Tarzan

Märksa varem kui tänased superkangelased Batman, Superman, Spiderman, Terminaator jne üldse väljagi mõeldi, loeti kapsaks Edgar Rice Burroughsi (1875 - 1950) jutustused ahvinimesest Tarzanist. Poisikesed, kes kinoekraanil esimesi helifilme džunglikuningast nägid, püüdsid matkida Tarzani kuulsat hüüdu. Armunud noormehed lõid tütarlapse ees seistes rusika vastu rinda ning mörisesid: "Mina... Tarzan... sina... Jane."
1912. aastal nägi jutuvihiku "All-Story Magazine" lehekülgedel trükivalgust John Clayton, kaheksas lord Greystoke, kes saatuse tahtel kasvas üles Aafrikas ahvide seltsis ning keda tema karvased sõbrad kutsusid Tarzaniks (ahvide keeles tähendavat see valget nahka). Chicagost pärit tagasihoidliku raamatupidaja Edgar Rice Burroughsi esimene raamat "Ahvide Tarzan" ("Tarzan of the Apes") lõppes sellega, et sinivereline metslane jätab maha armastatud Jane Potteri, Ameerika teadlase tütre ning pöördub tagasi džunglisse, kus teda rohkem vajatakse, lausudes: "Ma sündisin seal. Mu ema oli ahv ja tema mulle sellest, kuidas ma džunglisse sattusin, palju rääkida ei saanud. Oma isast ei tea ma aga midagi."
Lugejate tormiline reageering ning tohutu menu sundisid Burroughsi Tarzanit 1915. aastal tagasi tooma. "Tarzani tagasitulekus" ("The Return of Tarzan") lasi autor kangelasel Jane'iga abielluda ning naise Aafrikasse viia, kus loomuliku järjena sündis "Tarzani poeg" (1917, "The Son of Tarzan").
Ühtekokku kirjutas Burroughs Tarzanist 24 raamatut (nende seas: "Tarzan ja Opari kalliskivid", "Tarzan ja sipelginimesed", "Tarzan Maa südames", "Tarzan ja leopardinimesed", "Tarzan ja hüljatud"), mille eksootika vastas ameeriklaste ja eurooplaste tolleaegsele ettekujutusele džunglist, ehkki autor ise polnud džunglit kordagi näinud ega seal käinud. Tüüpilise kollase kirjanduse esindajana ei teadnud Burroughs suurt midagi Aafrikast (näiteks võitleb Tarzan tiigriga, keda esineb vaid Aasias jne), veel vähem aristokraatiast, ent vaatamata arvukatele vigadele tegi see tegelaskuju kirjaniku lühikese ajaga rikkaks meheks. Tema romaane on tõlgitud pea kõikidesse maailma keeltesse. Tarzanil õnnestus saada üheks vähestest fiktiivsetest kangelastest, kelle järgi anti nimi linnale (Tarzana California osariigis).
Esimene Tarzani-film valmis 1918. aastal. Üldiselt peetakse esimeseks Tarzani kehastajaks Elmo Lincolni, kuid ei maksa unustada, et "Ahvide Tarzani" esimeses pooles mängis Tarzanit lapsena 12aastane Gordon Griffith. Filmi ajalugu uurides selgub, et enne Lincolni valiti nimiosaliseks hoopiski New Yorgi muusik ja vodevillinäitleja Winslow Wilson, kes aga enne võtete algust sõjaväkke värvati. Lincolni kõrval mängis Jane'i Enid Markey. Elmo Lincoln esines Tarzanina veel kahes linateoses ("Tarzani armulugu",1918 ja "Tarzani seiklused",1921), siis läks teatepulk üle Gene Pollarile ("Tarzani kättemaks",1920), kellelt omakorda juba P. Dempsey Tablerile ("Tarzani poeg",1920). Neljas tummfilmi-Tarzan James H. Pierce ("Tarzan ja Kuldne lõvi",1927) ei olnud meelepärane kinopublikule, kelle hinnangul ei väärinud mees isegi mitte võrdlust oma eelkäijatega, küll aga suutis ära võluda kirjaniku tütre Joani ning temast sai Burroughsi väimees. Ainsaks jäänud Tarzani-filmi järel tegi Pierce 1932-1934 koos naisega 364 veerandtunnist raadiokuuldemängu džunglikuninga teemadel.
Kõige tuntumaks Tarzani osatäitjaks sai 190 cm pikkune ja viie olümpiakullaga ujuja Johnny Weissmuller, kelle osalusel vändati aastail 1932-1948 12 täispikka linateost. Tarzani kaaslaseks, kõige seksikamaks Jane'iks sai Mia Farrow' ema Maureen O'Sullivan. Konkureerivad filmistuudiod tõid samaaegselt lagedale oma Tarzanid - Buster Crabbe ja Herman Brixi, kuid Weissmulleri ametlikuks järglaseks peetakse siiski Lex Barkerit, hilisemat Old Shatterhandi kehastajat meiegi lugejatele tuntud Karl May Winnetou-lugude ekraniseeringutes. Barkeri järel jooksid niudevööga ürgmetsas ringi Gordon Scott, Jock Mahoney, Mike Henry, Denny Miller jt.
1960ndate lõpul ilmus Tarzan teleekraanidele Ron Elyga peaosas. Viimase veerandsajandi jooksul tehti veel mõned kinovariandid (lisaks multiseriaalidele) omaaegsest superkangelasest, mainimist väärib ehk vaid Hugh Hudsoni poolt 1984. aastal lavastatud "Greystoke: Legend Tarzanist, ahvide kuningast" Christopher Lambertiga nimiosas. Too versioon on ehk kõige lähedasem originaalile, st raamatule.
1990ndate aastate teisel poolel toodi väikesele ekraanile kaks seriaali, millel oli õige vähe seost nii varasemate filmide kui raamatutega: nö ökoloogise-Tarzaniga (1991, peaosas heledapäine Wolf Larson) ja sootuks tänapäevasema Hollywoodi temaatikaga (saurused, nõiad, vampiirid, must maagia jne) sari Tarzani eepilistest seiklustest (1996, peaosas Joe Lara). Mõlemad sarjad on jooksnud ka meie telekanalitel.
Burroughs ise põlgas kõiki ekraaniversioone, sest kirjaniku arvates tehti tema kõnelevast metsikust kangelasest vaid möirgav tolgus.
Mis puutub Tarzani kuulsasse huilgesse, siis pärineb see juba 1932. aastast, mida on hiljem kopeeritud igasse uude filmi või seriaali. Väidetavasti mängiti see kokku Johnny Weissmulleri tagurpidi joodeldusest, millele lisati kaameli karjet, koera urinat, viiuli g-keele vingumist ja öökullihuiget.

Kui kõik läheb hästi, ilmub Tarzan peagi jälle suurele ekraanile, kuna kaasajastatud džunglistoori kallal töötavad Hollywoodis jälle mitmed stsenaristid, nende seas muuhulgas "Charlie inglitele" stsenaariumi kirjutanud John August. Suure eelarvega linateos tulevat oma loomult päris lähedane Edgar Rice Burroughsi poolt loodud algmaterjalile. Filmi produtsent on lubanud, et uus džunglikuningas saab olema väga metsik ja elajalik, justkui "X-meeste" Wolverine, ainult ilma küünisteta. Eks näis.

Copyright © 2005 Ivar Kümnik