga seoses õieti peaks vapustama? Kas teiste rahvaste riiklikult organiseeritud hävitamine pole ühe hullumeelse märatsemisest sada korda kohutavam?"...

Kuni Charles Mansoni üle kohut mõisteti, sagenesid tema eeskuju järgijate read. Montana osariigis maanteel peatasid 22aastane Stanley Dean Baker ja ta sõber Yellowstone'i rahvusparki suunduva auto, mille ainus sõitja istus rooli taga. Kõik kolm ööbisid Yellowstone'i jõe ääres. Vastu hommikut laskis Baker neid pealevõtnud mehe püstolist maha, raius küljest laiba pea ja jäsemed, viskas need jõkke, lõikas südame välja ning sõi selle ära. Kui auto mõrvaritega kinni peeti, kuulutas väliselt Mansoniga sarnanev Baker, et ta teenib saatana kultust ja sõi tapetu südame ära vanakuradi enda auks.
Santa Anas Californias tapsid neli noormeest viie lapse ema, 31aastase naisõpetaja. Laiba lahkamisel lahkamisel avastati, et sellel puuduvad süda ja kopsud. 20aastane mõrvar Hard kuulutas, et tegu oli püha talitusega...

Kuid isegi selle hirmsa vapustuse üle elanud, ei lakanud Polanski eelistamast julmi õuduslugusid. 1971. aatal tõi Polanski linale Shakespeare'i "Macbethi". Ta filmis selle jaoks muuseas ühe ääretult tähtsa, kuid produtsendi nõudel filmist väljajäänud stseeni leedi Macbethi sünnitusest. Tollele tehakse keisrilõige, ent laps sünnib surnuna. Selle stseeni pühendas Roman Sharoni mälestusele.
Oma autobiograafias on Polanski õigustanud end sellega, et tema ohvriks langenud koolitüdruk oli oma vanuse kohta haruldaselt hästi arenenud kehaga ja üleüldse väga seksihimuline. Juristidele sellisest põhjendusest ei piisanud. Režissöör arreteeriti 1977. aastal süüdistatuna alaealise seksuaalses kuritarvitamises ja ta pidi kuus nädalat vangikongis virelema. Lõpuks tasus ta miljonilise kautsioni ja lasi Ameerikast jalga. Et mitte kohtu alla sattuda, ei ole ta hiljem enam oma nägu Ühendriikides näidanud.

Režissööri hilisemaid tippfilme: "Chinatown" (1974), "Tess" (1979), "Frantic" (1988), "Mõrkjas kuu" (1992), "Tütarlaps ja surm" (1994), "Üheksas värav" (1999).
Käesoleval ajal elab Polanski koos oma kolmanda naise Emmanuelle Seignner' ja tütre Morgane'iga Pariisis. USAsse ei tasu tal aga oma jalga tõsta, sest order tema vahistamiseks, ikka tolle alaealise tüdruku väidetava vägistamise pärast, on siiani jõus. See seletab ka fakti, miks Polanski ei viibinud Oscari-gaalal, mil talle määrati parima lavastaja auhind filmi "Pianist" (2002) eest.

Jeff Stryker - Mister Masturbaator

Nimi: Jeff Stryker
Hüüdnimed: Mr. Big, Mr. Masturbator
Sündinud: 21.august 1962
Sünnikoht: Prescott, Arizona
Vennad-õed: üks vanem ja üks noorem vend
Perekonnaseis: kes seda täpselt teab?
Vänt: väidetavalt 26,5 - 27 cm, tegelikult natuke lühem!
Ta ei avalda eales tegelikke mõõtmeid, aga ütleb: "Kella ei pruugiks ma randmel kanda."

Los Angeleses, kus elavad paljud seksikad filmisuurused on Jeff Stryker vaat et suurim staar. Üheksa inimest kümnest tunnevad ta tänaval ära, ja isegi siis, kui tal on riided seljas. Tema poisilikult kena välimus on lausa vastupandamatu. Ja isegi nina, mis meestel on tavaliselt suur nagu kartul, on temal väike ja armas.
