Alates esilinastusest 2. märtsil 1965. aastal, on "Helisev muusika" juba mitme põlvkonna vältel end maksma pannud kindla perelemmikuna, eriti riigipühade ja pidupäevade aegu. Film jutustas tegelikkuses aset leidnud sündmuste taustal kauni armastusloo, kinkis meile unustamatuid laule nagu "My Favourite Things", "Do-Re-mi" ja "Climb Ev'ry Mountain", ning avasid pika ja eduka filmikarjääri Julie Andrewsile ja Christopher Plummerile.
Siiski mitte kõik selle filmi tähed ei saavutanud edu samal moel. Charmian Carr oli 21-aastane, kui ta tegi Hollywoodi-debüüdi Liesl von Trappina, kes laulis "Olen 16, peaaegu 17..." ühes filmi unustamatus stseenis. See võinuks olla viljaka näitlejakarjääri alguseks, kuid selle asemel leidis Charmian edu sisekujunduse disainerina muuhulgas Michael Jacksoni juures. Charmian lõpetas näitlemise, abiellus hambaarsti Jay Brentiga, lõi perekonna, töötas disainerina kuulsuste juures, armus uuesti oma lapsepõlvekallimasse, lahutas end abikaasast ja elas üle närvivapustuse.
Kuid ta sai üle rasketest aegadest ja lootis veel mõni aeg tagasi taasalustada oma näitlejakarjääri. Tema kaks tütart Jenny (38) ja Emily (36) elavad juba ammu omaette ning töö Michael Jacksoni juures on kauge minevik. Charmian usub, et viis aastat kestnud tööalane suhe Popikuningaga "aitas" paljus kaasa tema närvivapustusele. Pole ka mingi ime!
"Olin just alustanud karjääri dekoraatorina, ja kui Michael kolis minu naabrusse Encinos, Californias, kutsus ta mind enda juurde. Meist said küllaltki head sõbrad. Kuid see oli väga kummaline suhe - näiteks viisin mina Michaeli haiglasse, kui ta läks oma esimest ninaoppi tegema! Ja tema ema Katherine armastas mulle kõikvõimalikest asjadest pihtida. Kui ma esimest korda Michaeli juures töötasin, keeldus ta voodis magamast, meelsamini lamas ta põrandal. Ta tahtis oma tuppa 17 elusuurust mannekeeni ning mul tuli koos ta ema ja õe Latoyaga neile sobivaid rõivaid osta."
Läbikäimine Jacksoni kaaskonnaga tegi Charmiani elu raskeks. "Ma sattusin pidevalt paanikasse, olin närvis ja stressis. See kõik oli minu jaoks liig. Minu kodune elu kannatas selle all. Ütlesin Michaelile, et ma pean lahkuma ning me mõlemad nutsime. Tänan Jumalat, et ma töötasin ainult tema kodus. Kui ma oleksin läinud tema Neverlandi rantšosse, istuksin vist siiani hullumajas."
Jacksoni juurest lahkudes hakkas Charmian korraldama oma keskkooli klassikokkutuleku 30ndat aastapäeva - ja leidis end taaskord armununa.
"Ma kutsusin välja poisi, kellesse olin 16aastaselt kõrvuni armunud ja ma avastasin, et meie "keemia" on alles. Nii vahva oli uuesti kirge avastada. Olin juba aastaid õnnetu oma abieluga, kuid polnud iial lahutuse peale mõelnud."
Tema aastapikkune armuafäär noorpõlvekallima Gary Oldhamiga ennustas Charmiani 23 aastat väldanud abielule lõppu. "Jay sattus raevu, kui ta avastas, et ma olen Garyga rääkinud. Ta ütles mulle, et kui ma lähen klassikokkutulekule, pole mul mõtet enam koju tagasi tulla. Ma läksin ja Jay ei lasknud mind hiljem enam sisse."
See oli viimaseks piisaks karikas ning abikaasad lahutasid. Charmian ostis mehe oma majast välja ning hakkas oma elu taas üles ehitama.
