Sharon Tate'i lugu

Saatus pole Roman Polanskit eriliselt hellitanud, ehkki ongi vahel ära hoidnud kõige hullemast. Romani ema hukkus natside koonduslaagris, tema üheksandat kuud rase naine Sharon Tate tapeti elajalikult ning meest ennast pagendati USAst alaealisega seksimise eest. Need ägedad sündmused on nii või teisiti jätnud oma jälje nii Polanski loomingusse kui ka mehesse endasse. Tema filmide saatanlik fantaasia on kummalisel kombel muutunud reaalsuseks ja põimunud tema enda saatusega.

Reedel, ööl vastu 9.augustit 1969. aastal tapeti elektronsignalisatsiooniga ümbritsetud villas "Bel Air" viis inimest: noor filmitäht Sharon Tate, tuntud režissööri Roman Polanski abikaasa, 35aastane juuksur ja staaride "narkovarustaja" Jay Sebring, kohvimiljonäri tütar Abigail Folger, tema peigmees, 32aastane Wojciech Frykowski, kes oli varem ühe Polanski filmi finantseerija ning - täiesti juhuslik isik - 18aastane Steven Parent, kes oli külla sõitnud oma sõbrale, villa järelevaatajale. Roman Polanski ise viibis sel ajal Londonis. Mõrva koletud üksikasjad mõjusid enam kui vapustavalt. Mehed olid kastreeritud, üheksandat kuud rasedal Sharonil kõht ja rind lõhki lõigatud. Abigail Folgeri ja Wojciech Frykowski laibad leiti pargist murult. Sharon Tate'i ja tema endise armukese Jay Sebringi surnukehad olid nailonnööriga kokku seotud ning üles poodud. Sebringile oli lisaks pähe tõmmatud must kott. Steven Parent lasti maha autos, arvatavasti hetkel, mil ta hakkas villast lahkuma. Kõigil laipadel avastatud noa- ja kuulihaavade arv oli kaugelt suurem, kui olnuks vaja inimeselt elu võtmiseks. Telefonijuhtmed olid läbi lõigatud, uksel ilutses verega kirjutatud "Sead!" Arstlik ekspertiis tuvastas, et neli mõrvaohvrit (peale Parenti) olid olnud narkouimas...
Kuivõrd jutt oli kuriteost, liiati nii koletust, siis tulnuks juurdlust alustada tapetuist endist. Tunnistajate seletuste järgi saadud kujutlus nende eluviisidest andis alust oletada, et tegemist on kõige kummalisemate ja ootamatumate mootiividega.
Polanskite üüritud villa oli tuntud prassingute poolest, kuhu kutsuti ikka ja jälle oma paarsada külalist kõrgemast seltskonnast ja hipide seast. Viimaseid rabati vahel lausa tänavalt. Olengutel suitsetati ohtralt marihuaanat ja muid narkootikume, tegeldi astroloogia, spiritismi, "musta maagia" ja muidugi grupiseksiga ning kutsuti välja vanakuradit ennast.
Sharon Tate, ohvitseri tütar, oli väga kena välimusega. 16aastaselt lasi ta end ühe ajakirja jaoks pildistada, veidi hiljem sai temast edukas fotomodell. Ta tegi kaasa telesarjades ning kinofilmide pisirollides. Sharoni esimene kallim oli Jay Sebring, kellega surm teda saatuse pilkel nii õudselt paari pani.
Ka Jay Sebring ise polnud tähelepandamatu isiksus. Tema karjäär algas sõdurina Koreas, kus ta oma jutu järgi oli teeninud 30 tuhat dollarit heroiini ja morfiumi müügiga. Nüüd tõi Jay Sebringi väike moodne juuksurisalong - pigem filmistaaride klubi - talle sisse ligi 50 tuhat dollarit puhastulu aastas. Publiku vananevad lemmikud Frank Sinatra ja Henry Fonda käisid seal meelsasti juttu ajamas, samal ajal kui peremees nende hõrenenud frisuure kohevamaks "stiliseeris". See oli tema bisness ja tema kunst. Lõppude lõpuks seisis Sebringi pangaarvel juba pool miljonit dollarit. Ent rikkaks saanultki jäi see mees endale truuks, olles eeskätt ikka jõukas hipi.
Tema autost villa Bel Air ees leidis politsei speedi - erootilist ergutit, mis kutsub esile sadismi-, vägivalla- ja masohhismihooge. Sebring hangeldas uimastitega ja tarvitas neid ka ise järjekindlalt. Ka tema armastas korraldada veidraid olenguid - kord india stiilis, kord keskaja vaimus, tinglike hukkamistega. Ühel säärasel keskaega matkival etendusel mängis ta ise poodavat, - talle tõmmati kott pähe, loeti ette kohtuotsus, seoti käed kinni ja pandi silmus kaela...
Võiks arvata, et omaenda surma efektne peaproov andis alust järgnevale legendile "pahupidise ettenägemise" vaimus. Siiski mitte, meelelahutused näitlike hukkamiste, ekstaasi, vanakuradi väljakutsumise, seksuaalperverssuste ja uimastite tarvitamisega olid lihtsalt argipäev, mis ei alanud ega lõppenud Sharon Tate'i surmaga. Filmitäht sattus viirastuslikku maailma, kus pole soodne olla "out", kus igaüks püüab ilmtingimata olla "in", - koorekihi eelarvamustest vaba olla tundub peaaegu et rusuvam neist eelarvamustest endist...
Sharoniga kurameerides harjutas Jay teda LSD-d tarvitama. Naisest sai innukas ja hardunud uimastite kummardaja. Hiljem, abiellunud Polanskiga, vahetas Sharon LSD marihuaana vastu, kuid eluviis jäi endiseks.
Roman Polanski kuulus playboyde särava rahvusvahelise eliidi hulka, kunstnike sellesse seltskonda, kes kentsakal kombel ühendavad oma silmapaistvalt hea elujärje boheemlasliku käitumisviisiga. Nagu Jay Sebring, oli ka Roman Polanski nn rikas hipi, ainult et palju kõrgemal ja rafineeritumal tasemel.