Showärimaailmas on Jeff saanud nime Mr.Big. Ta esineb filmides, mis jätkuvad sealt, kus "Chippendales" oma etendused lõpetab. "Powertool", "The Switch is On", "Powerfull II" ja "Bigger Than Life" on filmid, kus ta end vaatajaile täies uhkuses näitab. Vaatajad - nii naised kui mehed - lähevad tõeliselt kiima, kui nad näevad Jeffi perfektset keha, võimsaid jalgu, ja ennekõike seda vägevat värki allapoole vööd!
Pornofilmidega on ta tänaseks kokku ajanud ilmatuma varanduse, kuid mehe tõelised ambitsioonid ulatuvad magamistoast palju kaugemale. Tema ema oli medõde ja vaga kristlane ning poisski käis kuni 12.eluaastani iga nädal korralikult kirikus. "Mul on Jumalaga isiklik suhe," teatab ta. "Ma loodan, et ma pole iialgi oma filmides kedagi solvanud. Mul on läbi aegade olnud õieti vaid neli kaasosalist, sest ma eelistan töötada nendega, keda tunnen."
Jeff harrastab turvaseksi ega liiguta ühtki liigest enne, kui pole esmalt kondoomi peale tõmmanud. "Filmi tegemine on raske, aga mulle tundub see kergena, kuna ma armastan oma tööd väga."
"Et selles äris läbi lüüa, peab sul olema kena nägu, suurepärane keha ja hea õnnistus looduse poolt. Aga kõige olulisem on võime 14 tundi teiste inimeste silme all näidelda. See võib vahel olla väga raske. Justkui tavaline näitekunst, ainult üks samm sellest veel kaugemale edasi. Sa pead jagama oma intiimelusse puutuvat kaamera ja publikuga. Kuid hea on see, et kõik hetked jäädvustatakse igaveseks ja ma arvan, et ma olen andnud oma panuse turvaseksi propageerimisse."
Jeff Stryker on traditsioonilise Ameerika unelma - jooksupoisist juhatajaks - elav näide. Noormees on pärit purunenud perekonnast. Vägivald ja abitus kuulusid tema lapsepõlve ja noorukiikka. Kõiki raskusi trotsides suutis Stryker end läbi lüüa. Ka tema unistas muinasjutulisest karjäärist Hollywoodis. Tõsi, "tavalist" filmitähte Jeffist ei saanud, kuid temast sai kuulsaim pornotäht.
Tema aukartustäratavate mõõtmetega meheau igati loomutruid kummist koopiaid müüakse maailma kõigis sekspoodides. Tema filmid aga on pornotööstuses löönud kõik müügirekordid!
Tulevane pornostaar sündis Arizona osariigis Prescotti väikelinnas (mõned allikad märgivad tema sünnikohaks hoopis Los Angelese) 21.augustil 1962.aastal ning ta oli kolmest vennast keskmine. Poisse kasvatas ema, isa aeg kulus tööle. Elu tundus Jeffile paganama igav ja seetõttu tegi ajaviiteks igasugu koerustükke.
Kaheteistkümneselt istus ta dziibi rooli ja kihutas, gaas põhjas, mööda tolmust maastikku. Kui ta lõpuks koju naasis, sai ta isa käest korraliku nahatäie. Ihunuhtlust sai Jeff tihtilugu ka teistegi "vägitegude" eest. "Ma olin äärmiselt kontrollimatu ja mässuline tüüp," meenutab Jeff.
Vabariiklasest isa ei teadnud hukkalänud poisi korralekutsumiseks muud abinõu, kui saata 13aastane Jeff sõjakooli. Seal köitis Jeffi ainult pallimäng ja ujumine - muus osas oli internaadielu tema meelest väljakannatamatu.
Sealsamas omandas Jeff ka oma esimesed seksikogemused, kuid neist pole ta kunagi tahtnud rääkida. Sattudes endast vanemate kaaslaste hirmu ja armu alla, tundis noormees end nagu vangistuses. Pärast seda, kui ta oli poolteist aastat mõttetut drilli ja vanemate kaasõpilaste ülbitsemist talunud, lasi ta koolist jalga, sõitis osariigi teise otsa ning helistas koju emale: "Kui sa mind kooli tagasi saadad, teen endale otsa peale." Jeffi sõnul oleks ta seda tollal ka teinud.