Tema kodu on tema varjupaik. Perepildid domineerivad suures elutoas. Portree kõrval. millel Charmian loeb oma tütardele juttu, on üks "risqué" maal alasti noorest naisest, kes last imetab. See on muidugi portree perenaisest, kuid seda ta ise häbeneb tunnistada. Ainult basseinimajas on "asitõendeid" Charmiani näitlejaminevikust. Ühel seinal on fotomontaaž "Heliseva muusika" stseenidest ning filmi memoriaaltahvel.
Mõned aastad tagasi tundis Charmian end valmis olevat taasalustamaks oma näitlejakarjääri. "Mulle meeldiks töötada Inglismaal, sest vastupidiselt Hollywoodile tunnistab Inglismaa ka eakamaid staare."
Vahepeal töötas Charmian televisioonis, tehes aastate jooksul enam kui 200 reklaamiklippi - autodest hamburgeriteni. "Ma tegin ühe reklaami isegi kõhulahtisti firmale - seda krutiti teles pikka aega ning tõi mulle kopsaka honorari," tunnistab Charmian.
Õigupoolest ei olnud Chicagos sündinud Charmian Carr (tegelik perekonnanimi Farnon) huvitatud näitlejakarjäärist. Ta tegi modellitööd, et koguda raha Euroopa-reisiks. Von Trappide vanima tütre Liesli rollile kandideeris ta oma ema kaasabil ning tal on meeldivaid mälestusi võtteperioodist Austrias. Kui režissöör Robert Wise oli Charmiani kutsunud intervjuule, leidis ta, et kaunis neiu oskab laulda ja tantsida, mis rolli jaoks olidki vajalikud. Siiski ei kinnitatud teda päris kohe ossa. Veel enne võtete algust kartis Charmian, et ta "praagitakse" välja.
"Me olime üks suur perekond - Nicholas Hammond, kes mängis mu vanemat venda Friedrichit, on nagu minu päris vend. Ehkki Nicky kolis Austraaliasse enam kui tosina aasta eest, oleme endiselt väga lähedased ning näeme teineteist alati, kui võimalik. Samuti saan siiani hästi läbi Heather Menziesiga, kes kehastas Brigittat. Aga Christopher Plummer, kes oli meie "isa", vihkas kõiki lapsi ja tervet seda filmi. Ausalt öeldes, ta ei püüdnudki seda varjata. Omamoodi vihkab ta meid isegi praegu." Plummer on vahest ainus "Heliseva muusika" osatäitja, kes keeldus sellele reklaami tegemast ning kirus seda igal võimalikul juhul. Filmi 40-se juubeli puhul oli ta vist oma põhimõtteid veidi muutnud ning DVD-eriväljaandes jutustab sõbralikult ja humoorikalt seiku filmivõtetest.
Charmianil oli filmi peaosatäitja Julie Andrewsiga sama grimmituba. "Julie oli väga lahke mu vastu, ent tal olid tol ajal abieluprobleemid. Nägin teda "Heliseva muusika" 25nda sünnipäeva pidustustel, kuid me pole kunagi erilised sõbrannad olnud."
Charmian meenutab heldimusega neid kaugeid aegu 20th Century Foxis - vaatamata sellele, et stuudio 20th Century Fox püüdis teda hoida ingelliku Liesli imidžis, mis tähendas, et Charmianil tuli keelduda igast negatiivsest või liiga seksikast rollist. Samuti ei tohtinud Charmian pikka aega intervjuusid andes avaldada oma õiget vanust. Ta reisis stuudiolepinguga mööda maailma, viibides filmi kaheaastase promoturnee käigus lõpututel esilinastustel ja andis tuhandeid intervjuusid. "Lõpuks tegin siiski muusikali "Evening Primrose" koos Anthony Perkinsiga, kuid seejärel otsustasin näitlemise lõpetada."
Tagasi vaadates tunnistab Charmian Carr, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas.
"Ma ei ole kunagi oma kujunduse-äri reklaaminud. Uusi pakkumisi sain alati läbi eelmiste klientide. Mul on olnud hea ja õnnelik elu ja nüüd ootan huviga, et teha midagi uut."
