Gojko Mitic - indiaanlane Ida-Euroopast

Elukutseliseks indiaanlaseks nimetatud näitleja Gojko Mitiči meenutamine paneb Ida-Euroopa tublid pereemad tänini kooliplikadena punastama.
Gojkole meeldib, kui vaatajad teda sinatavad. "See näitab, et inimesed võtavad mind nagu oma," selgitas ta Pimedate ööde filmifestivalil. Nostalgilises programmis "Vestern punalippude all" näidati indiaanifilme, millega serbia näitleja sai 1970. aastatel kultus-kuulsaks kõigis idabloki riikides. Olgu rolliks parajasti Ulzana või Winnetou, ikka oli ta indiaanipealikuna nii üdini positiivne ja õilis. Pluss veel aahhh! kui treenitud rinnalihased, oohhh! milline uhke kotkanina.
Kuu aega enne Gojko Eesti-retke näidati siinsetes kinodes erilise tähelepanuta jäänud uut saksa komöödiat "Manituu saabas". Kodumaal kogus aga Karl May Winnetou-juttudel ja Gojko indiaanifilmidel põhinev paroodia üle 11 miljoni vaataja. Üks neist oli Gojko ise. "Hästi tehtud film," tähendab ta rahulikult.
Tõsisest Winnetoust erinebki Gojko oskuse poolest leida kõikjalt miskit naljakat. Ta soovitab: "Asju ei tasu võtta liiga tõsiselt, nii õnnestuvad need paremini. Seepärast ei võta ma ka ennast liiga tõsiselt."

Pilet noorusaega

Samal ajal kui paroodiafilm lõi publikurekordi - kõige edukam Saksa film viimase 20 aasta jooksul - jätkus tavapäraselt palju vaatajaid ka Segebergi linna vabaõhuteatris, kus Karl May indiaanisaagad on etendunud juba 11 suve järjest. "Igal aastal on uus tükk. Samaks jääb ainult kangelane, Winnetou," selgitab Gojko.
Gojko kunagised fännid sõidavad nüüd koos oma lastega teda Segebergi vaatama. Ostes nii justkui pileti reisile oma noorusaega.
Ja Gojko tõmbab taas pähe tumedajuukselise paruka ning ratsutab nagu kurat - nagu ta on indiaanlasi mängides teinud juba 40 aastat.
Ratsutamisoskusest kõik algaski: Gojko oli parajasti tudeng, kui ühte rüütlifilmi otsiti massistseenidesse inimesi, kes oskaks ratsutada. Külapoisikesena oli Gojko hobuse selga istunud juba kuueaastaselt. Temast sai peaosalise kehadublant - ta kappas, selja taga veel 250 ratsanikku.
Üliõpilasele kulub väike taskuraha ikka ära, nii järgnesidki tööd dublandi ja kaskadöörina. Tõeline edu algas aga 1966. aastal, kui Ida-Saksa filmistuudio DEFA kutsus ta pealiku osasse indiaanifilmis "Suure karu pojad".
"Praegu võiksin olla jalgpallitreener, aga minu tee oli teine," sõnab Gojko. Ta lõpetas küll ülikooli, aga ei töötanud päevagi seal omandatud spordiõpetaja erialal. Aega polnud: ikka aasta ja film, väntas DEFA järjest kümmekond indiaanioopust.
Võitjad kirjutavad ajalugu - nii näitasidki seni Läänes tehtud filmid indiaanlasi nigelas valguses. "Poisikesena tahtsin mängudes alati olla hea valge kauboi, sest indiaanlased olid pahad. Meie filmid näitasid neid õiglasema nurga alt," ütleb Gojko.
DEFA filmivõtete aegu asus Ameerika kord Kuubas, kord Mongoolias, kord Tšehhoslovakkias. Päris-Ameerika pinnale astus Gojko esimest korda viis aastat tagasi. Teisel Ameerika-reisil paari aasta eest sai ta endale hingelooma. "Indiaanlane küsis minult: mis loomaga sa samastud? Tema enda jaoks oli see piisamrott. Vastasin, et mul ei ole looduses seda vastandit. Indiaanlane ütles, et nüüd saad. Panin silmad kinni ja nägin hunti, kes mulle otsa jõllitas. Kui silmad lahti tegin, ütles indiaanlane: sa oled hunt," räägib Gojko.
Tema jaoks on tänini mõistatus, kuidas indiaanlane seda teadis.