Sõjakoolis veedetud aastate jooksul olid tema vanemad lahku läinud ja Illinoisi osariiki kolinud. Isa abiellus uuesti ning emal oli rahadega kitsas käes. Jeff elas perekonna purunemist raskelt üle. Ka ei suutnud ta uues elukohas sõpru leida. Poiss saadeti uude kooli. Põikpäine ja loomult kinnine Jeff jäi kõikjal autsaideriks.
Sageli kiskus ta tüli ja osales löömingutes. Kui ta ühel päeval oma klassitoas kaasõpilastega karvupidi kokku läks ning isegi õpetajale tou andis, löödi ta koolist minema. 17aastasena elatas Jeff end juhutöödega, küll aedniku, mehhaaniku või tavalise transporttöölisena. "Ainult ühte asja ma ei teinud: ma ei hakanud homoprostituudiks, isegi kui mu käbarad eriti sitasti käisid. Veel vähem hakkaksin selleks praegu, ehkki üks moekunstnik pakkus mulle tunni eest 50 tuhat dollarit. Tõesõna."
Seda, et tal on laitmatute proportsioonidega keha, mõistis Jeff üha selgemalt. Ta tuli mõttele pakkuda ennast fotomodelliks. Ühest pildiajakirjast loetud kuulutus määras tema edasise karjääri. Kuulutuse avaldanud fotograafi objektiivi ees tuli Jeffil üksnes ülakeha paljaks võtta ja võtta suhteliselt tavalisi poose. Kui aga fotograaf märkas kliendi ebatavaliselt pingul hargivahet, pärides, kas noormees pole ehk mõelnud võimalusele pornovideotes kaasa teha, tõmbas Jeff ilma pikemata püksid maha ning lasi endast esimesed aktifotod teha. Fotod tulid mõistagi hiilgavad, ning need saadeti otsemaid videoprodutsentidele. Üks neist, Jack Travis, oligi see mees, kes pani aluse Jeff Strykeri karjäärile. Temast sai ka Jeffi kallim, sõber, isa ja mentor. "Tookord polnud mul aimugi, kuidas seksfilme tehakse, ent ma nägin selles šanssi kodukandist pääsemiseks. Mitmed minu sõbrad olid endalt elu võtnud või lasknud end mereväkke värvata, mis võrdus surma ootamisega..."
1985.aastal alustas Jeff uut elu. Tema biseksuaalsuse homolikum pool, millele ta seni kui mingile varuvariandile oli vaadanud, hakkas domineerima nii temas endas kui kogu tema edaspidises elus. Tema senised vähesed seksvahekorrad olid enamasti seotud naissooga. Suhtumist Johni ei määranud ainult tungiv vajadus raha teenida. Just John Travise kiindumus temasse ja angazhement sundisid Jeffi peatselt jätma kõik kus see ja teine ning kolima oma bossi juurde. Alati viibis nende läheduses ka Matt Sterling, kes oli Travise parim sõber ning kellel rezissöörina oli kindlad plaanid Jeffi karjääri edendamiseks. Edasine töökava arutati põhjalikult läbi. Mehed vaidlesid päevad-ööd, kuidas Jeffi kõige efektsemalt välja pakkuda ja tulutoovaks kaubaks teha. Peale John Holmesi polnud silmapiiril enam ühtegi teist nii suurepäraste eeldustega pornostaari. Too oli olnud kaamera ees enam kui 14 tuhande sekspartneriga (nii naiste kui meeste), nagu ta ise oma autobiograafilises filmis "Exhausted" väitis. Tollal lebas Holmes juba aidsist põhjustatud vähkkasvajaga voodipalatis ning ta suri 43 aasta vanusena 1988. Niisis oli tarvis leida uus superseksatleet. Jeff oma trimmis musklite ja karmi, pisut mõistatusliku naeratusega sobis selleks ideaalselt. Ja mis kõige tähtsam - tema pikk jäme riist, mis pornofänne alati vaimustanud, olgu siis tegu homode või heterodega.
Sterlingi kommentaar: "Me otsustasime temast vormida omamoodi "põhjuseta mässajat", midagi James Deani, Elvis Presley või noore Marlon Brando stiilis. Nii ilmuski tema tsiklimehe maine, mis sobis Jeffile suurepäraselt, pealegi oli ta isegi mootorrattahull."