1998. aastal, ühel Hollywood Bowli üritusel kohtus Charmian Carr kirjaniku Jean Straussiga, kes tegi "Lieslile" ettepaneku kirjutada mälestusteraamat "Heliseva muusika" võtteperioodist. Ning Nicholas Hammondi, Christopher Plummeri, stsenarist Ernest Lehmani, lavastaja Robert Wise'i ning paljude teiste sõprade õnnistusel, pani Charmian oma memuaarid paberile. 2000. aasta veebruaris, filmi 35. aastapäevaks, ilmus raamat "Forever Liesl, My Sound of Music Story", milles lugude kõrval filmivõtetest Austrias sai lugeda ka katkendeid Charmianile saadetud fännikirjadest. Charmian jutustas ka oma lapsepõlvest ja noorusajast ning juba neli aastakümmet kestvat sõprusest teiste "von Trappi lastega". Ühtlasi püüdis ta oma raamatus leida seletust "Heliseva muusika" fenomenile. Nagu arvata võiski, sai raamatust bestseller ning tänaseks on Charmiani sulest ilmunud teinegi mälestusteraamat "Letters to Liesl" (2001), mis sai otsest inspiratsiooni aastakümnete jooksul näitlejatarile saadetud fännikirjadest.
* Liesli ja Rolfi lauluduett "Sixteen Going On Seventeen" filmiti stuudiosse ehitatud gazebos, ühe viimase stseenina. Esimese duubli ajal libises Charmian pingilt maha hüpeldes ning kukkus läbi klaasruudu. Ehkki ta suurt viga ei saanud, tuli tema jalg ometi kinni siduda ja hiljem uusi duubleid tehes sidemed meigiga katta. Omal ajal kinoekraanilt ja vanadelt videovariantidel võis seotud jalga isegi märgata, uutelt DVD-delt on "tülikas detail" digitaalselt eemaldatud.
* Charmianil on kaks tütart - Jennifer ja Emily ning tütretütar Emma. Kunagiste "õdede-vendadega" saab ta siiani hästi läbi, lähedasemalt suhtleb ta aga Nicholas Hammondiga, kes oli Charmianisse võtete ajal salamisi armunud.
Ivar Kümnik
Siiski mitte kõik selle filmi tähed ei saavutanud edu samal moel. Charmian Carr oli 21-aastane, kui ta tegi Hollywoodi-debüüdi Liesl von Trappina, kes laulis "Olen 16, peaaegu 17..." ühes filmi unustamatus stseenis. See võinuks olla viljaka näitlejakarjääri alguseks, kuid selle asemel leidis Charmian edu sisekujunduse disainerina muuhulgas Michael Jacksoni juures. Charmian lõpetas näitlemise, abiellus hambaarsti Jay Brentiga, lõi perekonna, töötas disainerina kuulsuste juures, armus uuesti oma lapsepõlvekallimasse, lahutas end abikaasast ja elas üle närvivapustuse.
Kuid ta sai üle rasketest aegadest ja lootis veel mõni aeg tagasi taasalustada oma näitlejakarjääri. Tema kaks tütart Jenny (38) ja Emily (36) elavad juba ammu omaette ning töö Michael Jacksoni juures on kauge minevik. Charmian usub, et viis aastat kestnud tööalane suhe Popikuningaga "aitas" paljus kaasa tema närvivapustusele. Pole ka mingi ime!
"Olin just alustanud karjääri dekoraatorina, ja kui Michael kolis minu naabrusse Encinos, Californias, kutsus ta mind enda juurde. Meist said küllaltki head sõbrad. Kuid see oli väga kummaline suhe - näiteks viisin mina Michaeli haiglasse, kui ta läks oma esimest ninaoppi tegema! Ja tema ema Katherine armastas mulle kõikvõimalikest asjadest pihtida. Kui ma esimest korda Michaeli juures töötasin, keeldus ta voodis magamast, meelsamini lamas ta põrandal. Ta tahtis oma tuppa 17 elusuurust mannekeeni ning mul tuli koos ta ema ja õe Latoyaga neile sobivaid rõivaid osta."