Roman Polanski sündis 18.augustil 1933. aatal poola juutide perekonnas Pariisis. Saatuse irooniana kolis ta kolmeaastasena koos ema-isaga Poola. Sõjaeelne Poola oli aga teatavasti kõige ebasobilikum paik elamiseks, liiatigi juutidele. Saksa okupatsiooni ajal sattus Polanskite pere Auschwitzi koonduslaagrisse, mille gaasikambris jättis elu Romani neljandat kuud last ootav ema. Veidi enne laagri asukate üleüldist hukkamist õnnestus poisil sealt põgeneda ning ta leidis varjupaiga ühes poola katoliiklaste peres. Palju aitas kaasa see, et väike Roman ei olnud just tavapärase juudi välimusega, tal olid lapsepõlves koguni heledad juuksed.
Sõja järel naasis Roman Krakovisse, kus sai tööd ajalehevedajana. Ta leidis üles ka oma isa, kes ainsana Polanskite perest holocaustist eluga pääses. Roman läks kooli, püüdis kõike tegematajäänut tasa teha, unustamata seejuures igal vabal hetkel kinos käia ja filmialaseid ajakirju-raamatuid lugeda. Tundes, et teda tõmbab üha enam filmikunst, proovis Roman koolipõlves agaralt osaleda raadioprogrammides ja Krakovi noorsooteatri tükkides. Peagi tulid väikesed osad ka filmides.
Lõpetanud Krakovi kunstikooli ja Lodzi Riikliku Kinokooli, asus ta lühifilme lavastama. Mõned õpinguaegsetest eksperimentaalfilmidest äratasid isegi rahvusvahelist tähelepanu ("Kaks meest kapiga", 1958 - auhinnad Brüsselist, San Franciscost ja Oberhausenist; "Kui inglid laskuvad", 1959, milles tegi kaasa Polanski esimene naine Barbara Kwiatkowska).
Polanski esimene täispikk mängufilm "Nuga vees" (1962) oli pinget täis klaustrofoobiline erootikatriller, mis kodupubliku poolt ükskõikselt, ent Läänes tõelise šedöövrina vastu võeti. Film kandideeris koguni parima võõrkeelse filmi Oscarile. Otsides paremaid võimalusi loominguliseks tegevuseks, siirdus Polanski Inglismaale, kus lavastas "Jälestuse" (1965), külmavärinaid tekitava trilleri seksuaalselt regresseerunud kaunitarist (Catherine Deneuve), kes tunneb ületamatut vastikust meessoo vastu ning muutub mõrtsukaks.
Vaimukas horrorparoodia "Vampiiride ball" (1967) monteeriti selle ameerika levitajate poolt ringi ning pealkirjastati "Kartmatud vampiiritapjad ehk Pardon, aga teie hambad on minu kaelal", mis vihastas lavastajat sedavõrd, et ta nõudis oma nime USA versioonist üldse välja võtta. Hollywoodi jõudnuna, ekraniseeris Polanski Ira Levini kurikuulsa romaani "Rosemary Baby" (1968), verdtarretava mõistuloo saatana sigitisest, milles peaaegu kroonikaline argipäevasus on osavalt põimunud irratsionaalse õudusega. Sellel filmil on niipalju kokkupuutepunkte ta enda perekonna kroonikaga, et see tundub ebatõepärane ja väljamõeldud. Aga filmi ja elu ebatõepärasuste kokkusattumine ongi rabavalt tüüpiline, just see ongi kaasaja müüt.