John Travise luksusapartemendist Los Angeleses sai uue seksi-iidoli sünnipaik. "John kulutas pool aastat mulle vajaliku lihvi andmiseks. Ta muutis mu soengut - enne kandsin keskelt lahku kammitud ja märksa pikemaid juukseid. Mitu tundi päevas tegelesin atleetvõimlemisega. Sain täiesti uue välimuse, minust sai Jeff Stryker."
Publiku nõudmised olid suured, nagu ka ootused. Tundmatust provintsinoorukist oli kujunemas täiesti arvestatav seksmasin. 1986.aastal Jeffiga vändatud videofilmi pealkiri oli "Bigger than Life". Stryker näitas, mida ta õppinud oli. Kui ta kaheteistkümneaastase poisiklutina sai dziibiga sõitmise eest naha peale, siis nüüd imetlesid vaatajad, kuidas ta maastikumootorrattaga osavalt liivakuidetes kihutab, et siis hiljem oma õnnetunnet nahktagil lebades maandada. Ameerika nooruki triviaalne unistus oli tegelikkuseks saanud. Muuseas, Jeff astus tolles videos üles ka poplauljana. Juba selle esimese filmi põhjal võis järeldada, et Jeffi "mängus" ei domineeri kirg ega õrnus, üksnes himu. Tema violetse helgiga himurad silmad reedavad tema kätteõpitud kõrkust. Jeffi kitsad huuled mõjuvad alati ähvardavalt, tema naeratus on kõike muud kui sõbralik. Sõnaga, staari näos ja olekus peegeldub kõik muu kui siirad tunded või avatus. Tema näitlejavõimed on minimaalsed. Kui ta oma rinnalihaseid pingutab, või vändaga vibutab, on kõik kombes, kui aga peab suu lahti tegema ja mõne tühise fraasi poetama, siis on see kohutav. Strykeril puudub igasugune kõnekool.
Filmides on Jeff Stryker despootlik vallutaja, et mitte öelda enamat. Ükskõik, kas sportauto kapotil, piljardilaual, dzungli sügavuses, vangikongis, saunas või jõusaali riietusruumis - kõikjal sunnib ta oma partnereid põlvili laskuma, et neid siis tagant panna. Üheski filmis ei seksi Jeff mehega voodis, heal juhul vaid elutoa diivanil. Ka ei tee ta kunagi ühelegi partnerile suuseksi. Voodis on kaks inimest võrdsed, ent just võrdne ei tohi Jeffi partner olla. Seda vallutaja mainet püüti kõigis filmides säilitada.
Ühel heal päeval jättis Jeff Travise maha ja kolis Sterlingi poole. "Minu ja Johni vahel oli probleeme. Meie kolm, John, Matt ja mina olime niikuinii alati koos. Matt
armus minusse ja ma tundsin ennast tema juures hästi."
Siis üritas Matt Sterling luua tõelist homomängufilmi. Tõepoolest, "Stryker Force" erineb mõneti tavalistest pornokatest. Selles nädatakse peale "kohustuslike" anaalstseenide ka veel krokodille, madusid ja pantreid, et ilmestada peakangelase aareteotsinguid dzunglis. Tugevad vihmavalingud ja imekaunid päikeseloojangud
moodustavad vaheldusrikka tausta filmi põhitegevusele.
Peagi halvenesid ka Jeffi suhted Mattiga. Sterling, keda peeti Jean Daniel Cadinot' järel leidlikumaks homovideote loojaks, oli sunnitud raske haiguse tõttu äritegevusest kõrvale tõmbuma. Travis hakkas taas ise Jeffiga filme tegema. Tema oli ka see, kes kõige agaramalt taotles uue staari Rambo imidzi säilitamist. See seisnes muidugi selles, et Stryker ei võta suhu ega lase endale taha panna. "Me leidsime, et kõige näitamine võib Jeffi karjääri alguses tema mainet kahjustada. Tahtsime jätta teised variandid lahtiseks," põhjendas Travis oma seisukohti.