Läbikäimine Jacksoni kaaskonnaga tegi Charmiani elu raskeks. "Ma sattusin pidevalt paanikasse, olin närvis ja stressis. See kõik oli minu jaoks liig. Minu kodune elu kannatas selle all. Ütlesin Michaelile, et ma pean lahkuma ning me mõlemad nutsime. Tänan Jumalat, et ma töötasin ainult tema kodus. Kui ma oleksin läinud tema Neverlandi rantšosse, istuksin vist siiani hullumajas."
Jacksoni juurest lahkudes hakkas Charmian korraldama oma keskkooli klassikokkutuleku 30ndat aastapäeva - ja leidis end taaskord armununa.
"Ma kutsusin välja poisi, kellesse olin 16aastaselt kõrvuni armunud ja ma avastasin, et meie "keemia" on alles. Nii vahva oli uuesti kirge avastada. Olin juba aastaid õnnetu oma abieluga, kuid polnud iial lahutuse peale mõelnud."
Tema aastapikkune armuafäär noorpõlvekallima Gary Oldhamiga ennustas Charmiani 23 aastat väldanud abielule lõppu. "Jay sattus raevu, kui ta avastas, et ma olen Garyga rääkinud. Ta ütles mulle, et kui ma lähen klassikokkutulekule, pole mul mõtet enam koju tagasi tulla. Ma läksin ja Jay ei lasknud mind hiljem enam sisse."
See oli viimaseks piisaks karikas ning abikaasad lahutasid. Charmian ostis mehe oma majast välja ning hakkas oma elu taas üles ehitama.
Tema kodu on tema varjupaik. Perepildid domineerivad suures elutoas. Portree kõrval. millel Charmian loeb oma tütardele juttu, on üks "risqué" maal alasti noorest naisest, kes last imetab. See on muidugi portree perenaisest, kuid seda ta ise häbeneb tunnistada. Ainult basseinimajas on "asitõendeid" Charmiani näitlejaminevikust. Ühel seinal on fotomontaaž "Heliseva muusika" stseenidest ning filmi memoriaaltahvel.
Mõned aastad tagasi tundis Charmian end valmis olevat taasalustamaks oma näitlejakarjääri. "Mulle meeldiks töötada Inglismaal, sest vastupidiselt Hollywoodile tunnistab Inglismaa ka eakamaid staare."
Vahepeal töötas Charmian televisioonis, tehes aastate jooksul enam kui 200 reklaamiklippi - autodest hamburgeriteni. "Ma tegin ühe reklaami isegi kõhulahtisti firmale - seda krutiti teles pikka aega ning tõi mulle kopsaka honorari," tunnistab Charmian.
Õigupoolest ei olnud Chicagos sündinud Charmian Carr (tegelik perekonnanimi Farnon) huvitatud näitlejakarjäärist. Ta tegi modellitööd, et koguda raha Euroopa-reisiks. Von Trappide vanima tütre Liesli rollile kandideeris ta oma ema kaasabil ning tal on meeldivaid mälestusi võtteperioodist Austrias. Kui režissöör Robert Wise oli Charmiani kutsunud intervjuule, leidis ta, et kaunis neiu oskab laulda ja tantsida, mis rolli jaoks olidki vajalikud. Siiski ei kinnitatud teda päris kohe ossa. Veel enne võtete algust kartis Charmian, et ta "praagitakse" välja.