Sharon Tate'i tapmine, iseenesest küllaltki hirmus lugu, polekski võib-olla inimesi nii väga vapustanud, kui selle ebatõepäraseid, kuid siiski ehtsaid õudusi poleks "ette valmistanud" Roman Polanski ekraaniõudused. Ta jõudis filmida oma naist ning koos temaga mängida fantastilises õudukas "Vampiiride ball", mida võiks pidada puht esteetiliseks näpuharjutuseks vampiiride vastu võitlemise ebaaktuaalsel teemal. Polanski kehastas selles ise heasüdamlikku ja ülinaiivset vampiroloogiaprofessorit, kes veetlevasse kõrtsmikutütresse (Tate) armus ja keda ta, kõiki enda ja õpetaja kunste mängu pannes, vampiiride eest päästa püüdis.
Kas võis Roman Polanski aimata, et nekrofiilsete fantaasiate sügavikkudesse laskudes võttis ta kaasa omaenda vampiiri (nagu selgus muide ka tolle filmi finaalis), pannes kaalule oma naise ja veel sündimata lapse elu?
Neli kuud järjest ajasid kuusteist detektiivi salapärase mõrva jälgi. Kuulati üle 450 inimest kogu maailmas. Nelja riiuliga kapp uurija Pete Hogani kabinetis tuubiti täis üha uusi toimikuid pealkirjaga "Tate". Nelja kuu jooksul juhtus Hollywoodis veel mitu imelikku lugu.
7.oktoobril hüppas 21aastane statist Diana Linklater LSD mõju all välja oma maja kuuenda korruse aknast. Sõprade sõnutsi olnud ta Polanskite hea tuttav; võimalik, et viibinud ka villas vahetult enne mõrvaorgiat...
31.oktoobril üritas suure narkootikumiannusega endalt elu võtta Hollywoodi filmiajakirjanik Steve Brandt, kes oli olnud 1968. aata jaanuaris Polanskite abielutunnistajaks ja kes teadis kirjeldada kuulsa filmilavastaja äärmiselt eksootilist tutvusringkonda. Politsei pidas Brandti niivõrd tähtsaks infoallikaks, et tema juurde paigutati ihukaitsja...
7.novembril tappis end 22aastane modell-näitlejatar Jean Hansen, kelle öökapilt leiti seitseteist pudelikest uinutit ning ajaleht, milles kirjutati, et Jean olnud Jay Sebringi kallim. Neiu oli elanud lakkamatus hirmus, et teab sellest pentsikust seltskonnast liiga palju...
Novembri lõpus läks lesestunud Polanski oma Beverly Hillsi sõpradele külla. Äkitselt kõmas plahvatus - keegi viskas dünamiidipommi, mis rebis maja ukse ette kahe meetri sügavuse augu...
Kas oli tegemist 9.augusti ööga seotud salapärase vandenõuga? Või tähendas see saatusliku kättemaksuga juhuslikult ühendatud inimeste isiklike huvide juhuslikku kokkupõrget? Või hoopis "avalikkuse tagasisidet"? Kõik villa Bel Air lähemad ja kaugemad tuttavad võisid endale Sharon Tate'i loo kohta mistahes mütoloogilise versiooni luua, tänu selle lakkamatule ringlemisele massimeedias. Kes teab, milliseid varjatud psühholoogilisi tegureid, milliseid kartusi, hirme ja süütundeid avalikkuse fakt üksnes oma olemasoluga esile kutsus...