Peale vanglakepifilmi "Powertool" ja kostüümiorgiat "In Hot Pursuit" sai Travisel- Strykeril valmis esimene biseksuaalne video "The Switch Is On". Selles filmis ei olnudki Jeff enam nii domineeriv, vaid tegi oma naispartnerile keelekat. See fakt pani aluse juttudele, nagu oleks Jeff tegelikult hetero. "Ma võin ju sellise mulje jätta, ent see pole nii. Ausalt öeldes tekkis mul selles filmis suuri probleeme erektsiooniga. Asjale tuli kasuks see, et enamikes stseenides osales ka üks mees ning me võisime tegutseda kolmekesi. See tegi asja minu jaoks kergemaks," pihtis Jeff.
Selle videoga pääses Jeff Stryker ka heteroseksuaalsele pornoturule. Jeffist sai jõukas mees. Tema filmid tõid rekordilisi kasumeid. Kui tippvideofilme müüakse USAs tavaliselt 2000 kuni 3500 eksemplari ja Euroopas ehk umbes 1500, siis giganttürbliga Jeff suutis saavutada seda, et USAs müüdi iga tema filmi 6000 kuni 8000 kassetti. Vaatamata kassettide kõrgele hinnale, oli läbimüük tähelepanuväärne. Produtsent, kes tasustab ka näitlejaid, kasseerib poole tulust.
John Holmes teenis oma hiilgeajal 2000 dollarit võttepäeva eest. Ühe filmi salvestamiseks kulub aga viis kuni kaheksa võttepäeva. Stryker teenis tänu sellele, et ta sai endale osa läbimüügist saadavast tulust, iga filmi pealt 30 000 kuni 90 000 dollarit. Lisaraha tuli ka ajakirjades avalfdatud fotoseeriate eest. Tulusaimaks müügiartikliks kujunes aga Jeffi 26,5-sentimeetrise suguti plastikkoopia müük. See on õieti terves maailmas enim müüdud dildo. Jeffi kommentaar: "Nad ei muutnud originaali vormi ega jämedust, ent tegid koopia tolli (2,54cm) võrra pikema. Tundsin end puudutatuna."
Tegelikult on koopia tunduvalt suurem kui originaal. Asi on selles, et Jeffi meheau on õigupoolest 21 sentimeetrit pikk, kuid erakordselt jäme ning jätab suurema mulje. Nii või naa, igatahes on Jeffi dildo ostjad tõmmata saanud.
Teine solvumine tuli Jeffil üle elada tema Austraalia-turneel 1990.aastal. Tema "show" "Jeff Stryker - Live" kujutas endast tavalist riided-seljast etendust popmuusika saatel. Striptiisi lõpus vibutas ta publiku ees oma vemba. Sydney homokeskusesse oli oodatud 3000 asemel ilmunud vaevalt 800 kiimalist. Kõigele lisaks oli Jeff sunnitud aluspüksid jalga jätma, kuna Austraalias on suguelundite avalik näitamine keelatud. Jeffi riistanäitus kujunes korraldajatele täielikuks fiaskoks, sest Jeff loobus esinemisest Melbourne'is ja Adelaides ning lendas tusaselt tagasi LAsse. Ürituse korraldajad olid sunnitud välja kuulutama pankroti, et Strykerile iga esinemise eest küsitud honorari - 200 tuhat dollarit - mitte maksta.
1988.aastal tegi Jeff "näitlemises" pikema pausi. Oma viimase video "Powerfull II" produtseeris ta ise, sest ei soovinud enam tulusid kellegagi jagada. Ka oma imidzi üle otsustas ta nüüdsest ise. Paljudele üllatusena ahmis Jeff esimest korda teise mehe riista suhu, väljendas mingeid tundeidki ning näitas partneriga õrnutsemisel üles initsiatiivi.
Partydele hakkas Jeff ilmuma kenade noormeeste seltsis, mida ta varem vältis. Väidetavasti ei tea tema vanemad poja tegevusest midagi. "Nad on minu elu kõige tähtsamad inimesed ning minu bisnis võiks nende tundeid haavata."
Ainult Jeffi vend Rick on asjasse pühendatud. Videote "Every Which Way", "Powerfull II" ja "The Man for Special Moments" tegemisel viibis stuudios ka Rick. "Ta on minu tõeline vend. Ent ainus asi, mille poolest ta minuga sarnaneb, on tema jäme polt."
