Chuck Norris

Kord esitati ühes teleshows Chuck Norrisele küsimus: mida ta ette võtaks, kui teda piiraks sisse pätibande ja raha nõuaks. Intervjueerija oleks ehmatusest peaaegu mikrofoni maha pillanud, kui kuulis actionstaari vastust: "Aga loomulikult annaksin neile rahakoti!" Misasja? Kas siis tõesti ei saaks seitsmekordne maailma- ja kümnekordne Ameerika meister karates ja kickpoksis jagu mingitest tänavaröövlitest, nii nagu tema filmikangelased? Saaks kindlasti, kuid mehe arvates ei tasuks sellise tühise asja pärast nagu raha, riskida endale või teistele traumade tekitamisega. "Kui ohus olnuks minu või kellegi teise elu, siis oleks teine asi," täiendas Norris paljutähendavalt.
Norrisele on alati meeldinud jutustada, kui nõrk ja haiglane ta oli enne, kui hakkas idamaiste võitlusviisidega tegelema. Kuidas tuuled teda tõmbasid, sääsed hammustasid, tüdrukud ei armastanud... Pedagoogilisest aspektist on see muidugi noorte eneseteostusel ideaalseks eeskujuks, tegelikult aga...
Norris hakkas võitluskunste õppima Koreas. Siis oli ta USA õhujõududes esimese klassi piloot. Olnuks ta aga nii põdurake, nagu väidab, ei oleks teda armee territooriumi lähedalegi lastud. USA armee eelistab oma vägedesse komplekteerida ikka musklis jõumehi. Aga Chuck käis karmi elukooli läbi juba lapsena, võttes oma õlule perekonnapea kohustused ja koos emaga kasvatas üles oma kaks nooremat venda - Wielandi ja Aaroni. Selleks läks tal vaja enneolematut vastupidavust ja tahtejõudu. Enesedistsipliin ja jätkuv püüd füüsilisele täiusele on teda viinud niikaugele, et veel praegugi - 66-aastasena - on ta igati vormis ja võimeline ainsa jalahoobiga tapma kasvõi elevandi.
Missuguseid legende ta enda kohta ka ei räägiks, Chuck Norris on tore, lahke, sõbralik ja enesekriitiline mees, kes näiteks oma näitlejavõimeid eriti ei hinda: "Mul on alati küllaltki raske end kaamera ees lõdvaks lasta. Tean, et see ei ole jäänud kellelegi ka märkamata. Idamaistes võitluskunstides on hädavajalik hoida oma emotsioone vaos, näitlejameisterlikkus aga seisneb tunnete avamises ja orgaanikas. Kuna minu filmides esineb nii ühte kui teist, ei suuda ma alati leida kompromissi, ehkki ma väga püüan."
Carlos Ray Norris sündis 10. märtsil 1940. aastal ühes Oklahoma osariigi väikelinnas. Tulevase spordi- ja filmikuulsuse lapsepõlv ei olnud muretu. Tema indiaaniverd isa oli lootusetu viinanina, kes põhjustas oma perele (kolm last ja iirlannast naine) alatasa meelehärmi ja sekeldusi. Chuck oli pere vanim poeg. Pere majapidamisrahale lisa teenimiseks töötas ta õhtuti peale kooli kohalikus kaubahallis koristajana.
Teismelisena huvitus poiss filmidest, eriti vesternidest ning kogu oma napi vaba aja veetis ta kinosaalides. "Minu lemmiknäitlejateks olid John Wayne ja Gary Cooper. Nende kehastatud kangelased ei tunnistanud nõrkust ega hirmu, vaid olid tõelised rüütlid," meenutab Norris, kes ei unistanud iial näitlejakutsest, pigem tahtis ta lihtsalt olla samasugune kartmatu kauboi nagu tema filmilemmikud.
Tõepoolest, Chuck Norrise edasine elukäik ei ennustanud mingilgi moel uue Hollywoodi staari sündi. 20-aastaselt astus ta vabatahtlikult USA relvajõududesse ja teenis Lõuna-Koreas politseinikuna õhulaevastikus. Sealt sai alguse tema huvi idamaiste võitluskunstide vastu. Need avaldasid talle sügavat muljet: "Ükskord linnas ringi lonkides nägin kahte tüüpi, kes teineteist armutult klobides suurele inimmassile meelelahutust pakkusid. Nad võitlesid sellise kerguse ja visadusega, et jäi mulje, nagu etendaksid nad hoopis mingit balletti kui kaklust. Olin sellest pöörases vaimustuses ja otsustasin, et minulgi kuluks ära võitluskunste õppida..."
Ühendriikidesse naasnud, töötas Norris Northrop Aviaton'is, mille kõrvalt tegutses karate-instruktorina. Oma viimistletud lahingutehnika ja võrratu meisterlikkusega vallutas ta nii vaatajad kui vastased. Kaks aastat hiljem oli ta juba täiskohaga õpetaja, juhtides mitmeid võitluskunstile spetsialiseerunuid koole. Ta avas enam kui 35 karatekooli, mis mahutasid ligi 25 tuhat soovijat. Õpilaste hulgas olid mitmed kuulsusedki - Steve McQueen, Priscilla Presley, perekond Osmondid. McQueen rääkis oma õpetaja kohta järgmist: "Nii imelik, kui see ka pole, aitasid tema nõuanded mind tihti ka võtteplatsil. Need andsid mulle kindlustunde, aitasid paremini keskenduda tähtsaimaks ning lisasid füüsilist ja vaimset jõudu eesmärgi saavutamiseks. Saime Chuckiga headeks sõpradeks ja ma olen selle üle uhke."