Politsei murdis motiivide kallal pead. Röövimine? Kättemaks? Uimastiuimas sooritatud kuritegu? Rituaalroim?
Kui muu süüdistuse põhjal areteeritud Susan Denise Atkins paar nädalat hiljem dikteeris makilindile oma sensatsioonilise avalduse, püüdes täieliku ja puhtsüdamliku ülestunnistuse abil vabaneda kaebealuse staatusest ning saada süüdistuse tunnistajaks, selgus, et isiklikke motiive polnud üldsegi. Mõrtsukad lihtsalt ei teadnud, kes nende ohvrid olid. Hetkel, mil Susan Atkins ühel või teisel kaalutlusel oma hämmastava ülestunnistuse otsustas anda, sai temast sensatsioon number üks. Ning tema selja tagant kerkis esile veelgi kurjakuulutavam Charles Manson, kellest politseil senini õrna aimugi polnud.
Cincinnatis alaealise prostituudi pojana 1936. aastal sündinud Charles Manson anti esimest korda kohtu alla juba 14aastaselt, mille järel ta saadeti erikooli. Sellest ajast algaski tema "tapipõli". Lühikestel vabadusehetkedel jõudis Manson ka naise võtta ja naise koos lapsega maha jätta, põgenedes varastatud autoga Los Angelesisse. Autode ärandamine oli tollal tema leivanumber. Veel jõudis Manson kaasa teha paari filmi massistseenides, kuni tšekkidevõltsimisega pikemaks ajaks vanglasse sattus.
Trellide taga õppis Manson kitarri tinistama, koguni laule looma ja uuris piiblit. See näitas talle kätte teistsuguse tee - tee mõrva juurde, mis ei olnud päris harilik ega isegi mitte ebaharilik.
1967. aatal taas vabaks saanud, asus Charles Manson elama San Franciscosse, kasvatas endale hipiliku habeme ning moodustas "lillelaste" eeskujul oma "perekonna", mis koosnes viiest-kuuest noormehest ja kahekümne viiest-kolmekümnest neiust, kes kõik olid "pagenud küünilisest ühiskonnast, unistades vabadusest". Prohvetiks kehastunud Manson pidi nende unistused teoks tegema ning nad tõotatud maale viima.