Täna määratleb Jeff Stryker ennast oma filmides üha täpsemalt. Ta on hakanud rohkem ka oma homoseksuaalset poolt rõhutama. "Minu ideaalne partner oleks mees, nagu kindlasti ka seksuaalpartner. Olen oma seniseid sekspartnereid veel võimeline kokku lugema. Ma elan väga monogaamselt. On väga raske leida kedagi, kes hindaks vanamoodsat sõprust samamoodi kõrgelt, kui mina," avameelitses Stryker.
Jeff hoolitseb oma keha eest. Ta sööb väga valikuliselt, manustab vitamiine, tegeleb iga päev karatega ja veedab poolteist tundi jõusaalis. Kodus on tal garaazis oma väike solaarium, et nahka pruunistada - kuid püksikud jätab ta alati jalga.
"Vaatajaile meeldivad päevitusjooned, sest kui ma olen altpoolt heledam, paistab s e e paremini välja," selgitab Jeff. "Tundub ehk uskumatuna, ent kuni 15.eluaastani ma häbenesin oma keha."
Suur staar sai Jeff Strykeriks siis, kui ta hakkas aluspesumodelliks. Fotograaf saatis pildid ka ühele pornoajakirjale ning sestsaati on Jeffi karjäär muudkui ülesmäge liikunud. Tänaseks on ta kaasa teinud paarikümnes (video)filmis, tal on oma kompanii "Stryker Productions", mis annab välja kalendreid, ajakirju, toodab kummist seksasjakesi jms.
Paljud kinnitavad, et tähtis pole mitte riista suurus, vaid see, mida sellega teha osatakse. Jeff küsib sel puhul vastu: "Kas olete eales püüdnud kunstniku pintsliga maja värvida?"
Jeffi enesekontroll ja -valitsemine on legendaarsed. "Ma pean olema suuteline tööks igal hetkel, kui rezissöör mult seda nõuab, olgu siis "kolme minuti või kolme tunni pärast"," seletab ning lisab, et tema vastupidavuse rekord on seitse tundi. "See on vaimne värk. Kui ma liialt erutun, pean meeled välja lülitama. Ma kas hammustan huulde või prõksutan varbaid, et mõtted mujale juhtida. Need, kellega ma seksin, on väga kuumad, kirglikud ja armastusväärsed, ning ma tean, et nad tahavad mind samavõrd kui mina neid.
Ma olen omandanud mõned nipid, kuid peamiselt olen ma õppinud kogemuste kaudu. Olen romantiline tüüp ja minu unelmate kohtingul lähen restorani nautima küünlavalgusel õhtusööki, seejärel sõidame koos koju ning vaatame enne magama minekut televiisorist filme..."
Jeff ei ole nõus paljastama oma ametisaladusi, ent ta võib jagada mõningaid nõuandeid, kuidas saada heaks armastajaks:
"Hinga kergelt, kui sa huultega tasakesi, vaevu-vaevu partneri ihu puudutad. Hinga tema naha peale õrnalt ja soojalt. Kõigepealt liigu selga mööda üles ja alla, seejärel võta ette reied ja tagumik ning alles kõige lõpuks igasugu praod."
Stryker väidab, et seks kodus ja tööl on kaks täiesti erinevat asja. "Tööl on oluline põhimõte: aja riist kõvaks, tee oma torked ja lase jalga, kodus aga valitseb tõeline ilutulestik."
Jeffi suurim hoolitsus kuulub tema pojale Joe'le, ehkki poisi emaga tal enam suhteid ei ole: "Minu poja tulevik on mulle kõige tähtsam ning just tema on see, kes innustab mind elus edasi püüdlema. Soovin väga, et temast kasvaks tubli inimene. Siiski mulle ei meeldiks, kui ta hakkaks tegelema sellega, millega tegelen mina. Selles bisnises õnnestub vaid ühel miljoni seast midagi suurt ära teha."
Ja kahtlemata oli Jeff Stryker üks sellest miljonist.
* * *

Mario Cimarro teine võimalus

Nimi: Mario Antonio Cimarro Paz
Sündinud: 1. juuni 1971 Havana, Kuuba
Vanemad: isa Antonio Cimarro Luis, ema Maria Caridad Paz
Õde: Maria Antonia Cimarro Paz
Perekonnaseis: lahku läinud ja uuesti kokku kolinud "armsa paksukese" Natalia Streignardiga. Ja siis jälle lahku kolinud ja korra jälle koos elanud... Nii need seebistaarid on.