"Me olime üks suur perekond - Nicholas Hammond, kes mängis mu vanemat venda Friedrichit, on nagu minu päris vend. Ehkki Nicky kolis Austraaliasse enam kui tosina aasta eest, oleme endiselt väga lähedased ning näeme teineteist alati, kui võimalik. Samuti saan siiani hästi läbi Heather Menziesiga, kes kehastas Brigittat. Aga Christopher Plummer, kes oli meie "isa", vihkas kõiki lapsi ja tervet seda filmi. Ausalt öeldes, ta ei püüdnudki seda varjata. Omamoodi vihkab ta meid isegi praegu." Plummer on vahest ainus "Heliseva muusika" osatäitja, kes keeldus sellele reklaami tegemast ning kirus seda igal võimalikul juhul. Filmi 40-se juubeli puhul oli ta vist oma põhimõtteid veidi muutnud ning DVD-eriväljaandes jutustab sõbralikult ja humoorikalt seiku filmivõtetest.Charmianil oli filmi peaosatäitja Julie Andrewsiga sama grimmituba. "Julie oli väga lahke mu vastu, ent tal olid tol ajal abieluprobleemid. Nägin teda "Heliseva muusika" 25nda sünnipäeva pidustustel, kuid me pole kunagi erilised sõbrannad olnud."
Charmian meenutab heldimusega neid kaugeid aegu 20th Century Foxis - vaatamata sellele, et stuudio 20th Century Fox püüdis teda hoida ingelliku Liesli imidžis, mis tähendas, et Charmianil tuli keelduda igast negatiivsest või liiga seksikast rollist. Samuti ei tohtinud Charmian pikka aega intervjuusid andes avaldada oma õiget vanust. Ta reisis stuudiolepinguga mööda maailma, viibides filmi kaheaastase promoturnee käigus lõpututel esilinastustel ja andis tuhandeid intervjuusid. "Lõpuks tegin siiski muusikali "Evening Primrose" koos Anthony Perkinsiga, kuid seejärel otsustasin näitlemise lõpetada."
Tagasi vaadates tunnistab Charmian Carr, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas."Ma ei ole kunagi oma kujunduse-äri reklaaminud. Uusi pakkumisi sain alati läbi eelmiste klientide. Mul on olnud hea ja õnnelik elu ja nüüd ootan huviga, et teha midagi uut."
1998. aastal, ühel Hollywood Bowli üritusel kohtus Charmian Carr kirjaniku Jean Straussiga, kes tegi "Lieslile" ettepaneku kirjutada mälestusteraamat "Heliseva muusika" võtteperioodist. Ning Nicholas Hammondi, Christopher Plummeri, stsenarist Ernest Lehmani, lavastaja Robert Wise'i ning paljude teiste sõprade õnnistusel, pani Charmian oma memuaarid paberile. 2000. aasta veebruaris, filmi 35. aastapäevaks, ilmus raamat "Forever Liesl, My Sound of Music Story", milles lugude kõrval filmivõtetest Austrias sai lugeda ka katkendeid Charmianile saadetud fännikirjadest. Charmian jutustas ka oma lapsepõlvest ja noorusajast ning juba neli aastakümmet kestvat sõprusest teiste "von Trappi lastega". Ühtlasi püüdis ta oma raamatus leida seletust "Heliseva muusika" fenomenile. Nagu arvata võiski, sai raamatust bestseller ning tänaseks on Charmiani sulest ilmunud teinegi mälestusteraamat "Letters to Liesl" (2001), mis sai otsest inspiratsiooni aastakümnete jooksul näitlejatarile saadetud fännikirjadest.
* Liesli ja Rolfi lauluduett "Sixteen Going On Seventeen" filmiti stuudiosse ehitatud gazebos, ühe viimase stseenina. Esimese duubli ajal libises Charmian pingilt maha hüpeldes ning kukkus läbi klaasruudu. Ehkki ta suurt viga ei saanud, tuli tema jalg ometi kinni siduda ja hiljem uusi duubleid tehes sidemed meigiga katta. Omal ajal kinoekraanilt ja vanadelt videovariantidel võis seotud jalga isegi märgata, uutelt DVD-delt on "tülikas detail" digitaalselt eemaldatud.
* Charmianil on kaks tütart - Jennifer ja Emily ning tütretütar Emma. Kunagiste "õdede-vendadega" saab ta siiani hästi läbi, lähedasemalt suhtleb ta aga Nicholas Hammondiga, kes oli Charmianisse võtete ajal salamisi armunud.
Ivar Kümnik
0 comments:
Post a Comment