Kui Roman Polanski matkis hipisid nö materiaalse heaolu kõrgemalt astmelt, uudistas kuristikke ja narkootikumimiraaže perversse, vahel ka haiglase uudishimu ja elamustenälja sunnil, siis Charles Manson tegi seda kõike madalamal elatustasemel. Ühest küljest tähendas kuristik talle elatusallikat, teisest küljest võimu inimeste üle. Nõnda kujunes kummaline kaksipidisus, mis lõppes traagilise kokkupõrkega, kehastades endas tänapäeva müüdi üht koletumat varianti.
Charles Mansoni "perekonna" kõigi liikmete tee tõotatud maale viis läbi perekonnapea voodi ja seejärel läbi meeletute orgiate. See oli seksuaalsest kõlbelisusest vabanemise rituaal, selles polnud Manson kuigi originaalne. Tee vabadusse pidi viima orjaliku kuuletumise kaudu mehele, kes end ühtaegu Kristuseks ja kuradiks, tulevaseks Apokalüpsise lunastajaks kuulutas. Jahinuga oli tema piiramatu võimu sümbol, sest "kõri mahalõikamist kardavad kõik".
Pealegi oli Charles Manson ka ärimees. Ta kas saatis oma tüdrukuid kerjama või "üüris" neid "kõrgesse seltskonda" kuuluvaile härradele. Aga lootes teoks teha Püha Johannese ettekuulutust - alustada üleüldist hävitamist, käivitada maailma lõpp, valmistus ta selleks ise ja valmistas ette oma adepte nii praktiliselt kui ka moraalselt.
Katkend Susan Atkinsi tunnistusest: "Mu ema oli joodik, nagu ka isa. Ema matusel ei nutnud ma silmatäitki. Kolledžist lahkusin sellepärast, et ma ei tahtnud olla niisugune, nagu kõik teised. Läksime sõbrannaga hipide keskusesse San Franciscos ja hakkasime seal elama."
Ükskord matkis Atkins enesetappu, mida oli näinud telekast, kord tormas ta narkouimas katusele ja hüüdis: "Armas jumal, ma jätan maise ilmaga hüvasti, tule ja võta mind kaasa!" Paraku ei juhtunud midagi, ja lõpuks asus Susan elama narkodiilerite juurde Lime Streetil. Siis kohtas ta Charles Mansonit, kes hüpnotiseeris ta oma kitarrimängu ja lauludega.
"Tänu Charlesile sai minust uus inimene. Ta andis mulle koguni uue nime, soovides sel kombel hävitada mu endist mina. Charles kinnitas, et me ei kuulu mitte talle, vaid ikka iseendale, ja võime teha, mis meile ainult pähe tuleb. Teisest küljest nõudis ta, et me teda kardaksime. Kord ütles ta mulle: "Sa kardad mind liiga vähe," ja ähvardas: "Kui kavatsed jalga lasta, poon su jalgupidi üles ning lõikan sul teiste hirmuks kõri läbi." Ometi teadis ta, et tema heaks teinuks ma ükskõik mida."

Oma apokalüptiliste plaanide teostamiseks vajas Manson kuulekaid tööriistu, tulevikku silmas pidades varastas "perekond" bussi ja hakkas seda kuulipildujatega relvastatud soomusautoks ümber ehitama. Kõrbesse peideti bensiini ja laskemoona, sest Manson tõotas, et ühel heal päeval ründavad nad Los Angelesi, süütavad linna igast küljest ja käivitavad seal Johannese evangeeliumi üheksandas peatükis ettekuulutatud maailma lõpu.
"Aga enne seda ühel ööl saatis Charles meid - Tax Watsoni, Lynda Casabiani, Patricia Kernwinkeli ja minu - ühte majja ülesandega mitte kedagi ellu jätta," rääkis Susan Atkins oma sensatsioonilises tunnistuses. "Ta muretses auto ning käskis meil selga tõmmata musta lehviva rüü. Selle rüüga tungisime majja nagu viirastused või tohutu suured putukad ning roomasime või hiilisime läbi tubade. Lõpuks meid märgati, ja me pistsime jooksu. Seda retke läks vaja hirmust üle saamiseks..."
Enne seda oli Charles Denton Watson, hüüdnimega Tax, lõpetanud ülikoolis kolm kursust, mänginud jalgpalli ning käinud usinalt metodistide palvemajas. Isata kasvanud Lynda Casabian oli olnud abielus, tal oli tütar ning ta oli viiendat kuud rase. Patricia Kernwinkel, Los Angelese ärimehe tütar, ujeda loomusega plika, oli hoolega märke kogunud ning püüdlikult kolledžis õppinud, kuni ühel hommikul kõik sinnapaika jättis ja Mansoni "kommuuni" läks.
Ning siis, ühel ööl olid need saatanlikud naisolevused ja noormees võhivõõra maja ees, igaühel kaasas pikk puss ning Tax Watsonil lisaks veel püstol.
Üksikasju vassides kõneles Susan Atkins mõrvast, millel ei olnud muud mõtet peale mõrva enda:
"Meil polnud vähimatki aimu, kes seal majas elavad või on. Suurest eesruumist suundusime elutuppa. Diivanil magas kummuli keegi mees, ta avas silmad, nägi Taxi, ning pidades teda ilmselt üheks külaliseks, küsis kellaaega. Tax tõstis püstoli ja kostis seepeale: "Ära liiguta, või sa oled laip!" Ta jättis Lynda sinna valvama, minul kästi teised toad üle vaadata.
Läksin läbi eesruumi magamistuppe, kus istus keegi naine ja luges raamatut. Hiljem sain teada, et see oli Abigail Folger. Naine tõstis pea, ma naeratasin ja noogutasin talle. Teises magamistoas olid mees ja naine. Mees istus naise jalgade ees.
Läksin tagasi elutuppa. Tax hoidis diivanil lamajat ikka veel kirbul. Pärast selgus, et see oli Wojciech Frykowski. Tax andis mulle nööri, ma sidusin lamaja käed selja taha. Mu oma käed värisesid nii, et sõlm hädavaevu tehtud sai. Frykowski ei öelnud kogu selle aja jooksul sõnagi, hiljem alles hakkas korrutama: "Kes te olete ja mida te tahate?"
"Ma olen kurat," vastas Tax, "ja tulin siia, et täita kuradi kohust..."."
Kui villas viibijad poleks olnud narkootikumide uimas, taibanuks nad aegsasti, mis on toimumas, suutnuks vastupanu avaldada ja kõik kulgenuks teisiti. Neid oli neli nelja vastu. Kaks meest ja kaks naist kolme naise ja ühe (tõsi kull, relvastatud) mehe vastu. Ent tänu uimastitele ja väljamõeldud košmaaridele, millega nad oma elu pahatihti olid rikastanud, võidi tõsielulisi mõrvareid pidada pettekujutelmadeks. Villas viibijad said paraku liiga hilja aru, et väljaspool narkouima toimub midagi sootuks reaalset...