Lemmikloomad: saksa lambakoer Mambo, keda peab enda pojaks, peale selle veel kaks lambakoera: Rumba ja Cheo ning kass Himalaya
Fakt: Mehhiko kodanik alates aastast 1999
Alastiolek: meeldib aeg-ajalt alasti poseerida või teha kuumi armastustseene. Aga selle eest tuleb talle ka korralikult maksta! Cimarro meelest ei loe vaid füüsiline alasti olek: "Igas filmis, igas rollis peame oma hinge paljastama ja püüdma inimeste emotsioone vallandada. Kui mõni stseen liigutab ja motiveerib, siis mõistavad inimesed, et tegelikult teeme me rasket tööd."

Selle sihvaka latiino-iludusega kohtus meie televaataja esmakordselt sarjas "Armastuse tiivad", milles ta kehastas Luciano Alcantarat. Seejärel nägime teda agronoomiainseneri Luis Mario Arismendi osas "Metsikus kassis", kus tema tegelaskuju tekitas alatasa naistevahelisi tülisid. Hiljaaegu nägime teda aga mõnevõrra kummalises seriaalis "Teine võimalus".

Temas viitab kõik ebatavalisele päritolule: kasv, figuur, pimestavalt valge nahk, hollywoodilik naeratus, euroopalikud näojooned. Ladina-Ameerika elanikkonna jaoks, kus on juba ammu segunenud valgete, neegrite ja indiaanlaste rassid, on selline verepuhtus lausa haruldus. Pole siis ime, et Cimarrost on saanud noorte tõmmude sinjoriitade jaoks tõeline muinasjutuprints. Teda jumaldavad kõik hispaaniakeelsed elanikud USAs, sest nende latiino-staar on kaasa teinud isegi Hollywoodi filmides. Kuubal teda kummardatakse, kuna seal on ta sündinud. Venetsueellased armastavad teda, kuna ta abiellus sealse populaarse näitlejatari "armsa paksukese" Natalia Streignardiga. Aga mehhiklased peavad teda oma maa näitlejaks, sest ta on paberite järgi Mehhiko kodanik.
Mario Antonio Cimarro Paz sündis 1. juunil 1969. aastal Havanas. Mõni aasta hiljem kolis tema perekond Miamisse ning terve lapsepõlve veetis tulevane seebistaar Ühendriikides. Kodumaale naastes astus ta Michel Pommieri modelliakadeemiasse, kahekümnesena sõitis Mehhikosse, kus pani end kirja näitlejakursustele.
Cimarro kinodebüüdiks sai episood Hollywoodi ultramoodsas versioonis surematust Shakespeare'i tragöödiast "Romeo ja Julia". Ja mis sest, et Mariost ei saanud Romeot, kõigest Capulettide õukonna "väljaviskaja", piisas sellestki, ja temast kujunes latiino-maailma kangelane, mängis ta ju Leonardo DiCaprio enda kõrval. Kohe peale seda tuli kutse mängida peaosa mehhiko seriaalis "Võõrad tunded". Ent seebinäitleja kuulsus saabus alles aasta hiljem, kui ta mängis "Heades inimestes". Sestpeale tema karjäär sööstis edasi. "Usurpaator", "Naine kogu eluks", "Rannamajake" ja "Armastuse tiivad" on vaid mõned seriaalid, milles ta on jõudnud juba mängida.
Seriaali "Naine kogu eluks" võtetel kohtus Mario Natalia Streignardiga - ühe võluvaima venezuela näitlejatariga. Staaride pulmatseremooniat transleeriti kõigil Venezuela telekanalitel, seejärel müüs paar videosalvestuse mitmetele latiino-riikidele, sellega muidugi kenakese summa teenides. Venezuelaste armastus Natalia vastu kandus ka tema abikaasale ning Mariost sai sealgi maal populaarne täht.