Poissmees ja tema kalad

Töö huvides kolis Gojko 35 aasta eest Berliini elama. Nii ongi enamik tema sõpru sakslased, paari aasta eest sai ta Saksa passi. Ent säilinud on ka side sünnimaaga ja Jugoslaavia pass.
Viimastel aastatel on Gojko pärast indiaanisuve lõppu istunud autorooli ja sõitnud Kreekasse puhkama. Teel sinna ja tagasi teeb ta ikka peatuse Serbias noorema venna Dragani (59) juures. "Ta on mu väikevend. Sikutan teda siiamaani kõrvast ja ütlen, et oh sa väikene," muigab Gojko. "Vend elab samas majas, kus ma sündisin. Ta töötab juristina, aga hoolitseb ka isast jäänud väikese viinamarjaistanduse ja mesitarude eest. Ta annab mulle alati mett, ja see on kõige ehtsam, puhtam ja maitsvam mesi. Võtan seda nii palju kaasa, et jätkub terveks aastaks."
Gojkole teeb meelehärmi, et ta ei saanud sõita Serbiasse matma ema, kelle närvid ütlesid üles NATO õhurünnakute ajal 1999. aastal. "Vend ütles, et kuidas sa tuled, sild üle jõe on puruks pommitatud, autoga ligi ei saa," sõnab Gojko.
Oma väikeses majas Berliini äärelinnas elab Gojko üksinda. "Ma ei ole üksik, aegajalt olen koos kellegagi, aga ma ei ole lihtsalt abiellunud. Ehk veel jõuan. Kunagi pole liiga hilja," sõnab ta.
Ta ei pea ka lemmikloomi, sest töö viib teda sageli kodust eemale. Kuid et tema maja asub jõe kaldal, on tal vähemalt kalad.
Paadiga jõel sõudes meeldib talle kalu vaadata. Mitte püüda. "Ainult vaatan. Nad on sellised suured, nii et mu sõbrad tulevad-küsivad - et uuh, kas tohib püüda? Mina ütlen, et ei tohi, minu kalad," räägib ta.
Gojko on uhke, et ehitas oma kätega sauna. Pärast leili läheb ta alati ujuma, olgu suvi või talv. Kui jõgi on kinni külmunud, siis raiub jäässe augu ja kastab ennast vähemalt korraks vette.

Duellid omal vastutusel

Haigusi pole Gojko peaaegu et põdenudki, ehk vaid mõni haruharv külmetus. Sporti on ta teinud kogu elu. Praegu sõidab enamasti jalgrattaga ja talvel suusatab. "Tänu spordile suudan tänini filmides teha kõike ise, ilma kaskadöörideta," kinnitab Gojko.
Kolme aasta eest suveetenduses oli ette nähtud Winnetou ja tema valgest mehest vaenlase duell õhus kõikuval rippsillal, mille all lõõmas tuli. "Valge mehe jaoks võtsid nad dublandi ja tahtsid minu jaoks ka võtta. Ütlesin, et ma tahan ilma. Siis nad andsid mulle allakirjutamiseks paberi, et kui midagi juhtub, siis neid see ei puuduta, süü on minu. Kirjutasin alla."
Kokku pidas Gojko duelli 72 etendusel - vigastamata. Ka muidu on ta pääsenud isegi kõige hulljulgemaid trikke tehes vaid kergete kriimudega.
Filmides horrorparoodiat "Inimsipelgas", mis selle aasta algul Saksamaal linastus, saadeti näitlejad esmalt kohustuslikus korras arsti juurde. "Pidin võtma tõendi, et mul ei ole sipelgate vastu allergiat," seletab Gojko. "Ütlesin, et ma pole elus olnud millegi suhtes allergiline, ehk vaid mõne inimese suhtes. Tehti test - mul oli õigus, ma polnud allergiline. Aga selgus, et kaks näitlejat olidki. Nii et nende puhul nad tekitasid arvutrikkide abil mulje, et neil sibavad sipelgad peal. Minu peal jooksid ehtsad sipelgad."
Ent ikkagi juhtus samas filmis nii, et Gojkot dubleeriti - ja just tema leivanumbris! Gojko selgitab: "Minu partner ei osanud ratsutada, talle oli vaja otsida dublanti. Kuid võtted juba lõppesid ja ma pidin ära minema. Kaugelt vaated filmisid nad hiljem nii, et meil mõlemal olid dublandid. Lähivaated tegime stuudios, mingitel kunstlikel hobustel. Ma nii naersin."

Eesti Naine veebruar 2003