Järgmistel ülekuulamistel, kui ilmnes, et Susan Atkinsil on olnud pistmist ka Mansoni "perekonna" kõige esimese mõrvaga (mille motiivi võis vähemalt aimata, sest ohver Gary Hyndman oli omal ajal samuti "perekonda" kuulunud), hargnes tema ja prokuröri vahel järmine tähelepanu äratav dialoog:
"Kui te juba olite mõrva osaline olnud, miks te siis tapsite veel viis inimest Sharon Tate'i villas? Miks te politseisse ei ilmunud?"
"Just sellepärast, et ma olin seda üks kord juba teinud."
"Oli see teie meelest sündmus?"
"Aga muidugi see oli sündmus. Nad polnud üldse inimeste moodi. Sharon Tate'i vaatasin ma nagu ilusat nukku kaupluse vaateaknal. Ta tundus mulle tõesti kõigest nukuna."
Mansoni tüdrukud ei olnud näinud "Vampiiride balli", nad ei tundnud Sharon Tate'i. Aga võõrandumine, mida kutsusid esile mitte ainult õudusfilmid, vaid ka tavaline, inimesi nukkudeks muutev reklaam, ei jäänud tagajärjeta.

Mõne tunni pärast sai Susan Atkins koos teistega teleuudistest teada, millega nad olid hakkama saanud. Veider lugu, kuid Atkinsit "aitas see, et tapetud olid tähtsad isikud". Sel kombel omandas kogu lugu tema jaoks erilise mõtte. "Meie tegu vapustas maailma ja me valmistasime ühiskonnale hirmu."
Avalikkuse efekt täitis nende vanamoelisuse tõttu amputeeritud süümepiinade asemele tekkinud vaakumi. Susan Atkins muuseas oli neid Charles Mansonile ebaldes meelde tuletanud. Tundes, et tema jüngrid ikka veel kõlbelisuse jäänustega kimbus on, saatis Manson neid uuele tapatööle. La Biancade abielupaari villas lõikas kunagine usin palvemajaskäija peremehe rinnale sõna "war" ja filatelist Patricia torkas veel elavale inimesele kõhtu suure köögikahvli, uudistades seejärel, kuidas terariista kogukas käepide kord tõusis, kord vajus. Pärast pesti end, võeti külmutuskapist toitu ning kustutati nälga.
Manson võis nüüd kindel olla, et ta sääraste poolehoidjatega oma apokalüpsise toime paneb, nottides maha naisi ja lapsi.