Cimarrol läks kõik hästi: hiilgav karjäär, imekaunis naine, kopsakad honorarid. Ent viie aasta eest oli mees kui äravahetatud. Kõik sai alguse "Rannamajakest", millest Mario lahkus keset kõige kibedamat võtteperioodi, seades nõndamoodi ohtu terve projekti. Pärast oma "vägitükki" püüdis Mario end õigustada, andes ühele venezuela prestiižikale ajakirjale intervjuu, milles aga oskas end täis teha. Tema ülitobedaid kommentaare ja teravmeelitsusi mäletavad veel kõik ajakirjanikud ja lugejad. Seriaalibisnises suhtutakse taolistesse tüüpidesse erilise ettevaatusega. Kellelgi ei teki ju soovi sellist "diivat" palgata ja kuluka projektiga riskeerida. Kuid "Armastuse tiibade" puhul mängis Cimarro kasuks tema suur populaarsus ning produtsendid kinnitasid ta ossa, õige pea tuli neil seda aga kahetseda, kui Mario oma iseloomu näitama hakkas. Peale selle ei sallinud ta silmaotsaski oma ekraanipartnerit Coraima Torrest, seega mingi "keemia" tekkimisest ei saanud juttugi olla. Võtted kujunesid puht tehniliseks protsessiks, mis kurnas ära nii rahulolematu režissööri kui kaks teineteist vihkavat staari. Selle all kannatas tulemus ja see on vahest üks põhjusi, miks seriaal Argentiinas läbi kukkus. Produtsent-lavastaja Nicholas Del Boca püüdis tagantjärele stseene veel lihvida, ent seda ehedust ja tundelisust, mida seriaal vajanuks, ei olnud. Coraima Torres, keda üldiselt peetakse väga hillitsetud ja intelligentseks näitlejatariks, läheb alati keema, kui tal tuleb kirjeldada koostööd Cimarroga ning heidab mehe aadressil üsna krõbedaid kommentaare. Lisades alati, et "Armastuse tiibade" võtted olid kõige piinarikkamad kogu tema karjääri jooksul.
Cimarro "õnnetused" sellega ei lõppenud. Peale "Tiibu" osales ta seriaalis "Rohkem kui armastus. Meeletus", kus tal tükk aega ei tulnud välja romantilised stseenid Wanda d'Isidoroga. Mario tegi näitlejatarile isegi ettepaneku harjutada armustseene väljaspool võtteplatsi. See kutsus esile Wanda tolleaegse kavaleri, näitleja Guillermo Davila (teame teda meespeaosast kurikuulsas "Tahmanäos") avaliku pahameele. Davila kurtis pressis, et Cimarro ahistab tema pruuti.
Tol perioodil halvenesid Mario suhted oma naisega ning nad kolisid lahku. Terve Venezuela arutles, kes võis olla kahe staari lahkumineku initsiaatoriks. Enamiku arvates oli süüdlane loomulikult Mario. Mõned kuud hiljem pajatas näitlejatar ajakirjanikele, et tema eks-mees valmistas talle küll palju muret ja pettumusi, kuid nad jäävad siiski sõpradeks. Lahutus ei toonud Mariole midagi head, veel vähem populaarsust: kõik Natalia fännid, kes varem olid Cimarro omaks võtnud, hakkasid meest avalikult vihkama ning teda tigedate sõimukirjadega pommitama.
Cimarro käitumine "Rohkem kui armastuse..." võtetel ületas kõik piirid: tal õnnestus tülli minna kõigi seriaali näitlejatega, nende seas Jean-Carlo Simancasega. Mario mitte ainult ei saanud läbi venezuela "seebikorüfeega", vaid seadis taaskord kogu teleprojekti ohtu. Ta skandaalitses pidevalt stsenaristide ja lavastajatega, süüdistades neid, et Simancase tegelaskujule pööratakse rohkem tähelepanu ja too viibivat ekraanil rohkem aega kui tema. Seegi sari ei saavutanud märkimisväärset menu. Tulemuseks: Mario istus pool aastat üldse ilma tööta...
Kui Cimarro kutsuti "Metsikusse kassi", näis, et ta on oma vanad kombed maha jätnud. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta taas ilmutama oma jõledat iseloomu. "Metsikus kassis" Rosaurat mänginud Marlene Favela püüdis olla diplomaatiline ning vältis kommenteerimast oma "seriaalikallima" järjekordseid diivatsemisi. Cimarrole ei meeldinud muuhulgas see, et sarja toodi poole pealt sisse teine suur latiino-staar Osvaldo Rios, kelle tegelaskuju lõpuks publiku poolt palju paremini vastu võeti.

Ivar Kümnik