Ühel MM-turniiril (mille ta muidugi võitis) kohtus Norris legendaarse "väikese draakoni" - Bruce Leega. Chuck oli äsja 11 tunni jooksul maha pidanud 13 matši ning tema ainus soov oli ruttu voodisse heita. Siis aga astus ta juurde Bruce Lee, keda ta varem oli näinud vaid filmides ja demonstratsioon-esinemistel ning Norrise väsimus oli kui peoga pühitud. Veelgi enam: kui Chuck ja Bruce hotelli jõudsid, viskasid nad oma kompsud maha ja otse sealsamas - vestibüülis - alustasid sparringut, mis kestis hommikuni... Peale seda kohtumist mahed sõbrunesid ja hakkasid ühiselt treenima Lee koduaias.
Chuck Norrise näitlejadebüüt toimus 1969. aastal filmiga "The Wrecking Crew", mille peaosades esinesid Elke Sommer, Dean Martin ja Sharon Tate. Võitlusstseene oli palutud lavastama Bruce Lee ning just tema soovitas režissöörile anda üks väike roll ka Chuckile. Norris mängis Sommeri ihukaitsjat. Mõni päev enne võtete algust pidi Chuck järjekordsetel MM-võistlustel tiitlit kaitsma ning sealt naases ta stuudiosse mitte ainult järjekordse võidu, vaid ka vikerkaarevärvilise ja paistes silmaga. Filmigrupp oli šokeeritud, kuid õnneks oskasid grimeerijad debütandi silma alla vajaliku koguse puudrit raputada ja võtet saadi alata.
Esimese suurema osa mängis Norris Bruce Lee lavastatud "Draakoni tees" (1973), mille finaalis esitatud kahe surmavaenlase heitlust Colosseumi varemeil on peetud lausa karate filmiklassikaks. Filmi eelarveks oli vaid 249 tuhat dollarit, kuid sisse tõi see enam kui 80 miljonit ning tegi Bruce Lee kõrval kuulsaks ka uustulnuka Norrise.
Tänaseks on Norris mänginud enam kui poolesajas märulifilmis, mida aga kriitikud kiita eriti ei raatsi. Kuid mis loevad siin igavad kõrgelaubalised arvustajad, kui publikule need filmid meeldivad ja kenakese kassa kokku on kogunud?
Chuck Norrise filmides pole põhirõhk süžeel (ehkki seal on seda märgatavalt rohkem kui tavalistes B-kategooria madinafilmides), vaid efektsetel võitlusstseenidel, kus "head" lähevad kasvõi läbi tule ja vee, et "pahad" oma palga kätte saaksid.
Norrise kaks poega on läinud isa jälgedes. Mike on näitleja, Eric aga kaskadöör. Chucki vend Aaron aga tegutseb lavastaja ja produtsendina. Muuhulgas on ta tootnud "Delta Force 2" ja "Walkeri"-sarja.
Oma produtsendifirmat juhtiv ja poole tosina Las Vegase kasino omanik Chuck Norris on viimastel aastatel oma tegevuspiirkonda laiendanud Venemaale. Ta on loonud kanalile Moskva TV6 mitmeid programme ja avanud Venemaa pealinnas kasiino ja spordisaali.
Kommentaar:
Seriaalis "Walker, Texase korravalvur" ilmutab nimikangelane pea igas seerias jõu ja leidlikkuse imesid: võitleb üksipäini kümnete kurikaeltega, aimab ära vastase mõttekäike, käsitseb meisterlikult kõiksugu relvi. Seriaal on tõeliseks maiuspalaks actionisõpradele ning seda vaatavad huviga nii täiskasvanud kui lapsed. Kuid mida arvavad sellest tegelikud Texase reindžerid, nagu nimetatakse Ameerika põhjaosariikide politseinikke.
"Meile meeldib Cordell Walker Chuck Norrise kehastuses, aga ainult filmitegelasena," räägib Harry Cartwright, enam kui veerandsajandi pikkuse staažiga korravalvur. "Tõelised reindžerid ei kasvata taolisi habemeid ega kanna selliseid soenguid. Siis veel - Walker kannab pidevalt musta laia ärega kaabut, kuid mitte kunagi kaelasidet, aga see pole õige. Ja lõpuks kõige naljakam. ma mõistan, et Chuck Norris on hea karatist, kuid miks ta Texase reindžerit mängides peksab kurjategijaid jalgadega, ning mitte kätega? Meie igatahes nii kunagi ei tee!"
Vaatamata teatud puudustele, suhtuvad kõige "kauboilikuma osariigi" politseitöötajad sarja positiivselt. "Walker on otsekohene ja tõsine inimene, kes püüab kinni pidada vanade heade aegade aukoodeksist."
Seda on muidugi meeldiv kuulda filmistsenaristidel, kes politseinike järel kordavad: "Kui Chuck Norris ei usuks neid tõdesid, milledesse usub tema kangelane, ei oleks sellest rollist või tervest seriaalist midagi välja tulnud. Kui sa ei oska vahet teha hea ja kurja vahel, ei suudaks sa iial mängida sellist positiivset kangelast."
Copyright © 2007 Ivar Kümnik