Ekraanikoledused puutusid kokku "iseenesest tüüpiliseks muutuva tegelikkusega", ning tegelikkus osutus lihtsakoelisemaks, hirmsamaks ja tüüpilisemaks müstifikatsioone provotseerivast kunstist.
Meediamüüdi faabula hakkas hargnema tagurpidi: Sharon Tate'i loo erakordsusest selle loo osaliste elulooandmete harilikkuse poole. Retsidivist, neiu halvast perekonnast, neiu heast perekonnast, kombekas noormees...
Roman Polanski esitatud pessimistlikust valemist sai Charles Mansoni "perekonna" näol õudne tõelisus. Tuli välja, nagu oleks vabatahtlik alistumine kurjusele vaimsuse otsingute ainus vorm, nagu oleks kurjus selle vaimsuse ainus sisu.
Paar vastukaja publiku hulgast.
"Mansoni "perekonna" sooritatud mõrv tekitab iseäranis suurt õudust, sest see oli eesmärk omaette. On ühiskonnaohtlik, kui mõrvast saab julguse proov, see on meie "heaoluühiskonna" tsivilisatsiooni tõbisuse tundemärk. Me hakkame veel taga nutma aegu, mil gangsterid tapsid inimesi ainult raha pärast."
"Mis meid selle mõrvaga seoses õieti peaks vapustama? Kas teiste rahvaste riiklikult organiseeritud hävitamine pole ühe hullumeelse märatsemisest sada korda kohutavam?"...

Kuni Charles Mansoni üle kohut mõisteti, sagenesid tema eeskuju järgijate read. Montana osariigis maanteel peatasid 22aastane Stanley Dean Baker ja ta sõber Yellowstone'i rahvusparki suunduva auto, mille ainus sõitja istus rooli taga. Kõik kolm ööbisid Yellowstone'i jõe ääres. Vastu hommikut laskis Baker neid pealevõtnud mehe püstolist maha, raius küljest laiba pea ja jäsemed, viskas need jõkke, lõikas südame välja ning sõi selle ära. Kui auto mõrvaritega kinni peeti, kuulutas väliselt Mansoniga sarnanev Baker, et ta teenib saatana kultust ja sõi tapetu südame ära vanakuradi enda auks.
Santa Anas Californias tapsid neli noormeest viie lapse ema, 31aastase naisõpetaja. Laiba lahkamisel lahkamisel avastati, et sellel puuduvad süda ja kopsud. 20aastane mõrvar Hard kuulutas, et tegu oli püha talitusega...

Kuid isegi selle hirmsa vapustuse üle elanud, ei lakanud Polanski eelistamast julmi õuduslugusid. 1971. aatal tõi Polanski linale Shakespeare'i "Macbethi". Ta filmis selle jaoks muuseas ühe ääretult tähtsa, kuid produtsendi nõudel filmist väljajäänud stseeni leedi Macbethi sünnitusest. Tollele tehakse keisrilõige, ent laps sünnib surnuna. Selle stseeni pühendas Roman Sharoni mälestusele.

Oma autobiograafias on Polanski õigustanud end sellega, et tema ohvriks langenud koolitüdruk oli oma vanuse kohta haruldaselt hästi arenenud kehaga ja üleüldse väga seksihimuline. Juristidele sellisest põhjendusest ei piisanud. Režissöör arreteeriti 1977. aastal süüdistatuna alaealise seksuaalses kuritarvitamises ja ta pidi kuus nädalat vangikongis virelema. Lõpuks tasus ta miljonilise kautsioni ja lasi Ameerikast jalga. Et mitte kohtu alla sattuda, ei ole ta hiljem enam oma nägu Ühendriikides näidanud.

Režissööri hilisemaid tippfilme: "Chinatown" (1974), "Tess" (1979), "Frantic" (1988), "Mõrkjas kuu" (1992), "Tütarlaps ja surm" (1994), "Üheksas värav" (1999).
Käesoleval ajal elab Polanski koos oma kolmanda naise Emmanuelle Seignner' ja tütre Morgane'iga Pariisis. USAsse ei tasu tal aga oma jalga tõsta, sest order tema vahistamiseks, ikka tolle alaealise tüdruku väidetava vägistamise pärast, on siiani jõus. See seletab ka fakti, miks Polanski ei viibinud Oscari-gaalal, mil talle määrati parima lavastaja auhind filmi "Pianist" (2002) eest.